19.-24.juuli

Selle kohta, et ma sattusin ööl pärast Tane Mahuta kontserti Tuhala nõiakaevu juurde ja Pahkla Kivikuninga ette, ütles papa Teemant üleeile enda juures, et see pidi niimoodi olema – nii, nagu pidi ka sedasi olema, et me tema juurde trehvasime – ja seegi pidi olema, et kui ühe 5kuise-suuruse vesipea-pöialliisi 5.sünnipäeva siin tähistati, saabus Kaupo kitarritundi tulnud Ingridiga koos ka Alo. Eriformaadis näitleja. Sellel teisel Alol – laste isal – on täna 50.sünnipäev.

Mingu tal hästi. Meil siin on aina ja aina Perede põimumise päevad. Kati Connecting People rokib sajaga. Sellest hoolimata olen jõudnud Mustrimuutjate näidendi teise vaatuse 11.stseenini – ja töölaual on seitse uut ajakirjalugu. Tasakene punume. Ajakirjale Naised taas uue peatoimetajaga õlg õla kõrval.

Inimesteühendamine on nii keskne selle elu ülesanne, et kuitahes ribadeks rassimine seda ei eksita – Danela, kes tuli siia oma tibatillu sünnipäeva tähistama, ütles pärast, et tal algas uus elu ja ma olen imeline inimene. Aga ma ei teinud mitte midagi muud kui kohmerdasin kannude-ämbritega, kutsusin lapsi korrale, kirjeldasin väikese Alo sattumist Täisringi – ja ühendasin Danela Teresa ja Ulviga.

Võimalik, et igal nädalal minu juurde saabuvad piiripealsed on Märk. Et ma peaksin ise. Mitte veel. Praegu olen see va Connecting-Kati.

Pühapäeval veetsin mõningase ekslemise järel Paalalinnas paar tegusat piruka ja koogiga tundi vetkorüfee Kavaku kodus. Kaupo ja Indi riputasid seni Täisringi plakateid. Olustvere etenduse jaoks noh. Noppisime Viljandist pardale Brigita ja Aleksandri ning Kurgjal Eesti hobuse päeval, kus Brigita ja Kaupo musitseerisid, ühendasime perekonna ühtsemaks-mitmekesisemaks – Maila-Maie-Aili-Kallaste-Aadi. Viimasel oli tähetund, sest talle meeldib hirmsasti Brigita, kellega ta Lius ponisid värkis – poni minu süles, jalg Brigita süles ja Aadi jala küljes 😀 – ning kelle poolt elus esimest korda telefonihääletas. Selline, nagu Saare-Aili, tahan ka mina 80aastasena olla.

Perekonnatõotuse andsid eesti täkk – kuldne linalakk Ralf ja Indi. Tuleval kevadel, kui Namaste läheb sadulasse, teeme talle ka Niiluse. Meile. Nii on õige.

Kitarri-Kaupo ja Brigita sobisid nii kangesti hästi, et koostavad listi, millega laividel käima hakata. Mul enesel on näitemängu iga järgmise stseeni Võti kõikjal, kuhu astun – laudas ja hooviklibus – vestlustes ja pilguvahetustes. Maas ongi võtmed – seal, kus olen kogu aeg kõndinud, nüüd äkki võtmed – ja õuemurus luup. Millega lähemalt vaadata kogu seda vägivalda, mida inimesed endas peidavad. Nii ohvrite kui agressoritena. Me kõik. Hõissa.

