28.juuli – 1.august

Igor Mang ütles mulle, et mul on hobuse aura – täieline – ja see seletab tema jaoks KÕIK. Minu jaoks seletab see, miks eile, kui paduvihmas Rebeka kingitusele hobustelt sidumisjõhve küsima läksin, tuli Taja minu juurde varju alla, langetas pea ja laskis rahulolevalt ohates lakka kitkuda. Hobened omavahel 😀 Või miks Namaste, kelle heleroosa peakene on püha ja puutumatu, selle täna hommikul mulle sülle pistis, et saaksin läbikulunud kinnise lappida. Sama parve linnud.

Pärast täiskuuööd Kirna Täheväravas viisin lapsed teist päeva jutti Kaupole metalliplatsile töövarjudeks, keetsin endale lahjapoolse kannutäie kohvi, võtsin äsjatoodud proua Sussi materjalid ette, et… Uksele koputati. Meil siin lüüakse enamasti uks pärani – tärääää! Pidin avades pilku oluliselt tõstma, et tulija nägu kohata – pikk oli. Enam kui peajagu minust pikem. Minu poeg 😀

Palusin südaöise täiskuu all, et valestimõistmised-möödarääkimised-valjustivaikimised-valusaltväljendumised kõigikõigikõigi vahel oleksid möödas. Põetud lastehaigus. Ning isa ja Isa, keda pärast oma venna Pajusi-kontserti öises palves kõnetasin, aitasid. Poeg tuli. Korraks. Mis oli üks ütlemata mahe poolteisttund. Kooserdasime majas ja uues tallis, vastses püramiidis ja metsas, Riksu fotokas, kus olid tema ja Lumi uuemad seiklused – ja minu seinupidi, kus on viimaste aastate sündmused ja sündimised. Fototapeet. Avastasin ka ise üllatusega, et äraolekut pole olnud – poega tema tüdrukutega on enam kui mind ennast siin seintel. Ma ise olen nagunii kodus…

Ja olen Suurte Vanade Meeste hoole all. Pruugib keskenduda – ja Ülo helistab. Ja tuleb Kõue Täisringile. Tarvitseb korraks telekas lehvida – ja Maestro Jaan Tooming ühendub. Ning tuleb Pokumaa Täisringile. Inglistes kohatud oraakel jäi helistama-kirjutama ning meie kohvikuskäik Katharinenthalis lõppes Mangide ajatus-ruumitus kodus. Ja ta tuleb Olustvere Täisringi päeval esmalt rongiga meile ja koos lähme tema nostalgiaradadele. Enne on natukene naistepäevi ka – pühapäeval meil, teisipäeval ühe nõiatari juures, kolmapäeval Tuuli ja Miaga Kirnas – pärast mõisategusid Maie juures trennis ka! Aiaiaiai! 😀 Neljapäeval tulevad Inglikaitse Margarita ja Ingrid-kullake…

Ei sahmi ma midagi. Rütmis olen. Hommikul kirjutan, päeval majandan, õhtupoolikuti rändan või võtan külalisi vastu. Iseennast kõigis neis telesaadetes, kus viimastel päevadel järjest olen leffinud, ma näinud pole – järelvaadata saab alati. Ükspäev teisehomme. Augusti teisest nädalast ankurdun – romaanikirjutamine voogab peale. Pärast Mustrimuutjaid on just praegu vaja end puhtaks raputada. Ehkki Täisringiga käivitunud uuest heast ilmast ma selles elus enam ei pääse – kümned inimesed kaasatud, vastutus pilvini – ja imed juhtuvad krooniliselt iga päev.

Rebased ja sookured räägivad sügavast sügisest. Kured hõikavad ennast juba parvedesse. Eile lagedil nauditud lestad on paksud nagu septis. Suurekskasvanud rebasekutsikad on külateel ja hobusekoplis – Jordan võtab nende tõrjumiseks Lilli paremale ja Taaveti vasakule tiivale, löövad massiga. Ent piiramatud rebud on ilmselt põhilised seakatku levitajad. Meie sõbrad on karantiinis. Ja ma ei taha sellest rääkida. Vegan-getode Eesti sünd… Minu Mustrimuutjate näidendist maha kirjutatud Eesti.

