10.-15.8.15

Aitäh, kaitseinglid! Lõppeval nädalal olen kolmel korral tänu haldjatele, inglitele ja Jumala tahtele oma väikese tütre, Känguubiku ja iseenda tervena välja toonud sekundi murdosade-millimeetrite julmast mängust, kus teoreetiliselt polnud pääsu. Vanaema Linda-Helene Kuuli-Tohvelmann-Linki 102.sünniaastapäeval tõin Looja tahtel meid Piibe maanteel kolmikmöödasõidu epitsentrist tervena välja. Minu guvernandi Rachil Saltsmanni – tädi Lii – 102.sünniaastapäeval keerasin Kehtnas sirgelt vastassuunavööndisse tulnud kaubiku ees endapoolse külje ette, et laps päästa – ja niuhhasin puhtalt puude vahele – terved kõik. Meditsiinimiljonär Annuki sünnipäeva tähistasime kahe rekka vahelt siuhviuh välja lipsamisega. Tänan. Meil Indiga on nii palju teha ja anda, luua ja jagada – et ka Jumal teeb hakklihamasinas nimega Eesti liiklus võimatu, et meid säästa.

Tädi Lii sünniaastapäeval nentis Indi: „Sa keerasid ennast sellele veoautole ette, et mind päästa – Jumal nägi seda ja päästis meid mõlemat.“

Jah. Emad teevad nii.

Peab ütlema, et kuumalaine ajal on tekstide kirjutamine ja tööretked, asjaajamised ja korraldamised retsim kangelastegu kui ühekordne õnneliku lõpuga vingerdus liikluskillerite keskel. Mögin karistuste suurendamise puhul on sama abitu lalin kui see, et maaelumüsteerium hakkab tasapisi arutama, kuidas metssigade arvukust piirata. Nägime Tebolari Matiga eile vägavarahommikul Antsla poole puksiiriga Belka Russa järele vajutades tõelist safarit – erinevas eas põrsaste karavanid emiste järel – põdravasikad emade kannul, rebaste ralli ja kährikute korjused läbisegi noorte tuhkrute ja siilide jäänustega. Kusagil mingid emmid arutavad, kuidas piirata ja karistada – aga safari ja killerralli aina käib…

Njah, Randy, kes Vehendis kolm kaasnoort tappis, kuulus ise loodusliku valiku hulka – tema vanaisa oli Lepiku Toits – geniaalne maalikunstnik, kes suri, kui jõi süütevedeliku peale valget õlivärvi. Pater Nosteri lugesime Rannu kalmistul meie noore bernhardiin Barbaraga. Teised noored lõpetasid sama loogika järgi nagu satuvad näiliselt ilmsüütud estoniatele-malaisia lennukitele. Karma. Kõmm.

Nädala alustuseks sai Pärnule lugu – Erki hoiatust silmas pidades – aga mitte päriselt järgides. Koos Kirna mõisapaariga siin meid armsasti väisanud muinasmilitaar õpetas, et teatrisse tuleb raharahvas, tema ei taha teada, millisest kanalist Indi abiga Täisringi tõin, vaid mis kasu rahainimene sellest indiaanlasest saab 😀

Nädalaalustuse kohtumine Juhtme tänava Leoga oli mahe. Paadimeistrist šamaan kõneles minuga Täisringi ja Mustrimuutjate fraasidega, avastas rõõmuga, et mitte üheski Soone Saara kanalis ei ela ainsatki kolli – küll aga olen hirmublokeeringute keeristega ikka veel vee sedasi sogaseks muutnud, et Ülemised oletavad, et aina tahangi minevikku maksta. Selleks ajaks, kui suured tasud laekuvad, on samavõrd arveid ees ja nullis jälle – aga sellest saab end mõistagi välja klaarida.

Naiste uus peatoimetaja Manona on võimas. Lihtsalt. Just temaga kohtumise eel helistas Loorits ja lubas pühapäeval minuga koos Manni Raja-Teemanti juurest koju sõidutama tulla. Tänini kostab sisutihe vaikus – eks homme hommikul, kui emand Sussi juures teksti üle vaatamas ära käin, näha ole.

Viisin Indi Piritale ujuma. Koduteel kaheraudseid frankfurtereid ostes nägin eemalt meest, kellele olen ja ei le ka võlgu – meenutagem Leo tähelepanekut… – ja sel hetkel kukkus mu võtmehoidja kildudeks. Klaar? Jah. Samal ajal helistas Keava Siim Soone hobukopli värava tagant – vaatas järele, kuidas pühapäeval heinad sealt sisse tuua. Et teelejäävaid haljavaalusid mitte hukka lasta, lähen ja niidan need nüüd, kui päevaraamat peetud ja kuumus taandunud, hobunatele ette.

