13. detsember

Lapsepõlvesõbratar Madli 44. sünnipäev.

Hommikul oli täiesti selge, et mitte keegi ei hoia mu eest sel töisel nädalal kodu. Kutsusin Verneki.

Helistasin vetile lammaste ussirohu asjus, Remaxile müügiuudisega, sada korda notarile, Dietzi. Koostasin Pehrssonile Liu manuaali ja jäädvustasin koduleheküljele talve alguse õppetunnid.

Riputasin koduleheküljele kümmekond uut asja, süstisime koos Vellestega lambad parasiitide vastu ära – ja saime Verneki emaga kokkuleppele, et ta toob poja autoga ära. Ja nad tulid kolmekesi koos isaga – olles meeldivalt üllatunud, et nende poeg teeb nii erinevaid töid. Meie kõigi lapsed teevad kodust väljas uskumatuid tegusid.

Ehkki poisid kaevasid labidaga end viljahoidlasse, ei jõudnud 30 loodetud kotti kohale. Vast homme. Ja koorem küttepuid ka. Igatahes Pehressoni ülekandetõendid jõudsid täna kõik pärale – ja see ongi kõige tähtsam.

 

14. detsember

Palju õnne sünniaastapäeva puhul Sulle sinna teispoolsusse, isa! Ja sünnipäeva puhul õnne Sulle, Jan. Iga päev on kellegi sünnipäev…

Pehrssoni ülekandepaberid on muide Kalle, mitte Kille nimele…

Pärnus kuulsin Suve Auto võtmefiguur Ago A.-lt Liu võtmeid tagasi saades, et ta ostis 10. detsembril ka ühed võtmed – Riivo rehetare Lius mäe otsas. Õige valik. Siiralt hea meel ta otsuse üle.

Dietzist võtsin koduka jaoks nimekirja, mida jõuludeks promoda – ja hunniku müslisid ning vahetasin Haldja sadula Battayale oluliselt väiksema analoogi vastu. X-full valjad konverteerusid neopreen-sadulavööks. Mul oli hea meel. Battayal loodetavasti samuti. Brigita ei tõstnud peadki laua kohalt, kui rõõmusõnumiga end mööda jäävälju ja lumehangesid koju rähklesin. Okei siis.

Samal ajal, kui käisime Minniga Endla “Timbu-Limbut” vaatamas – väga hea oli! – toodi koju 2. koorem puid – palun arvet! Kui müüsime koos Deniss Pogosjaniga paar jõulukaarti Port Arturis, toodi 2 koormat ruloone – ülehomme tuuakse ülejäänud kõik koju ära, sest teist korda enam rullidekõrgust lund maha ajama ju ei hakka…

Ragn Sells tühjendas konteineri ja hilisõhtul peaks Reimo 30 koti viljaga tulema.

Vernek tegi kokkukukkunud lindlast kuurile lumetõkke, kaevas teed meetrilaiuseks ja väravad lahti, parandas Brigita sahtlid, talitas lõuna ajal hobused – ja homme paneb 10 ruumi puid kuuri. Peteril oli kinoliidu ja filmipäevade koosolekute päev.

 

15.detsember

Hirm pettunud teekaaslaste kättemaksu, pettumus Brigita hoolimatuse ja lahkumismeeleolude pärast tagas unetu öö.

Tänase päeva võiks ajalukku kirjutada kui Liu talu Harri Juhan Göran Pehrssonile müümise piduliku hetke – ent see läheb mu elulukku päevana, mil Brigita andis lõplikult teada, et kolib uuest aastast minema.