Ühe omaalgatusliku külalise visiidist kirjutan maha tema põhitöö teadmised-kogemused. Kõigile, kes avastanud täisealisena, et neil on ühisosa www.autism.ee -ga. Ivica külaskäik oli totaalne kergendus ja rõõmulaine – hästi vaikne ja valge – igal asjal on lahendus ja võimalused, kuniks elu.

Jordan käis koos autistide-aspergerite Hea Ema külaskäiguga esmakordselt ujumas. Järgnes idülliline õhtu Kaupoga – lastel oli püramiidis kitarritund, mina talitasin kõiki loomi ning sinna vahele vajutasin paberile ka nelja loo teljed laual ja süda rahul – ei kao ära! Tegelikult ei kao miski. Ulvi kirjeldab oma valgevaikuse raamatus, kuidas raamatutesse kõik salvestub. Tühi temaga, et mitmes kohas on see väga hõredade lillede vahele kirjutatud minu-sakutamine – tal on see õigus – ja tühi temaga, et lõpmatu voona korduvate terminite-ülistuste asemel võiks mõnes kohas sõnaseletusi ja süsteemide lahtirääkimisi olla – me siin madalal tahaksime äkeste millestki aru ka saada või midagi… Eks ma temalt ükspäev teisehomme küsin.

Tänu oimetuksmöllamisele Estonia järves sain Jordani allatuppa üksi tuttu jätta, minu sussid pea all. Veetsin üle mitme nädala öö oma voodis!!!!!!!

Idülli eksitas vaid tõsiasi, et oma voodis magan kõhuli, nägu padjas – ja olen hommikul pelmeenide ja padjavagudega. Mis pole praegusel perioodil maailma parim – pea iga päev on mõni intervjuu ja pildistamine, sest Täisring ning mu nõidhipi pusapesa on järsku kuumaks läinud. Isikukultuse ümber nurrumiseks aega ei jää – igal hommikul ca 21 kirja. Iga päev mitukümmend kõnet. Ja iga päev kirja üks lugu.

Karekas Maalehele. Sarv Ekspressile. Kolm uut toodet jutti Naiste uuele pt-le.

Et elada ja koguda, kogeda ja küttida – selleks ongi pisut hullu rännet – ja ma lähenen Inglipuudutusele, senikirjutatu on arvutisse juba lahti avatud…

Tänan oma närvikava, mis kestab kenasti vastu laadi- ja lainevahetusele a la Mang-CC-Meriton-Solaris-Mõmm kolme tunniga. Ja rõõmustan, et kitarri-Kaupo on mulle paar omaolemise hommikut võimaldanud. Lapsed läksid Kaupo juurde paralleelmaailma tööga oma kitarritunde tasa teenima – esmalt heitunult ja mornamisi – edasi hasardiga. Klientide seas Joel, Kaerepere tüdrukute pered – ja põnev ja masinad ja kitarr tagaruumis vihmahetkedeks.

Minu pärisosa oli seni osta kirjapaber massiivseteks printimisteks – ühe jalaga tulevas suves elame ju – ja koertele kirburohi – viimase raha eest. Vastuseks Aleksandri küsimusele, miks mul raha pole – sest ehkki ma teenin kenasti ja Teenin mastaapselt, on mu kulud kirjeldamatud. Aga õiged. Teatagu oma võitlusi salavõitlev valguskondiiter oma tekstides pealegi pea igas peatükis, kui madal on raha – õigete rakenduste finantsid on kõrged. Aitäh. Nõnda siis ütlesin oma agentuuripoole kullerdatud käsikirjale – Teele-teele, kurekesed… Virtuaalversioon just selle mälupulga peal, mille sõnaohter kanaldiine madalaks ja kitsaks põlgas 😀 Viimaste veeringute eest soetatud paber on hea märk – plats on puhas – uued suured töötasud saavad tulla.

