25.-26.juuli

Öösel Pärnu jahtklubist Alo Murutar 50 puhul kujunenud südamest südamesse vestlemise maratonilt koju vajutades teadsin korraga: priaga on mingi kamm – ja mitte ainult minul, kogu meetmega. Hommikul oligi postkastis tänamis-vabandus-seletuskiri, et seoses brüsselkakašaga tekkis otsetoetuste väljamaksmisega viivituss.

Realist ütleb – olen nõiamoor. Fatalist palub – ärge seekord tuleriidale tassige. Pessimist ägab – 27.juulil laekuma pidanud väiketalunike otsetoetus laekub alles 10.augustiks. Optimist hõiskab – aga mitte alles oktoobris, nagu seoses priakäkerdusega samuti õhus oli. Daam tänab – Ivari pidas tarvilikuks mulle Jänedalt helistada, lohutada-julgustada ja hobuseid tervitada – seoses peetumisega ootab üks täku juurest koju tulekut ja teine Maila juurde kooli minekut, nii heinad kui puud tahaksid koju pääseda – näitan neile kenasti koolitatud ametnike kirja ning hõissa jälle. Saara võtab selle soperdiino ja käkerduutu kokku lühidalt – kuradikuradikurat! Siinkohal võiks ka vängemalt vanduda – isegi Aili Kirst ja Terje Luik, kes mul verbaalvägitseda ei luba, kirjutaksid alla. Ma ei oska oodata.

Eks ma siis ootan. Ja õpin. Ja tänan.

Eile oli Pärnus hüpertänuväärne õhtupoolik.

Eesti Ekspressi tarvis purtskaevu ääres peetud vestlus mõisahärra Meelisega oli palju huvitavam kui oletasin. Nägime lastega Ahti kahenädalast tütrekest Nora-Emma Puuderselli – selgepilguline-avasilmne isiksus! Pärast laste üleandmist nende juubilarpapale läksin randa – ja tegin seal kontsentreeritult kõike, millega harjunult üles kasvasin. Lugesin läbi Eesti Ekspressi, mille Igor Mang saatis, ilusad-suured-paberist meie-fotod vahel. Ja leidsin paar olulist asja. Näiteks tänase õhtu Kohilas 😀 Kirjutasin Sarve-härraga räägitu üles. Meditukkusin seitse minutit – siis hakkas külm ja emand Vahing helistas. Kohtusime mu afiššideküllase Känguubiku juures kolledži taga, vestlesime paar tundi Bumerangis – meie süvateemaarendusi ei saa kuidagi lobisemiseks nimetada – ja sulandusime jahtklubimellu.

Heli oli toonud Alole 3 meetrit pika lille – juubilari laudkond oli värvikas-värskes koosseisus – meie istusime võimalikult Kaire Vilgatsi estraadistuudio kõrvale – ja nautisime mitte saja, vaid tuhandega. Nii vestlust pärisasjadest kui seda, et kuni Richardiga tund aega mööda laevakaisid jalustasime ja lõpetuseks pikaltpikaltpikalt kallistasime, vestlesid emand Hango ja haldjate kuninganna omavahel.

Heli on läbi mu elu õigustanud Raeküla etenduses mängitud Haldjate Kuninganna nime.

Eilsest ristirästiõhtust sündis mu Mustrimuutjate tüki tagumisse ossa stseen Nõiatari äralennust.

Ja õhus oli veel üks stseen – ma leidsin ta juba eile hommikul hobustele sibulaid niites – justjust – niitsin putkestunud sibulad hobustele – ja nad sõid need koos muu ja määga ära – putukatõrje ja vitamiinilaks! – Stseen kadunud poja tagasitulekust pöördus peeglisse ja leidis Pärnu jahisadamas lahenduse.

Õhus indiaaninimed Hüppav Nõel, Seisev Jõgi, Lendav Ema ja Mustrimuutja Muutja.

Aitäh – et need kohtumised olid ja stseenid tulid ja edasi kõik aina paremini ja paremini läheb. Alati.

Siis ka, kui juhtub palju rohkem kui plaanis – ja muist planeeritut pudiseb homsesse.

