15.november

Lubatud hanged ja pakane jäid ära – nii et jälle pühapäev! Mõnus hommikune ühine talitusring Retiga – ja kanadelt 8 muna. Aitäh!

Tõlkisin Florida-loole Thomas J. de Vitot – ja koristasin sadularuumi. Suurim leid – kassisitt Termika ratsasaabastes ja Brigita varustuskastis… Sain sulnilt päikeselisel ent tuulisel õuel kõva pool tundi seda paska klaarida.

Tõlkisin Florida-loole William Welchi – ja tegin 10 talukorralduslikku kõnet.

Uurisin-süstematiseerisin Florida-loo jaoks pereema Raili tekste – ja koristasin oma enese riidekappi… mis tuletas soliidsete ja pidulike riietega liputades meelde, kui väga mitte kusagil mina ei käi. Ja mis siis?

Kirjutasin Florida-lugu – ja mõtlesin murelikult nädalalõpu peale, mil on vaja korraldada mitu võimatut asja… kui järsku hakkas mu ustav nelja-aastane Ordi-läpakas kärssama. Püüdsin asja parandada tolmuimejaga tema ventikast tolmu ja karvu välja meelitades – ikka jama. Kolisin laste arvutisse ja tegin seal siiski oma loo lõpuni, kutsusin homseks arvuti-gurust sõbra siia, anusin sama-küla-Harrit, et ta mu homme vilja järele viiks – Vallol pole aega – pidasin läbirääkimisi järjekordse hakkepuidufirmaga…

Ja oligi õnnis õhtu, mil telekast Kalevipoegi vaadates märkmiku andmebaasi ümber kirjutamist jätkata ja oma enese isikliku näite varal sellele va kalevipojaperede fenomenile mõelda…

16.november

Tänu taevale, et ma ei saanud eile lihunikku kätte – Lauri-Kare Laos teatas südaööl, et tuleb reedel jäärade järele.

Ja tänu taevale, et köhisin end kell seitse jalule – Papa Smitt oli juba kaheksast oma suure musta auto ja päratusuure järelkäruga meie väravas. Haarasin kaasa kõik vähegi kõlvulikud kotid, ajasin Den Viliberdi kaks tundi enne kokkulepitud aega jalule – ja kihutasime Kalbusse vilja järele, sest pool üksteist oli mõisnikumõõtu küla aadlikul uus kohtumine.

Mitte ainult sellepärast, et poolteist tonni vilja sai koju – ka sellepärast, et oli väga mõnusaid kohtumisi siitrahvaga, oli tõeliselt mõnus päikeseline hommik. Rääkisime pikalt-põhjalikult-südamlikult Harriga. Tutvusime Denu vanematega, kes tulid tänu sellele välja, et Smitt ise mind sõidutas ja aitas.

Den lasi punkrist vilja, mina lappisin MacYveriga hiireauke ja sidusin. Ja olin väga õnnelik, et see ühine väljasõit oli – see viis mind kilomeetreid siinsele rahvale lähemale.

Paljude muude oluliste asjade hulgas kuulsin, et riik andis killer-Oke perenaise kohtusse ja me kõik – üle kümne kahjukannatanud pere – peame tunnistusi andma minema. Mu vaene Klaara ja temaga koos hukkunud tallelooted… Mu õnnetu Ymke – kes kepsutab praegu vaatamata lonkurlusele reipalt ringi… Lähen küll. Oi kuidas lähen.

Viljaveo esimese poole järel kirjutasin ajakirja Lemmik loo telje, Reti puhastas seni talli. Kuni Reti tegi puhtaks ponitalli – sellest sai nüüd viljahoidla, sest poolteist tonni vilja senisesse töötoa nurka enam ära ei mahtunud – läks minul kerima üksteisest tulenevate tööde vurr.