Paratamatult hullupoolse, aga rõõmustav-õnnestav managemendi tiivul – Katrin on teinud ära tohutu, mitmekihilise, osalt nähtamatu, aga see-eest kauamängiva energeetikaga taustatöö, minu lehvitamised Olustvere-Kõue-Pokumaa-Kirna liinil on minu tasandil. Ilutulestik ja kogupaugud 😀

Pajusisse mu venna ja tema õe kontserdile oli kogunenud tohutu rahvamass. Mind liigutas ülisügavalt Unistuste jõel Lauri ettekandes – tuhandel põhjusel ja tasandil. Ja selle laulu tiivul ma lapsed pärast kontserti Kirna Täheväravasse palvetama viisingi. Sinnateel Adavere Statoilis tankides… palusin endale arve koju saata. Selgus, et swed suvatses päev varem mu kontolt investeerimiskrediidi intressi maha korjata, oh jolkipalki küll 😀

Eeltäiskuine Kirna jätkus koduse teenistusega – nisuvaibaga sadularuum jäi minust õhtul küll haldamata – Jordan oli kanade koti ümber keeranud, kassid natukene nalja teinud – ja minu osaks sai käsikaudukoristus hommikul – padukas ja tuumapeavalu tingisid selle, et ma ei saanud silmi lahti ja kui saingi, siis niikuinii ei paistnud midagi. Totaalne padukas ja eelmise õhtu heast nutust paistes silmad.

Täna hommikul ikka mitukümmend kirja, fotod, uued failid uute tööde jaoks lahti, lootus uus lugu ära kirjutada, kummuli – ja paaristõugetega Helgi Sussi juurde oktoobrikuu Eesti Naist tegema.

Aleksandril sai seni riidekapp sorteeritud ja sügavkülm puhastatud, lapsed Feralisse töövarjudeks, kodus pesu kuivama – et see 500protsendilises õhuniiskuses ära kuivaks, kütan täna sauna ja pliiti, uus likku, enne Lagedi-sõitu kavatsesin vähemalt ühe teksti kirjutada – Kiire-kiire inglipuudutuse kirjutamise eel ajakirjalood ära kirjutada… ja oligi uksel inglikoputus. Mul megaheameel, et lapsed kodus polnud. Sain oma esiklapsesse kogu olemusega süveneda. Selgus: mulle meeldib see, mida näen. Ja Aega küll.

Pojakene…

Kui me läbi hobukopli metsa lentsisime ja Namaste tal rõõmsalt kannul kõndis – ma justkui tean sind… – ja Jordan suurematsorti isasele samaparvelinnule pähe ronis – võibmaolensusõber – meenus, kuidas vastsündinud Riks mööda pediaatrilauda tagasi minu juurde püüdis ukerdada.

Lagedi-teel eksisin kolm korda ära – neist ühe korra sinna külla, kus elas mu berna-Barbara abikaasa, Varulite WebMaster – ja Kerli ema oli külas – ja Tini isa – ja mind tabas siiras vaimustus Kerli sõbratar Külli muinasjuttu kuulates-tajudes – kirjutan selle üles, mis muud. Muud ma ju ei oskagi – sest sõna on minu stiihia – misiganessilte sellele keskikõrge ka oma asjade ajamise ülistuseks külge ei kleebiks. Ei kleepu.

Täna tuleb kirjutamine maja kuivaks kütmisega vaheldumisi. Laste logistika lirtsuvate tallide-lautade haldamisega ristipõiki. Õhtul sõidab Kaupo Brigitaga kohtuma, kaasas memme musi. Ja just praegu meenus, et miskilhetkel saabub keegi Rapla metsamees padrikutrehvunksile. Õigupoolest on hea, et priapapp hiljunes – ma ei oleks neil päevil saanudki Antslaid-Vaimastveri-pidi traalida. Olid need päevad. Tulevad uued. Igaüks aina parem ja parem. Aitäh.

Kalliskivi

Jaan Tooming ⋅ 3. juuli 2015

Inimesi maailmas on üle seitsme miljardi. Kõik nad tahavad süüa, juua, ihukatet ja eluaset. Ja raha, raha, raha, et tarbida üha rohkem ja rohkem. See tarbija sööb ja joob, situb ja kuseb, kaunistab ennast hilpudega ning pesitseb üürikorteris või eramajas. Või hulgub ringi kodutuna. Mida rohkem inimesi, seda rohkem jäätmeid ja ikka rohkem peab tootma toitu ja jooke, ehitama eluasemeid, tootma ihukatet, et see kopuleeruv ja üha paljunev inimkari ära elaks.