Kuni musinaid emmesin – lisaks boksidele niitsin-riisusin ka – tegid lapsed lõunasöögi. Heade naabrite saate salvestus oli täpselt selline, nagu oletasin. Ülimõnus. Aitäh Igor Mangile, kes mulle pildid värske ekspressi vahel postitas 😀 Sain Aarma Täisringile keelitada. Indi kallistas Birgitit – ja oli emand Reet Linnale fortuuna. Gerly solvus salvestuse ajal Aarma peale nii sügavalt, et seda oli päris sehve jälgida. Mõnus repertuaar oli – mulle laulikuta tuttav kraam puha. Ning vallavanem kinkis mullegi selle kodukandi aabitsa, mis teistele sai. Misjärel läksime Sirje Metiga Loone kohvikusse – ülimegahea ananassikana oli. Kõigis teistes kõrtsides olid kas pulmad, telegrupp või juubel – aga meil oli Loonel mustlanna teenindatuna lobe olemine. Sirjel oli nii palju rääkida – selge, et ületab sajaga uudisekünnise.

Aga tegelikult ei kujuta kõik need autogrammiküsijad-pildistajad-järelevaatajad tõelist soonesaarat ette. Nagu ka mitte indiaanlane Hüppav Nõel ega Seisev Jõgi. Nemad kohe kindlasti ei kujutle. Nendel on oma lokse ja lape. Tegelik soonesaara avastab koju tulles, et Bella-raibe on jälle lahti saanud – ja Jordutsiku metsa vedanud. Nüüd on kuradi peletis kahekordse lõkatsiga, mis omavahel kokku traatheegeldatud. Aga selleni läks kolm tundi.

Kõigepealt uhasime Känguubikuga mitu ringi – kõikjal oli mu krdi molusid nähtud. Siis läksid lapsed jala, mina pistsin hobunad kappi, saduldasin Maruusja ja hüppasin jooksu pealt ratsapüksi. Kadjasime mooriga väga palju kilomeetreid. Metsas kohatud jahimeestele ütlesin siiralt, et kollase eide palk on… ja see on Saara käsk. Need jäid mulle töllisnäguli järele vahtima. Kuri ja kriim Saara musta vahutava mära seljas. Vestern. Minu elu. Ei või olla. Raisk.

Koerad jõudsid koos lastega koju. Mina koukisin loodetud laudapuhastuse asemel Taja kaeraplänni vahepeal tekkinud pabulahunniku välja, vedasin heinad, traageldasin traadiga Bella lõkatsi keti külge – pesin põranda, pidasin ühe metsamehega palgiveo-aru – ja ootasin poja saadetud fotosid. Mu oma silma all saatis – aga jäidki tulema.

Pühapäev on planeeritud selline, et kuna Maruusja vanad kondid saivad täna kõvasti auru – ma ei tea, kui palju kilomeetreid kadjasime, igatahes palju ja kiiresti – tuleb homme tasane traavitunnikene, muidu jääb kangeks ja valusaks. Olenemata ilmast roogin lauda ja annan lamborghinidele ussirohud. Äkas pole midagi näinud, aga targu tuleb anda.

Miski ime läbi olen Mustrimuutjate näidendiga viimases filees – aga see on oma viiestseeniline – vahepeal sündinud sähvatused on ennast sinna lõppu rivistanud – nii et vist kahe päeva töö. Vahepeal kogunenud ajakirjalood vormin uuel nädalal – iga päev üks – ehkki lisaks Mangiga kohvikusse minekule, managemendi koosolekule ja Neeme galeriisse minekule ja Mai-Agatele ja venna kontserdile on ees ka Ringvaate saatesse minek. Minnakse minnakse, miks ei minnakse. Vaja. Kui ei kisa, ei kuulda.

Jaanika kuuleb meid õnneks Kõue-etendusel. Augustikuised mängukohad on nii erinevad ja erilised, et tõotab tulla kuninglik kuu. Ehkki väike ingel räägib muud. Tõsi, ka torm on kuninglik nähtus.

