2.-7.august

Aleksander Murutar 13. Pühapäeval oli poja sünnipäev Soonel – täna peame seda koos tema papa poolsajandiga Vehendis. Minul on enne Ülenurme-Haaslava tööretk ja pärast multifunk trakatsikäru pärrahaakimine Vaimastveres. Kuna esmaspäev algas selle käruga kohtumisega, siis saab töönädala täisring öösel naastes kenasti kinni.

Ööl enne Aleksandri sündi vaatasin Tartu Ekraani-kinos piinatud geeniuse filmi – oli padupalav, ma ise 90kilone ja jalad paistes nagu vanakuradivanaemal. Keisri ajal surin natukene ära ja keha oli traumast kohkunud – aga see kõik on tühitähi-tipidtäpid.

Pühapäeva veetsime täpselt nii, nagu õpetas Avesta: päikese päev esindab ürgset ja võimsat naiselikku energiat ning tõstab au sisse naised ja emad. Kui perenaisetööd sulle täna vastumeelsed on, ära neid tee – mine looduse rüppe jõudu ammutama. Niisama vedelemine või mõttetu nurgast nurka käimine ei lase sul osa saada naiseliku ürgallika väest. Mehed peavad kuuletuma oma naistele ja emadele ning täitma nende palveid. Häda mehele, kes täna naisterahvaga riidu kisub!… Väga hea, kui sajab vihma ja lööb välku, taevased sademed puhastavad ja välk on seotud õnnistuse ja kõrgema abiga. Aitäh!

Meil käisid teravas seisus daamid, kellele pakub katust Margo-Helga delikaatne organisatsioon – oli tihe ja tahe naisnõidamise päev, millesse Soone Saara suubus üsna magamatuna. Ööl enne poja 13.sünnipäeva ja paariteise naise vastuvõtmist lugesin Ulvi raamatut. Ja öö jäi vahele. Mul oli varem lugedusega paar peetumist – kuna nii sissejuhatuses kui kanalduste sees ja seas sain lustakaid lõuahaake, jäi sõit seisma. Suur tahe olla naksamistest üle ja suuremeelne ja soe tagasiside anda sundisid uuesti lugema ja…

Kanaldus 17.detsembrist 2011 on Täisringi näidend ning 18.detsembrist Mustrimuutjad. Mina sain Ulviga tuttavaks aastal 2013, raamatukirjutamise ümber läks trügimiseks mullusui ning raamat ilmus tänavu mais. Täisringi kirjutasin novembrist jaanuarini ja Mustrimuutjad juulis. Aga need on – kohati sõna-sõnalt – Vaikuse koodi kanaldustes. Teretorekene, kuidas ma, madalakene, nii väljavalitud ja privatiseeritud kanalisse sattusin? 😀

Naiste tseremoonia Soone higitelgis vallandas nii jõulised ja sügavad energiad, et õppisin-õppisin-õppisin. Sõitsin lastega õhtul Solarisse sünnipäeva-minionidele täiesti loves. Kooserdasin end Kerliga ümber kino esmalt veidi klaarimaks – ja olin tänulik, et kohvikus sattus just tema mu pusletükkide kohalelibisemiste tunnistajaks. Aitäh.

Kui poeg oli bussiga südaööks Tartusse saadetud ja teineteist koos veedetud kahe safarinädala eest patsutatud, tõin tütre koju Tuhala-Pahkla kaudu. Sai hea.

Esmaspäev tõmbas nädala sajaga käima – Vaimastveres saime Indiga teada, et kuivõrd multifunk trakatsikärule käib kast peale ja kopp juurde, on ta täpselt See. Mustvee taga kingitud kohv – poeemand lihtsalt kinkis kohvi! – pärgas päeva veel kaunimaks, Rannapungerja lähistelt ostetud elu esimene Rääbis sai söödud juba Remnikul – jummelküll, ligi 2 eurtsi ühe rasvasepoolse kuldkalakese eest… – nojaa, aga see oli üks pidulik hetk.