Lõpuks ometi sain Brigita viia oma pere blissbless-klanni – Erki-Tom-Jane-Sophie võtsid ta vastu nagu väikese Haldja suure õe – ta oleks nagu kogu aeg ses leebes hipiringis, kes kannab sel suvel Dickensi-kaabusid. Mnjah, ma ise ka miskipärast – juba enne Tomi-Sophie-Erki kaabusid 😀

Tahaks inimestega rohkem… mõtlesin ma. Iga inimesega, kellega koos on hea, tahaks veel ja veel ühenduses olla. Aga aeg läheb ja uued kõigekõigemad voolavad meie eludest läbi. Õnneks leidsime Brigitaga lahenduse, kuidas ta kindlasti lähiajal – soovitavalt koos vanaema-vanaisaga – taas siia tuleb. Ning sellele mõeldes sõitsin Jürilt Rapla peale keeramise asemel edasi, kuni õnneks Urge-Tuhala ristis taipasin, et varsti olen Brigitat Tallinnast Tartusse viiva bussiga koos Tartus 😀

Ma ei äratanud lapsi Tuhalas ega Pahklas. See oli bullerpillerpalli hipinõia isiklik aeg. Pssst…

Eks seegi on mu isiklik aeg, kui lähipäevil saabuva rahalaeva eel korraldan Belarussi kojutulekut, pean läbirääkimisi metsatõstukitega, valin kahvlit ja kontrollin, kas hobuveok on ikka sama kenas seisukorras kui temaga viimati kohtudes.

See on veel eriti mu enese aeg, kui arutan Ivariga tehnika asju ja kirjeldan Igor Mangile – endal valged sussid jalas, sest kingad läksid katki ja mõisahärra andis tuffflid 😀 – kuidas Lõvisse läinud päike koos Skorpionis kuuga mõjub. Mõjus nii, et Pärnu supiköögi-Raissa poole sõitma asusin kolmapäeval pool tundi kavatsetust hiljem – Mang helistas, kohtume järgmisel kolmapäeval Kadriorus. Otse loomulikult mõtlesin ta numbri otsida, sest tekkis teemasid. Ja tema helistas.

Täiega minu aeg on ka tasakene trupi haldamine – mu enese turvatunne oleneb sellest – mustrimuutjad eeldavad rahu ja kindlustunnet, et trupp kestab ja kosub ja parkuur täiustub – augustituur pärast paarinädalast hingetõmmet eeldab turundust-promondust. Ja seda kõike jõuan ma vaid juhul, kui üleliigseid asju ei tee.

Kes seda ette teab? Nii luup kui võti, mis õuestleituna mul nüüd naela otsas märki meelde tuletavad, meenutavad kasvõi seda, mis juhtub Jordaniga, kui ta mul sabas silgates aina katsetab, kas elektrikarjus on kopli igast küljest elektrikarjus. Kutsika elektrikarjuse variatsioonid võrduvad mu enese rebestumisega liiglisade käes. Kui teisiti surakat ei saa, siis tõmbame veevooliku vannist välja, nii et veejuga lendab vastu traati – ja saame kohustusliku duracellidoosi ikka kätte…

Mõistagi jõuab meie kullakallis, absoluutselt asendamatu ja eluliselt oluline pereosa metsatalust pärale siis, kui püüan majatäit lapsi toita ja naabripoisi sünnipäevale minekuks riietada – ja läheb väga oodatud saepuru laadimiseks. Pistikuta ja kinnisteta jäänud, rebenenud ja pahklik pärakäru ja ühe teiseperelapse ainsa käeliigutusega väändunud ukselink sõitsid metsatallu arstile. Kõik saab korda. Kui asjad korras, ei taaselusta nad ka tundeid, mida see tekitab, kui keegi teine su asju lõhub ja seejärel su eest ära jookseb. Iseenda eest ikka ei jookse.

Ma ise ei pääse kuhugi sellest, et Namaste kabjad vajavad värkimist ja Sipalt lammastele toodud ussirohi on ikka kätte andmata – pühapäeval, kui Karekas oma belgiaperega siia tuleb, anname. Oleksin võinud Brigita appi võtta – aga ma ei taha ei teda ega Aleksandrit siiasattudes kohe oma isiklikule karussellile käsutada. Täna rohisin ja niitsin, riisusin ja kühveldasin näiteks sellepärast meelega ja mõnuga üksinda, et ma tahtsin. Võinuks lastele delegeerida. Aga mul oli koos loomadega sõnatult ja mõteteta lihtsalt nii hea askeldada.