Aleksander vaatas õhtul, kui uusi töid ja teemasid seinale kirjutasin, ammulisui mu mitmekümnenimetuselist sigrimigri. Misseon? Nooh – artiklid ja raamatud, näidendid ja taotluste tähtajad ja… Elu. Ükskõik, kas pühapäeval sajab või mitte – tahan esimest korda Terje lilledele tõsiselt otsa vaadata. Ma tean, et tema võluaia vasakus tagumises nurgas on Miski-Keski, kes ammu kutsub. Ehk on oidu see üles leida. Kasvõi paduvihmas.

*

Väike Ingel augustiks:

Augustis saab näha tõelisi torme.
Liivatorme, vihmatorme, keeristorme ja suhtetorme. Neid viimaseid kõige rohkem.
Suhtetormid jaotuvad täpselt kaheks eri äärmuseks. Kes kaklevad, teevad seda pea terve kuu ja kes kirgede tormis keerlevad, teevad seda ka enamuse augustist.
Suvel alanud ja värskenenud suhted muutuvadki nüüd täitsa pööraseks. Tahetakse teineteisest kõike võtta ja endast ka kõike jätta.
Ja mitte ainult värsked paarid ei keerle kirgede tormis. Ka need, kel aastakümneid kooselu seljataga, avastavad end täiesti uue näoga kirge nautimas.
Need paarid, kes ammu lahku läinud, võivad sel kuul vanu kisklemisi takkajärgi ära teha.
Kui ikka mindi lahku nii, et kõik jäi välja ütlemata, siis nüüd tehakse see ära ja see on ainult hea, hingerahu saavad kõik osapooled.

Augusti teevad eriliseks tavalised inimesed, mis lahti seletatult tähendab seda, et tavalised inimesed tavaliste elude keskelt, hakkavad sattuma erilistesse olukordadesse, tehes erilisi tegusid ja pälvides erilist tähelepanu.
Sünnib nii mõnigi uus meediatäht, kellele kõik kaasa elavad ja keda paljud tunda tahaksid.
Päevakangelased aga tunnevad end, nagu juba mainitud, tormi sisse sattununa.
Sügis saabub sel aastal varem, kohe palju varem. Õhk võib-olla nii külm polegi, aga loodus sätib end varakult tudule talveunne ja hakkab väga suuri samme selles suunas tegema juba augusti lõpus.
Sellega omakorda läheb kaasa meie organism, mis ka hakkab talvevarusid korjama ja nii mõnigi meist leiab end jooksurajalt või jõusaalist keset augustikuud, kuigi peaks suve lõppu nautima.
Palju reeglipärast muutubki sel kuul täiesti reeglituks. Inimesed käituvad tavapäratult, loodus omasoodu ja juhtub asju, mida mitte mingi loogika järgi seletada ei ole võimalik.
Põnev, kohati hirmutav ja palju uusi kogemusi pakkuv aeg on terve august kohe kindlasti.

Kas telefon, mis on välja lülitatud, saab heliseda? Sellele ja paljudele analoogsetele küsimustele pakub august tervelt mitu vastust.
Vahel juhtub meiega asju, mida me ei oskagi teistele seletada, sest see tundub liig utoopiline ja müstiline. Kui aga teised meile ka ääri-veeri hakkavad sarnastest asjadest rääkima, siis julgeme omigi kogemusi jagada.
Kellele vähegi meeldib pildistada, tehke seda augustis palju. Te püüate pildile seda, mida seal palja silmaga vaadates ei olnud.

Kõik see müstilise ja utoopilise piiril toimuv on tegelikult jätkuks juulile, kus meid suunati oma sisetunnet usaldama.
August viib meid uuele tasandile, õpetades sisetunde peenemaid vorme ära tundma. Ehk teisisõnu, õpetab meile, kuidas olla iseendale selgeltnägija.

Sissetulekutega on üks meeldiv joon terve augusti. Jõukuse uksed on valla terve selle kuu.
Olgu siis selleks raha või muud materiaalsed väärtused, aga sisse teda voolab.
Meil oleks nagu magnet taskus selle tarbeks.
Mis muud, kui kasutage sisse tulevat jõukust ja uusi kogemusi targalt ja tasakaalukalt, muidu on sellega, nagu esimese lumega, et sulab sama kiiresti, kui tuli.