Päikeselaager tervitas meid esmalt klassiõde Esta isikus, kes 180 lapsele kalaburgereid ja -suppi valmistas, töötubades kohtasin mulle väga Oma Silvit, Janat, Marinat ja Kadrit ning lapsed olid oluliselt haldjamad kui ette kujutasin. Ei ole vaja midagi ette kujutada, vaid ühes hingata ja Elada.

Edasi elasime Indiga kaks tundi endale – mina mediteerisin-magasin ehk magateerisin, Indi ujus Peipsis, tegi oma riided märjaks ning kuna tagasi sõitsime Rakvere poolt, siis Vinnis oli tütar minu pluusiga ehk kleidiga. Vespera oli rõõmsalt üllatunud. Esitles oma poega Sibeliust. Ja nii Reeda kui Helene ja Annikaga vestlesime lühidalt, aga südamest südamesse.

Teisipäevaga sai selgeks, et pole kirjutamisenädal – pärast Ingrid Stahli külaskäiku viisin Indi järve äärde – ja naastes algas koerajaht. Kollabella oli kaks kinnislõkatsit sirgu tõmmanud ja Jordani metsa viinud. Ta ise laekus pool üksteist – Brigita sai külapidi tallava minuga telefonitsi ühenduses suurejoonelise kuuldemängu – keegi polnud koeri näinud, kõik tervitasid Brigitat – ja mina muudkui hõiklesin. Indi jõudis ligi pool tundi metsajäänud Jordani pärast nutta – mina virutasin koeraraipele näkku kõigepealt joogivee ja siis kausi järele. Röökisin ta peale nii sellepärast, et ta kutsika metsa viis ja jättis – kui eriti spst, et ta minu kutsika meeleheitlikult nutma ajas.

Jordan tuli ise metsast välja.

Enne penipõnniga koos tuttu vajumist nägin kontolt, et küllusetee õnnistamine koos Kerliga jõudis viljadeni – väiketalunike otsetoetuse kujul. Kolmapäev viis meid Indiga seetõttu panka, priasse Kulla juurde – ikka tund jutti – ning seejärel nii mõisaloo kui Maie trenni asjus kontrastide Kirna.

Tunnike rännakut täheväravas koos Tuuli-Mia-Angelika-Hundiga – ja pärast KukeMaie trenni veel tunnike mõisas. Teise korruse saal hakkab Täisringi publikut mahutama kenasti, lugu tuleb hea, kui selle kirjutamiseni jõuan 😀 – ja Maie oli oma trennilaste peale sama pöördes kui mina koeralita peale. Meie neliku – kaks ema ja kaks tütart – trenn oli ülimalt intensiivne, kahe varsaga ja eneseületusega. Ai. Aitäh 😀

Tänu Kirna-laengule sooritasin kodus lisaks hommikusele 3 tunnile veel 4 tundi kõigi hoonete ja tubade harmooniaenergiasse pühitsemist – 2 tundi põhjalikku paitegu toas ja 2 õues. Öö möödus jõulises äikeses kutsikaga kaelakuti.

Neljapäeval jõudsin selleks ajaks juba kaks tundi dokusid koostada-hallata, kui Kaupo kell kaheksa Indile kitarritundi tuli andma. Normaalne vist 😀 Seejärel sukeldusime metsataadiga panka ja Juurusse ja jälle panka. Leitsak, Juurus paraku bussisoetamise rõõmu kontrastiks pererahva lein – rootsi külmaverelise mära varsakene oli sündinud südamerikkega ja eelmisel päeval nädalavanusena lahkunud… Nii pangaralli kui kaasa kurvastamise tõttu vajusin kaheks tunniks nii sügavasse unne, et ei saanud ärgates aru, misma-kusma, mis päev ja mis kell.

Ladusin-koostasin arvudinas tekstid ritta – oiiiii… 11 ootel fileed… 2 tundi und kõbisid mu suutjaks kleepida plakatid Madam Citroeni põskedele – nii Känguubik kui Jumpa on mõlemad tüdrukud! Pakkisin paar tundi oma külluslikust garderoobist parimad palad kolme kuhjaga kasti Brigita veimevakaks.