Kas Brigitast saab tõesti loomaarst? Minust sai. Aga tema? Või siiski – ka mina. Kes ma ise olen??? Humanitaariamagistrist mära viie vankri ees. Millest üks on kutsikas. Ma teadsin juba siis, kui Indi just tema meile valis, et see on vintske vend. Bella poolt laika ja hundu, Karu njufanduse kaugetel tagamaadel on ka üks kaukaasikesest vanaisa…

Jordani allutamine algas tasapisi siis, kui Indi oma kahenädalaselt laagritesimultanilt tuli – kutsikas on temaga sõbralikult üleolev. Aleksandrisse aga suhtus noor isane lihtsalt kui konkureerivasse nooresse isasesse. Kui penipõnn oli napilt kolmekuusena kaks korda Aleksandrit näksanud ja mitmekambalise külalisteralli ajal mu sõna ei kuulanud, keerasin ta selili. Kutsikas kiljus, hakkas vastu – ja tal oli vihane pilk sealt kaukaasikestemaalt. Hoidsin seni kinni, kuni ta visklemise-puremise-vastuhaku lõpetas. Ma teadsin – kui nüüd seekord alla annan, on persses. Ei andnud. Kutsikas taltus, silmadesse tuli njufa-nunnu – andsin talle nina otsa musi ja ta ronis mulle sülle. Praegu ongi üleni hea, kuulekas – sõbralikult seltsiv ja püüdlikult Aleksandri sõber 😀

Kuna Alo küsis, kas ma Jordani allutamisega liiale ei läinud ning Ingrid ütles, et temal on teised meetodid, võlgnesin selgituse. Rotveileri-kasvatamise kogemusega Danela ja Jaanus nägid lahkudes juba rõõmuga, et ei läinud liiale – kui paar tundi pärast võitlust Jordanit kutsusin, oli ta sekundiga mu kõrval – ja igaks juhuks kohe aegsasti selili ka – et boss ei pahandaks.

Olime Jordaniga kaks nädalat Indita olnud – kaks järjestikust pikka laagrit – Indi kehtestamine sujus ladusalt – ent kuna Aleksander pole sel suvel varem õieti siia jõudnud, on kahe noore mehe ühitamine olnud tükk jurramist. Kolmel viimasel päeval on Jordan kaks korda Aleksandrit tõsiselt hammustanud, peatab tema rähklemise, keelab kiljumise – ei aktsepti ega austa. Noored isased omavahel. Tõenäoliselt näitab ta välja ka minu enese suhtumist visklemisse-kaosesse-käramisse. Hobused hiilivad tagumisse koplinurka. Mina ei pääse. Kutsikas püüab päästa. Nunnu.

Kuna Jordan on laika+sakslane ning njufa+kaukaaslane ristand, on materjal mõtlemapanev. Vastuhakk, mille peale ta selili keerasin, oli selle päeva vähemalt kümnes. Täna, kaks päeva hiljem, pole ta kordagi isegi mitte püüdnud piire kobada. Seda lahingut ei tohtinud ma mingil juhul kaotada – hoidsin teda seni selili, kuni pöördes kaukaaslane ta pilgus taltus ja musimuna-njufapontu taastus. Need pole ÜLDSE ka minu võtted, ent minu ja koera kõrgemate minade kohtumine pärast lahingut kinnitas – me mõistsime teineteist.

Sellest karmist materjalist vormub maailma mõistlikem, kuulekaim ja tolerantseim isiksus.

Mis ei tähenda, et nüüd, kus Aleksander kaks nädalat siin on, kohe kui keskendatuse kaotan, hierarhia-redeli mõõtmine ja raamide katsetamine ei alga.

Pärast teisipäevast uudistetulva – kõige pommim ajakirjast Naised – ja kogunemist, mille puhul fotokas ei tulnud taskust välja, Danela, Jaanus ja lapsed eesotsas paarikilose viieaastasega jäid pildistamata. Nagu ka kitarritundi tulnud Ingrid ja üleni valges Alo. Kitarri-Kaupo tuleb taas laupäeval. Igatahes pärast seda konnektsioonide-konstellatsioonide kadalippu, kui hakkas kolmapäev – ei suutnud ma neljast kella kinnigi vajutada, tõusmisest rääkimata.