Peaksin vist rõõmustama, et saan endale suurema toa, millel on vaade nii lambakoplisse kui hoovi-autodele-hobudele…

Edwardi võtab printsess jõuga kaasa:

 

Minu kirjast:  – Valtu koolis – Eesti ühes parimas-edukaimas-mainekaimas koolis saavutatu saab ära visatud

– Tea Paluoja kui Eesti parima lauluõpetaja stuudio kaob Brigita elust

– järjekordne kooli, keskkonna, tutvuskonna vahetus

– oma loomadest kaugenemine – ehkki see ei saa enam süveneda – nende hooldus ja suhtlemine on nagunii minu peal

–          Edward ei saa Vehendisse kolida lisaks sellele, et hüljatus ta seal tapab – pere lahkub kodust kell seitse ja naaseb kell kümme -, ka pereliikmete allergia tõttu – nii et siin polegi kõneainet

 

Brigita kirjast:

Ma ei taha küll järsk olla..,kuid Sa oled mõelnud Etsi elule ainult Vehendis..kuid mitte siin ilma minuta.ma ütleks nii..,et jah võibolla ta on Vehendis päeval Barbara ja Frantsuga kolmekesi,aga kui ta jääb siia ..siis ei oska ma midag muud öelda kui et seda ,et siis sureb ta jah tõesti kurvastusse(loom ,kes absoluutselt on oma perenaises kinni sureb pigem siis kurvastusse kui ta näeb oma perenaist heal juhul 1 kord kuus)Anna andeks,aga ma võtan ta kaasa ja see ei ole isekas (u ,et ma võtan ta kaasa ainult seoses sellega,et ta on minu koer ja vaat võtan ja  . )

Vaid selle pärast,et ta on mulle kallis üle kõige..ja ma ei jäta teda siia .

Kui tunnetest kõnelemine ei aita…aitab diplomaatia..kui diplomaatia ei aita,kõnelegu relvad.

 

Minu vastus:

Edward hakkab elama ainult Inga tuppa suletuna. Päevast päeva üksi. Ja hooldamata.

Sina toitsid Edwardit viimati kunagi suvel. Varbakarvu olen sel sügistalvel ma 2 korda lõiganud.

Ta elab siin päevast päeva koos VIPi ja Sandraga – Sa ei tea seda, nii nagu Sa ei tunne oma hobust ega Ogalikku.

Su otsus on igas mõttes õõvastav – nii Eesti ühe parima kooli pooleli jätmine, Tea laulustuudiost lahkumine, oma ideaalse kodu hülgamine, mulle näkku ja hinge sülitamine kui niigi üle rahvastatud Vehendisse trügimine.

 

On Su meelest kusagil koht, kus on ainult õigused ja mitte kohustusi? Siin oled end niimoodi sisse seadnud.

Vehendis koged muud.

Mind oled Sa hinge põhjani solvanud ja pärast seda, kui lõpuks ometi on kõik paigas – kodu sisse seatud, kohanetud, ringid-huvialad leitud – Liu müüdud, võlad tasutud – julmalt reetnud.

Ja samas on mul ilmselt pärast šokist ja leinast toibumist palju kergem teada, et olen oma majapidamisega üksi – kui et loota, et Sa mõnikord natukenegi… ja siis avastada, et koerad ei saanud ei süüa ega juua ja hobused jäid jootmata. Ja muud taolist.

Ma ei tea, kuhu jäi minu parim sõber Brigita.

Sellist ükskõikset ufonauti nagu praegu siin mulle päevast päeva hinge ja näkku sülitab, ma ilmale ei toonud.

 

Kui “heal juhul kord kuus”, nagu huviga loen Soonele tuled, elad selles toas, kus on praegu minu magamistuba. Võtan ruumika toa, kus on vaade mõlemale poole maja – nii lammastele, hoovi kui hobustele ja ka autodele, endale. Mööbli ümber paigutamisel ma abi ei vaja.

Hinnalised asjad – albumid ja väärisehted – jäävad siia, neid Sa oma vaimuhaige tõmblemise rütmis mööda ilma ei tassi, kui täisealiseks saad, annan nad Sulle üle.

 

Kes Valtu koolis ütleb, et sealt lahkud, ma ei tea.

Mina sinna minna ja Su dokumente välja võtta ei suuda.

Palu Peterit või Allahit.

 

Milline diplomaatia ei aita, mis relvad kõnelgu?

Kas laga-saast-laastamine on Sinu diplomaatia?

kas igasugustest kodutöödest loobumine on diplomaatia ja tunded?