Mul peab olema nüüd, kus tänasega on ringirallimine lõppenud, edasi sedasi, et igal hommikul kirjutan ühe ajakirjateksti ja õhtupolikuti kroolin Inglipuudutuse raamatumeres. Tänane mammutiküttimine – Vehendi-Ülenurme-Haaslava-Vehendi-Vaimastvere – toob neli tööd lauale, jääb veel Belka-Russa – tüdruk temagi 😀 – koju toimetada, Brüsselile aruanne esitada – ja ring on täis. Selle nädala Täisring. Aho, Halleluuja, Shalom, Namaste!

Täisringile võiksid lisanduda ka pisutki täiemad kontod…

Tellime-tellime… Õnnistatud olgu külluse tee!!!!!!!

Tõendid taeva olemasolust: loe neurokirurg dr. Eben Alexanderi kogemustest elust peale surma!

28. juuli 2015 09:24

Avaldame lõigu dr. Eben Alexanderi autobigraafilisest raamatust “Tõendid taeva olemasolu kohta”, kus Ameerika neurokirurg jagab oma kogemust teekonnast teispoolsusesse.

Aastal 2008 haigestus dr. Eben Alexander meningiiti ja langes koomasse. Sellele järgnenud kehaväline ja surmajärgne kogemus tõestas talle, et meie teadvus eksisteerib ajust iseseisvalt ja surm on illusioon.

“Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp, et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on,” kirjeldab neurokirurg oma elumuutvat kogemust. Ta usub, et teadus suudab peagi tõestada, et taevas ehk teispoolsus tegelikult eksisteerib.

Dr. Eben Alexander kirjeldab katkendis seda, millised olid tema uskumused inimese teadvuse olemusest enne ning mida ta arvab asjadest pärast võimsat surmajärgset kogemust.

/…/

Kui sul pole töökorras aju, pole sind ennast ka olemas. Neurokirurgina olin ma aastate jooksul kuulnud mitmeid lugusid inimestelt, kes olid pärast südame seiskumist kogenud veidraid asju: lugusid reisidest müstiliselt kaunitele maastikele, surnud sugulastega suhtlemisest ja isegi kohtumistest Jumala endaga.

Need on kahtlemata toredad lood, kuid minu arvates olid need kõik puhtalt fantaasia vili. Mis põhjustas neid ebamaiseid kogemusi, mida inimesed pärast sedasorti üleelamisi sageli kirjeldasid? Ma ei väitnud, et tean vastust, kuid ma teadsin seda, et need kogemused olid ajupõhised. Kogu meie teadvus on ajupõhine. Kui sul pole töötavat aju, ei saa sa teadvusel olla.

Seda sellepärast, et aju on see masin, mis teadvuse üldse tekitab. Kui masin rikki läheb, kaob ka teadvus. Ükskõik kui tohutult keerulised ja müstilised ajuprotsessid ka poleks, kogu asja tuum on just täpselt nii lihtne. Tõmba juhe seinast välja ja televiisori pilt kaob.

Või vähemalt nii arvasin ma enne, kui mu enda aju kokku jooksis. Kui ma koomas olin, siis mu aju mitte ei töötanud valesti, vaid see ei töötanud üldse. Ma usun nüüd, et just seetõttu oli minu surmalähedane kogemus (SLK) nii sügav ja intensiivne. /…/ Ma tunnetasin teadvuse maailma, mis eksisteerib täielikult väljaspool füüsilise aju piire.

See, mis ma läbi elasin, oli mõnes mõttes täiuslik surmalähedaste kogemuste keeristorm. Praktiseeriva neurokirurgina, kes on aastakümneid aju teaduslikult uurinud ning operatsioonisaalis sellele ka käed külge pannud, olin ma tavalisest paremal positsioonil, et hinnata mitte ainult minuga juhtunu tõelisust, vaid mõista ka seda, milliseid järeldusi selle põhjal võib teha.

Need järeldused on kirjeldamatult vapustavad. Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp, et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on.