Tänu sellele, et olin kolm tundi tõusmata arvudinas, sai kõik tehtud. Supiköök tekitas minus tormi – Indi ja Aleksander, kes tegelikult armastavad Raja juures käike, streikisid ja jonnisid – sellepärast, et neile ei meeldi sealsed eluheidikud. Läksin jubedasti pöördesse – kus on suuremeelsus ja tolerants – ja ehkki Karekast on tema belgiapere massiivselt üle rullunud ja ühe hobuse jalg sai traadivigastuse, suutis ta oma sumbuuriat trotsides mu maha rahustada. Karekas ju. Teel selle kirjumirju karavaniga Andrus Teemanti juurde – spontaanne – aga megaõige otsus – viisin papa Laose Pärnusse proovi, oli kirgas vestlus.

Pärast paari Raja-tundi – papa Teemantil läks niiduk katski, nii et tal oli aega meiega dextereid kallistada ja Manni esitleda – ei indle, tehtud, aitäh, Sam! – võtsime tema soovitusel ette Siberisafari. Sõitsime Paikusele mööda Lodja-Taali otseteed. Paljukümmend kilomeetreid puutumatut metsa.

Jäin roolis korduvalt tukkuma. Aga jõudsime õnnelikult Soonele. Kodus olid kõik kallid korras. Ja neljapäev oli totaalselt kodune päev – isegi kohvipiima tegin tallepulbrist! Kirjutasin-niitsin-riisusin-kasisin-mõsusin, tudusin ja kütsin ja kutsusin lapsi korrale. Täna tuleb retk Meelist intervjueerima ja Alo 50, pühapäeval sõidame Kareka hüperperega Terje juurde. Teisipäeval tulevad omal algatusel külalised, kellega mul on väga oluline teema arendada, kolmapäeval kohtume Mangiga Kadriorus ja trupiga Meritonis, neljapäeval pidin olema loeng-trehvunksil Mai-Agatega Raplas, aga mu vend Lauri teeb koos emaliini-õde Elega Pajusis kontserdi…Peaksin tädi Kai kaasa võtma ja minema… Maitjaamaitjaamaitjaa… Reedel on Rebeka sünnipäev Lagedil, laupäeval bojaaritari suurpäev Nurmenukus, pühapäeval naiste kogunemine Soonemetsas – pst, sellest ma ei räägi. Esmaspäeval läbi Vaimastvere Remnikule. Vaimastveres on üks mu võimalik metsakäru. Remnikul päikeselaager.

Parkuur näib hull – aga tegelikult on kõik hommikud kirjutamise päralt. Loomulik voolamine.

Samuti voolasin loomulikku jada pidi õigesse linki. Karekal oli fb-s üks kanepiõli vähiteraapiline postitus. Sedapidi klikkisin ennast juulikuisesse inglisõnumisse hingepeegli saidil – ütles, et Jäär saab kõigest kurvast, mis aastate jooksul juhtunud, nüüd üle – ja rahaline küllus tuleb ootamatu ja kujuteldamatu kosena peale. Ajee! Ent sealt veel edasi klikkisin end kosmilise teraapia saidile, kus oli nii oluline tekst, et kleebin siia.

EVA-MARI PRIIMANN

INDIGOLASTE ABI JA TERVENDUS – http://indigoeesti.edicy.co/ UUS KODULEHT!

TERVENDUS KOSMILISEL TASEMEL  – http://kosmilinetervendus.edicypages.com

HINGE JA KARMA TERVENDUS AKASHI KROONIKATES –  http://hingetuumatervendus.edicypages.com/

KONSPIRATSIOONITEOORIAD –  http://eestimeelekontroll.edicypages.com/

EMAIL: spiritualworld33@yahoo.com

+372 5650 4873