Viljaveoks lauda juurest käru tuues tegin ühtlasi lauda puhtaks. Kanakuutides oli 6 muna – neist üks tiukrudaami üllatus. Laudast sõnnikut lambakopli nurka vedades avastasin, et puuteojäägid on endiselt vaibana maas – selle pooleli jäetud töö lõpetame Retiga reedel. Homme, kui olen Tallinnas tööl, korjab Reti talliotsa juurest eelmiste omanike prügimäelt nii palju kui võimalik kokku ja kottidesse – tuleva nädala alguses tuleb Veolia – siis peab soga koos olema.

Täna aga võtsime tallipealsest suurest toast vaheseinaks olnud kile alla – et viljahoidlaks kohandatud ponitallis selle peale vili panna – ja sellest kujunes tallipealse põhjalik koristus. Kuna töötuba lakkas olemast pooleldi viljahoidla, tuli ka see puhtaks rookida.

Ja siis panime tütrega kahekesi nagu naisansambel Aatomik – olen ise väike, kuid mu jõud on suuuuur! Poolteist tonni üle rinna – siuh! Mina turnisin mööda Pealik Smiti hiiglaslikku käru, lükkasin sealt viljakotid kärudesse, sõidutasin hoidlasse, seal tegi Reti kotid lahti, valas tühjaks, mina ronisin-vedasin, Reti tiris-kallas… Oi.

Kui tuppa vankusime, selgus, et lauaarvuti on kokku jooksnud. Õnneks saabus arvutiguru, kes sai lauaka paari liigutusega korda – Reti küpsetas seni kooki, mina andsin Postimees-online’ile telefoniintervjuu. Aga läpaka asjus saabus maailmalõpp.

Neli aastat tagasi papa Harri mälestusplaadi ja –galaga teenitud raha eest ostetud Ordi Enduro emaplaat oli läbi põlenud. Jumalaga.

Hea, et kogu materjal on välisketta peal.

Sõber aitas kataloogist välja vaadata sobiva uue läpaka. Ent mõningase järelemõtlemise peale hakkasin hoopis uues suunas tegutsema. Mul on maksta viljad, eile tellitud korralikud heinad, peatselt tulev Battaya ja Estepona paaritus – elekter, telefonid… Pekki see läpakas, saan lauakaga hakkama – palju rohkem on vaja korralikku fotokat.

Ja ma lahendasin olukorra ehtendalikul moel. Seadsin endale elutuppa sisse arvutinuga – selleks tuli vedada kabinetist arvutilaud – millega seoses järgnes kabinetikoristus. Uuenenud elutoa nurgas tuli pildid ümber drellitada-naelutada, et tuba kuidagimoodi välja näeks.

Sellest jõu- ja ilusaalist väljusin seisundis, kus pee keeldub selga ja jalgu ühendamast – kükkipüstikükkipüsti – kummargilesirgukummargilesirgu – ja kirjutasin Õpetajatelehele lubatud loo Molekuli nomenklatuurist.

Uurisin homseks paari tausta.

Tegin netipangas – näe kui hea, et mul siiski mingi arvuti veel on! – mõned ülekanded. Ja siit rooman ma nüüd esisilla abil voodini. Loodetavasti jõuan sinna ikka kohale, mitte ei jää kasside ja kutsika kausside vahele selle pätibande rõõmuks öömajale.

Reti ütles päeva lõpetuseks, et tunneb, kuidas muutub siin koos minuga talu pidades iga päevaga täiskasvanumaks – paraku täiskasvanud meheks. Jajah, tütrekene, mina kasvatasin sellise elulaadiga endale munad juba Lius.

Kummalisel kombel pole ma ammu nii rahul, paigas ja oma elu peremees olnud kui koos külameestega asja ajades ja majandades ja põllumajanduspoliitikast rääkides, tuba- ja pisiasihaaval majapidamist hallates ja vallates, vaatamata tohutule kirjutamiskoormusele igale loomale iga päev silma vaadates… Läbi raju töö ja rassimise võitlesin ennast tagasi iseenda juurde – ja mulle meeldib siin nii, et ma ei lase end enam ühelgi asjaolul minema peletada ega pelutada.