/…/

Siinne elu pole mõttetu, kuid vähemalt lõviosa ajast ei suuda me seda siin olles näha. See, mis minuga koomas olles juhtus, on kahtlemata kõige tähtsam lugu, mida ma eales rääkinud olen. Ometi pole seda lugu lihtne rääkida, sest see läheb tavaarusaamadega vastuollu. Ma ei saa oma lugu tervele ilmale kuulutada. Ometi põhinevad mu järeldused oma kogemuste meditsiinilisel analüüsil ning minu teadmistel ajuteaduse ja teadvuse uurimise keerukatest kontseptsioonidest. Kui ma mõistsin, millise tõeni mu rännak mind suunas, teadsin ma, et ma pean selle loo ära rääkima. Minu elu ülesandeks sai seda õigesti teha.

Ma ei taha sellega öelda, et ma olen oma meditsiinilise töö ja neurokirurgi karjääri unarusse jätnud, kuid nüüd, kui mulle on langenud osaks au mõista, et meie elu ei lõppe keha või aju surmaga, leian ma, et minu kohustus ja kutsumus on inimestele rääkida, mida ma väljaspool oma keha ja seda maailma nägin. Ma olen eriti innukas oma lugu rääkima inimestele, kes on sarnaseid lugusid varem kuulnud ja tahtnud neid uskuda, kuid pole siiani suutnud neid jutte täielikult mõista. Minu raamat ja selles peituv sõnum on mõeldud just nendele inimestele. Minu lugu on tähtsam kui miski muu, mida sulle kunagi räägitakse, ja see on tõde.

***

Mul polnud keha – igatahes mitte sellist, millest ma teadlik oleksin olnud. Ma lihtsalt olin… seal, selles pulseerivas pimeduses. Sel hetkel oleksin ma seda kohta nimetanud “ürgseks”. Aga siis, kui see kõik toimus, ei teadnud ma seda sõna.

Õigupoolest ei teadnud ma ühtegi sõna. Need sõnad, mida ma siin kasutan, vormusid minu peas palju hiljem – siis, kui ma olin siia maailma naasnud ja hakkasin oma mälestusi kirja panema. Keel, emotsioon, loogika – need kõik olid läinud, justkui oleksin ma liikunud arengus tagasi elu alge juurde, võib-olla isegi samale tasandile nende primitiivsete bakteritega, mis mulle teadmatult olid mu aju üle võtnud ja rivist välja löönud.

Kui kaua ma selles maailmas viibisin? Mul pole vähimatki aimu.

Kui sa satud kohta, kus aega sellisel moel, nagu meie seda tavaliselt kogeme, ei tajuta, siis on sealse aja kulgemise kirjeldamine peaaegu võimatu. Sel hetkel, kui see kõik juhtus, tundus mulle (mis iganes see “mina” siis oli), et ma olen alati seal olnud ja jään sinna igaveseks.

Alguses polnud mul selle vastu midagi. Miks mul peakski midagi selle vastu olema, kui see oli ainus olemise viis, mida ma teadsin? Kuna mul polnud mälestusi millestki paremast, ei hoolinud ma eriti sellest, kus ma olin.

Ma mäletan, et arutlesin endamisi, kas ma jään ellu või mitte, kuid minu ükskõiksus lõpptulemuse vastu vaid tugevdas tunnet, et miski ei saa mind tegelikult haavata. Ma ei teadnud midagi selle maailma reeglitest, kus ma olin, kuid ma ei kiirustanud ka neid õppima.

***

Pimedusest oli midagi nähtavale kerkinud.

Aeglaselt pööreldes heitis see niitpeenikesi valge-kuldseid valgusvihke ning nende valguses hakkas pimedus minu ümber pragunema ja laiali lagunema.

Seejärel kuulsin ma uut heli: elus heli, mis oli kõige kõlavam, keerulisem ja ilusam muusika, mida ma kunagi kuulnud olin. Selle helitugevus kasvas samas tempos, kui puhas valge valgus laskus, muundudes mehhaaniliseks tagumiseks, mis oli seniajani – mis näis igavikuna – minu kaaslaseks olnud.