Ja õhk mürgitub, puud langevad, ookeanid reostuvad, maad jääb üha vähem järgi, sest linnad ja kõrbed tungivad peale, sest inimkond nõuab elatustaseme tõusu, head elu ja kasumit. Majanduskasv toob kaasa üha suureneva saastamise, liike hävitatakse ning inimesed on muutunud katkupisikuteks, kes tapavad halastamatult taimi, loomi, liblikaid, linde, kõike, mis elab, tapavad ka üksteist. Ning osoonikiht hõreneb, kliima soojeneb, mered ründavad maad ja lõpuks see sittuv ja sünnitav inimolend kaob maa pealt, et anda ruumi – kellele, ei tea!

 

Jah, seitse miljardit, see on ju hullumeelsus. Ja kõik hädad maailmas tulevad sellest, et meid on liiga palju. Ja sajandi keskpaigaks on meid kümme miljardit. Paljudes kohtades napib puhast vett juba praegu, siis aga sõditakse iga tilga vee pärast, algab suur rahvaste rändamine vee ja ressursside pärast, põgenemine laastatud maalt ja võitlus maa ja vee pärast ning maavarade pärast läheb veriseks. Maavarad lõppevad ja me langeme barbaarsusesse. Kui nii edasi läheb, siis pole pääsu. Ja siis on siin nüüd tilluke Eesti oma miljoni eestlasega, kes nutavad iibe pärast. Aga paljunemine on õnnetus tänapäeval, iga laps on õnnetus, sest pidurdamatu sugutung ja sünd hävitab inimkonna. Kas ma olen sündinud selleks, et näha kõike seda, näha inimkonna ummikseisu ja tormamist kuristikku, sündinud selleks, et taibata paratamatut hukku, lootusetust tulevastele põlvedele?! Ei, ma ei taha enam! Ei taha! Kas näljutada ennast surnuks, et mitte näha tulevasi koledusi? Või eralduda, kaduda surmani oma kongi? Päikese surmani on veel küllalt aega, ehk leiaksime tõesti enne tee välja sellest universumi tapamajast, enne, kui kõik elav hukkub. Aga me hävitame ennast enne, kui kosmiline hukk tuleb. Ei, ma ei taha! Ma nutan, ma nutan, oh Jumal!

Aastas tuleb praegu ilmale 80 miljonit inimest. 12 aastaga miljard inimest. Ikka rohkem ja rohkem. Ja oleme loonud ühiskonna, kus pasundatakse edust, kasumist ja konkurentsist. Kuhu me oleme jõudnud?

Jeesus rääkis mõistuloo pärlist: „Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs mahakõik, mis tal oli, ning ostis selle. (Mt 13:45-46)

Mis või kes on siis see pärl? Maailmas on mungad ja nunnad, neid ei ole palju, kuid nad ei mõtle laste saamisele, nad tahavad teenida Jumalat. Nemad ei otsi edu, kasumit, ei konkureeri. Kes on munk?

 

Targemad pead on öelnud ja ütlevad ka praegu, et kui me tahame säilitada ökoloogiliselt puhta maailma, siis ei mahu maa peale rohkem kui pool miljardit inimest, seega 6,5 miljardit on liigsed. Mina olen liigne, sina oled liigne. Kes on need pärlid, kalliskivid, kespeaksid asustama maad? Üheks lahenduseks oleks, kui me hakkaksime munkadeks ja nunnadeks, 6,5 miljardit munka ja nunna. Pool miljardit ilmalikku, kel kaks last, üks laps kloostrile, üks endale, varsti stabiliseeruks rahvaarv, sest mungad–nunnad ei sünnita, kasvatavad järeltulijaiks ilmalikelt saadud lapsed. Jah, see oleks lahendus, aga kas võimalik, või ulmeline. Või peaks kasutama sunnimeetodit, kui inimesed mõistusele ei tule? Sest kui me midagi radikaalset ette ei võta, siis kaome nagu paha hais maa pealt, sest palju on juba tagasipöördumatult vussi keeratud, nt süsinik dioksiidi paiskamine õhku, milles peasüüdlased on Ameerika Ühendriigid ja Hiina ja Venemaa. See süsinikdioksiid jääks ka siis hirm kauaks püsima, kui me ka koheselt lõpetaksime praegu selle õhku levitamise. Muutust on vaja, mitte iluravi, radikaalset muutust. Kuigi ilmselt on juba liiga hilja. Sest maailm on persse keeratud lõplikult, kui talupoja moodi öelda otse.

 

Kas aastate pärast on veel linde? Või on hääletu kevad? Hääletu kevad ja mürgitatud tühi maa …

 

Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.