Milliseid relvi peale jõhkra egomaniakaalse rüüstamise Sul veel plaanis kasutada on?

Paki oma asjad enne jõule, et uueks aastaks oleks plats puhas ja maja ümber korraldatud.

 

Küllap mul on alguses väga õudne, et isegi Sinu seljaga ei saa suhelda – püüdes arvutis mängivatest seriaalidest üle karjuda.

Ent peagi saan ilmselt aru, et mitte miski ei muutu.

Sind pole ju praegugi.

Mul pole Sinuga praegu rohkem millestki rääkida.

 

Hakka pakkima.

 

Täna pidi olema mu viimase aja üks edukamaid päevi –

Liu sai müüdud, hulk suuri arveid saab makstud. Aga on ainult tühjus ja lein.

 

16. detsember

Hommikul kell 7 tegin boksid, kell 10 olime juba Pehrssonidega Lius, kell 14 jõudsin mõningase hilinemisega Tartusse notari juurde, kus Richard sai mu OÜ Kati Murutar endale jõulukingituseks – aga et isaga oli koos nii vahva vaimukas olla, ei pannud ta seda nagu väga tähelegi.

Saate “Rääkimata lugu” jõulusalvestusel Atlantises laulsid Koit ja Uku, Karl ja Birgit ja Laura selliseid laule, et nutsin kogu salvestuse. Sellest hoolimata suutsin sealt kolm teemat välja valida ning õhtuks koju roomata.

Peter oli Minni jõulupeol ja Brigita assisteerimisel õhtuse talituse teinud. Aitäh.

 

17.detsember

Hommikul käisin pangas konverteerimas arveid maksmas – Opaal ja Bee on nüüd meie omad.

Tegin elektrilepingud umber.

Tegin prügilepingud umber.

Esmaspäevaks jäi maksuamet, Nordea liising, Zone media, Brigita kooli vahetus.

Reimo pole viljaga ikka veel siia jõudnud – aga olen alternatiivid leidnud.

Tegime Peteriga Tallinnas loo Külliki Bodega.

Viisime Reti tema 19. sünnipäeva puhul Eestimaa Uhkuse galale, kus mina seekord pimedasse nurka pugesin, et Eestimaa mu uhkelt paiste nutetud silmi ei näeks.

Sain Kerttu Rakkelt tema uue raamatu.

Koduteel – pardal kaks rõõmsalt jokkis Amburit – sünnipäevalaps ja tema kasuisa – ohverdasin metskitse. Ta jooksis pea ees vasaku esiratta koopasse. Raks ja vaikus.

Reti jätkas sünnipäeva pidu Ohekatku külas Maiko juures – tegi sellise valiku. Ja see oli ilmselt õige.

 

18. detsember

Ajapuudus 1000%

Pidin korraga käima poes, pidama telefonikõnesid, vastama kirju, kirjutama Timbulimbust, tegema bokse jne jne – juhe kippus kokku.

Sõitsime Pärnusse galal välja valitud Eestimaa uhkusest Kaire Oksast lugu tegema ja ühtlasi ka Endla esietendusele. Kusjuures samas sain ka Vernekile tema aasta jooksul kogunenud mahajäänud asjade kotikese viia.

Tarvi loomakliiniku ees kukkus mu parema esiratta ette rüselev joodikute paar. Tänu sellele, et vastu keegi ei tulnud, sain ülikiire haagiga ära hoida selle, et kaks tonni oleks üle võõra purjus pea sõitnud ja templi mällu igaveseks vajutanud.

 

19. detsember

Kell pool üks öösel, kui koju jõudsime, oli Brigita enesestmõistetavalt ära Kaidi juures. Tuli hommikul. Vestlesime Aloga põhjalikult.

Pärast 9 sõnnikukärutäit ja kilomeetrit puhtaks roogitud lumeradu tuppa tulles sain telefonikõne Luual elavalt eakaaslaselt, kes tahab minu vahendusel rahvale sõnumit edastada. Olen uhke ja tänulik.