Valgus tuli üha lähemale, keerles ja heitis puhtaid valgeid valgusevihke ning ma märkasin nüüd, et neis leidus ka kuldseid varjundeid. Seejärel kerkis valguse keskelt nähtavale veel midagi. Ma keskendusin kõigest väest sellele objektile, püüdes mõista, mis see on.

Avaus. Ma ei vaadanud enam aeglaselt pöörleva valguse poole, vaid nägin sellest läbi.

Sel hetkel, kui ma mõistsin, mis toimub, hakkasin ma ülespoole liikuma. Kiiresti. Ma kuulsin vaid vuhinat ja liikusin silmapilkselt läbi avause ning leidsin ennast täiesti uues maailmas. Kõige veidramas ja ilusamas maailmas, mida ma eal näinud olen.

Särav, elav, ekstaatiline, oivaline… ma võiksin jäädagi omadussõnu üksteise otsa kuhjama, et kirjeldada, kuidas see maailm välja nägi ja mida ma seal tundsin, kuid nendest ei piisaks ikkagi. Ma tundsin, nagu ma sünniksin. Mitte uuesti ega teistkordselt. Ma lihtsalt… sündisin.

***

Ta rääkis minuga sõnu kasutamata. Tema sõnum läbis mind nagu tuul ning ma sain kohe aru, et see on tõene. Ma teadsin seda samamoodi, nagu ma teadsin, et maailm meie ümber on tõeline – et see pole vaid fantaasia, mis on mööduv ja abstraktne.

Tema sõnum oli kolmeosaline ja maapealses keeles kõlaks see umbes nii:

“Sind armastatakse ja austatakse kogu südamest ja igavesti.”

“Sul pole midagi karta.”

“Sa ei saa midagi valesti teha.”

See sõnum täitis mu pöörase ja lõputu kergendustundega. Mulle oleks justkui kätte antud reeglid mängu jaoks, mida ma ilma seda ise mõistmata kogu oma elu mänginud olin.

“Me näitame sulle paljusid asju,” ütles tüdruk ilma tegelikult neid sõnu kasutamata, vaid nende kontseptuaalset olemust otse minuni toimetades. “Kuid lõpuks lähed sa tagasi.”

Tema jutt tekitas minus vaid ühe küsimuse.

Tagasi kuhu?

***

Minu rännak ei rääkinud ainult armastusest, vaid ka sellest, kes me oleme ning kui ühendatud me üksteisega oleme, mis on igasuguse eksistentsi tõeline tähendus. Ma sain seal üleval teada, kes ma olen, ja kui ma tagasi tulin, mõistsin ma, et selle inimese, kes ma maa peal olen, kõige viimased katkised otsad said parandatud.

Sind armastatakse. Need olid sõnad, mida ma orvuna ja lapsena, kellest loobuti, vajasin. Aga neid sõnu vajab igaüks meist sellel materialistlikul ajastul, sest kui mõelda, kes me tegelikult oleme, kust me tegelikult pärit oleme ja kuhu me tegelikult teel oleme, siis tunneme me kõik ennast (ekslikult) orbudena.

Kui me ei taasta mälestust oma laiemast seotusest ja Looja tingimusteta armastusest, tunneme me ennast siin maal alati eksinuna.

Siin ma nüüd olen. Ma olen endiselt teadlane, endiselt arst ning tänu sellele on mul kaks olulist kohustust: austada tõde ja aidata inimestel terveneda. See tähendab, et ma pean oma lugu rääkima.

Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et see kõik juhtus minuga kindlal põhjusel. Mitte sellepärast, et ma oleksin kuidagi eriline. Minu puhul lihtsalt langesid kokku kaks asjaolu, mis koos murravad läbi nendest üldistava teaduse viimastest jõupingutustest kuulutada maailmale, et materiaalne tasand on ainus, mis olemas on, ja et teadvus või vaim – nii minu kui ka sinu – pole universumi suurim ja keskne mõistatus.

Mina olen selle elav tõestus.

Allikas: Eben Alexander “Tõendid taeva olemasolu kohta”