27.juuli

Kuidas toimib valge maagia? Soonemoor läheb tänu oraakel Mangi saadetud ajalehes leiduvale reklaamile Kohilasse telesaate kontsertsalvestusele, saab vallavanemalt kingituseks kodukandi aabitsa, leiab Ü tähe alt Ülo Vooglaiu ning loeb oma uue näidendi Mustrimuutjad lõpetamise järel maandumisrajaks ülisüvenenult seda peatükki. Enne loeb ka Pahkla kivikuninga peatükki – sest Katariina kirikust koju tulles sattus inglitiivul ju sinna. Ja hetkel, mil Soonemoor käputab lilleprints Alari toodud ja nüüd tommudest lookas tomatitaimi maltsast välja autima, helistab… Ülo Vooglaid. Lihtsalt. Sest tundis sedasi. Kõigi maailmaasjade läbiarutamise järel annab ta mulle ühe rakutasandil alternatiivravi-teadlase, purjetajanna Kukuškini kontaktid. Ja see daam oma teadustööga sobib suurepäraselt kokku pühendumisega, mis pärgab senise projektikuninganna Sirje Meti tänase Hiina-Fohow-tegevuse. Vot nii käivad need asjad.

Ja muidugi leidsin eile Terje imedeaiast selle üles, kes mind alates sellest, kui paari aasta eest seal Mahtra Rabal käima hakkasin, kaugelt kõnetanud on.

Tänu sellele, et Karekiisu hällis eile oma belgiaklanni lahkumise järel vaikuses ja iseolemises, läksime lastega ise Terje juurde. Spst, et Terje on siitkandi ainus, aga see-eest südamest imetletud isiksus, kelle juurde Aleksander tõeliselt minna soovib. Aleksandri ja Terje kooslust jälgides nägin, et Karin Hangol on õigus – noorhärra Murutar on Gentelman. Nojaa, kohe 13aastaseks saavale pubertölpale kohaste äraspidipärdikjate intermetsodega – aga Härra jah. Tolmuimes ja pesumajandas eile üksiti koos õega ka kogu maja, kuni mina lauda põhjani puhtaks rookisin – ning just sellise rahuliku rõõmuga, nagu kirjeldab Brigita. Huh, ma olen tänulik, ikka väga kohe.

Sealt ei tule hüppava nõela ega seisva jõe lapiti laksamisi ega iseenese eksistentsiaalse olemuseoksa saagimisi. Teistsuguseid üllatusi tuleb 😀

Jajah, Terje roosid on kuninglikud ja liiliad hunnitud, aga kõiksepealt lummas mind stepirohi. Seda imetlesin kogu tema kõnelevas täiuslikkuses kogu südamest. Seejärel tuli Kohtumine. Aia vasakus taganurgas mind esimesest käigust saadik kõnetanud isiksus on noor tammepuu. Helehelesinise oreooliga, elumaja poole sirutunud kätega. Tema ümber on võimas väli, ta kõrgub õhulise ja elegantsena selle keskel, nagu katedraal. Ma arvan, et pendlirahvas ja vitsavennad avastaksid sealt võimsa energiasamba. Mina taltusin ja maandusin, juurdusin ja pilvitustusin seal tamme all – Terje tõi ta koos pojaga metsast, pärast kolmeaastast poputamist tuli See – paari minutiga. Indi tuli uurima, mis ma seal nurrun – ja uinus hetkega. Votsiukemees. Tamm.

Ja pärast puudutasid mind pisikesed. Titaga kaktus, kivide peal ja vahel beebisid kasvatavad kiviktaimla asukad – tillukesed, delikaatsed – ja hordidena Teje aeda läbiv müra neid tegelikult hingeligi ei saa. Üksi ja tasa tuleb minna ja Olla.

Täna kirjutasin Vihula etenduse jaoks giiditeksti. Ja Eesti Ekspressile mõisahärra Meelise teksti esimese poole. Siis tuli pang pähe. Vahetasin lammaste vannivee. Ikka pang peas ja sang jalge vahelt läbi. Niitsin koos lastega hobukopli lindialuse – ja sõitsin Margotile dokusid ja jõudu viima. Arbuusi ja jäätisega. Poeg tahtis oma kunagist poni-Orlat näha. Meie juurest läinud kitse-Nunnu ilmutas Indiga kohtumise üle heameelt. Ja seejärel ujusid lapsed Estonia järves. Misjärel tegime koos süüa ja mina magasin paar tundi. Ma võin ju arvata, et mis see ühe näidendi endast välja valamine ja igaõhtune lastega retkedel käimine ära ei ole – tavaline elu – ent vaim tahab puhata. Isa juures.

Kui lõpetasin bokside korrastamise ja hobuste kallistamise, tuligi ridamisi kangesti häid uudiseid. Esiteks võttis Pokumaa-Airi meie etendusega külgneva korralduse väga tõsiselt ette – 13.augustil tuleb pärast etendust laat ja suitsusaun, ühislaulmine ja hõissatralla. Aitäh, Pokukoja auväärt mõisarahvas 😀 Teiseks päeva tähtsündmus ja sündimus – Valdo ja Heleni tütrekene. Koos hea uudisega, et Tartu sünnitusmajas on beebibuum, Heleni sõpruskond aina paljuneb – ja mis peamine: kui sünnivad väikesed tüdrukud, tulevad nende lapselapsed koos nendega.

Kui meie peame vastu ja kasvatame oma tütred eestlasteks, tulevad tagasi ka need, kes masule vastu ei pidanud.

Ja me peame vastu. Kuni elu, seni on kõik parandatav ja tervendatav, loodav ja rajatav.

Kaasaarvatud Eesti Ekspressi tekst – enne kui see valmis, kuri direktor Saarat magama ei lase.