Peter veetis päeva Eestimaa Uhkuse, Kaire Oksa ja Külliki Bode pilte formaatides.

Lugu Kaire Oksast, Delfi lugu, ajakirjale Naised nupuke totaalsest muutumisest, arutlus eilenähtud Endla lavastusest – selline oli Soone talu tänane toodang.

Vaatasin kapis ootavaid päkapikke-lumememmesid-kardasid-munasid… ei olnud isu.

Vot ei ehi sel aastal midagi. Jõulu esimesel pühal tuleb suurpuhastus – kõik on kokkuvõttes tagurpidi. Kas selle eest karistatakse?

Õnneks tuli Männimägidega Tallinnas Nukuteatris käinud Minni koju tagasi.

Kõik ei ole veel kadunud…

Avastasin täna õhtul hobustele unemusi andes, et samavõrd kui on Battaya kõrvad teistest pikemad, on silmad väiksemad – ja ise nii hell ja heasüdamlik. Harjun mõttega, et kõik nad on minu. Nii Margoti kui Hanna-Liina ema Merikesega oleme viimastel päevadel arutanud, et kõike tuleb teha endale lootes, mõeldes ja keskendudes – siis oleme atraktiivsed ja laadivad ka teistele. Aamen.

 

20. detsember

Brigita ja Reti saabusid kell üks öösel alles Alo käsu peale.

Tegin lähituleviku 10 teema järjekorra Ajakirjade Kirjastusele, avalduse Swedbankile, Jausa pakikese Harrile.

Käisin maksuametis meie firmasid käibemaksukohuslasteks võtmas ning Tallinnas Zones ja Nordeas kodulehe ja autoliisingu asju ajamas.

Ja ostsin Tartus jõule pidavale pesakonnale jõulukingitused.

Peter formaatis-formaatis-formaatis pilte-pilte-pilte ning läks Tallinnasse emale jõulufilmi finišisse appi.

Tänase päeva tegi ilusaks kohvikus Boheem veedetud tund Kersti Männikuga.

 

21.detsember

Swed ja laen, Nordea ja liising, Zone ja Netpoint, EMT ja Margoti raamatupidamine – ma ei pääsegi sellest karussellist kunagi üle, välja ega maha. Ainult selleks ajaks, kui kirjutan koos politseiga oma lastetühjas köögis avaldust seoses sellega, et Uuljüri killer-Oke kõõlus mu värava taga, kui Raplast asju-asju-asju ajamast tulin. Tahaks midagi kirjutada, hobustega tegelda… Ja sihuke lõputu nõiaring kogu aeg. Appi!

Vähemasti Peter korraldas meie jõuluõhtu nii, et ma kurvastusse ei sureks.

Minu armas, armas mees… Tule Tallinnast koju, ma annan Sinuta otsad!

 

22.detsember

Netpoint, Ragn Sells, Herefordi Reimo, sitt, heinad, EMT, Swed, Nordea…

Palun sellelt rattalt maha, jumala eest. Miks kõik nii keeruline on ja nii lõputult venib??? Brigita tuli eile õhtul Tartust “Helisevat muusikat” vaatamast, Peter Tallinnast emaga Surva filmi finišeerimast – tänu sellele sai Peter hommikul Brigita viimast korda siia kooli viia. Ma ei suuda ikka veel sellest ei mõelda ega rääkida.

Hea, et Peteril on Tallinnas tööd, halb, et läbin Värava järjekordset karmi kaart üksi. Koos loomadega.

Pillasin telefoni taskust hange või sõnnikusse – kuhu iganes – häid vaikseid jõule. Brigitale pühendatud “Time to say good-bye” Fbsse riputades sain nii tema kui telefoni kui kõigi ja kõige sel aastal kaotatu ja ohverdatu pärast end põhjalikult tühjaks nutta.

Lisaks telefonile oleks tervislik ka arvuti ära kaotada – ptüi-ptüi-ptüi – ka sealt saabuv teeb üha kurvemaks. Kas mul on kunagi elus varem nii tühja tunnet olnud? Ei.