Kodune vehklus – põhurull talli juurde, uus heinarull lahti – oli nii isuäratava väljanägemisega, et naabri-Anne liitus – Tom Sawyeri aiavrvimise fenomen 😀

Õhtusöögi võtsime teleka ette diivanile ja magustoiduks olid konkureerivad kaisud – Jordan-Lilli-Taavet risti üle Indi ja minu.

Kuldne teisipäevahommik algas Namaste päitsete lappimisega. Vastasin sada kirja – ja jälle ma küsin, miks teised nii ei tee? Miks nõnnapaljud teekaaslased toimivad mustade aukudena??? Saatsin emand Sussi teksti ülevaatusse. Korraldasin papa Mangilt fotod Naiste toimetusse. Täiendasin telefonitsi noorsand Altroffi lugu. Fokuseerisin Koonga kuninganna saaga Manonale sobivas suunas – õnneks sobis ka Luulele endale. Koostasin PRIA aruande, kuidas väiketaluniku otsetoetust kasutasin – ja viisin Kullale. Enne tulid läbi Juuru Tammed – tõid Madame Citroenile pealelaadimise trapi.

Tuhandekihiline rööprähklemine õnnestus – võibolla tänu Leo hoognipslemisele? – läbida üsna närveldamata! Laadisime Indiga metsatalus Jumpa saepuru täis, ujusime Vigala jões, kallistasime Karla juures – ta on oma metsmesilaste kolooniaga hüperhädas – üliaktiivset tursket Volga-piigat. Järgnes kodune saepuristamine – polsterdasin hobunate pesad – ja kolme mehe ootus. Alt vedasid kõik. Üks ei ütle täpset tulekuaega, teine jõi ennast Engesse, kolmas väsis oma rännakust… Tänaseks on neist ainult üks sõna pidanud, teo ära teinud – teised kaks on ajalooprügikastis.

Olen endale lubanud, et ei koorma tütart sellega, et kedagi asjatult ootan või rahavood umbe jooksevad – ühesõnaga et ta ei pea olema mu mees, ema ega pihiema 😀 – Indi säästmist tühiootusest ja kaasnevast urinast soosis tema ööbimaminek naabriaeda telki.

Kolmapäeval oli raju kirjutamise ja värkimise päev. Päris kena hulga faile sain töölaualt minema – kohe uue rea muidugi lahti ka. Hobud käitusid vaatamata parmudele sepaga kenasti – Nibirut värkides hoidis tema koonu Taja peal ja Taja oma koonu minu õlal. Namaste on lihtsalt ingel.

Neljapäeval sain teada, miks ma olen teda alati – ja varemgi veel! – tundnud.

Ehkki Pokumaa on Edgar Valteri ihukirjastaja Alo Murutari kaasabil rajatud, õnnestus mul alles nüüd, 13.augustil – issake, mu üks pulma-aastapäevadest ju oli ka!!!!!!! 😀 – vanad Murutarid sinna toimetada. Brigita ka. Ja kui nad kõik Pokukotta viisin, tuli Ets kohe kohale. Viis mu ühe oma roosa hobuse maali juurde – mis on alati olnud mu totaalne lemmik… Namaste. Ja Ets rääkis mulle nii Indi osadusest mu tekstide loomes kui õigete loomade kutsumisel meie lähedusse. Ka Niiluse tulemine sai selgeks. Seda kõike jutustas Maestro pärast seda, kui olin talle tasakesi Tätte Oja-laulu laulnud. Ets pilgutas silma ja keeras meie etenduse totaalseks Sündmuseks. Õhk oli elektrit, lendavaid mune, homeerilist naeru, sookoll Shrekiks püherdanud lumivalget mõisahärra-riietust, Brigita ja Sherley teineteiseleidmist ja imesid täis. Ma veel seedin – trupp seedib juba kaht järjestikust Alatskivi etendust – rahvast palju ja menu mõnus. Saarde kutsutakse. Muidugi läheme. Ja kui mul poleks vahepealset niitmist-sitavedu, ei seedikski järjest peale voolavat elamustejada ära. Neljapäeval olime Indiga juba kümnest Kärknas Kaldi tallis kirjatöödel – treeneriks on tal meie kallis Võsa, Marko Villemson – ja mu ristitütar Katriin on tema õpilane. Mõne tunni pärast nabisin poja ämma köögist kaasa, lasin nad Indiga Ülenurme muusjunis lahti – oli rukkilõikus, Mirdike, ponid, kiik ja üldse Elu. Mida on üliväga vaja mu 13aastasele, kelle õlul on karm koorem – väga armastatud ligimeste probleemide maandamine, oma unistuste edasilükkamine, elujulguse leke. Täna pidasime Brigitaga pika plaani. Saame hakkama. Teeme ära.

On kaks väga võimsat naist, kellega tahaksin veel ja veel vestelda – põllumuuseumi Merli ja Pokumaa Airi. Kellega ma pole õieti rääkida jõudnudki. Aga kes on vägakangesti Oma. Jõuame.

Jõudsime pokumaal mõne laulu ühislaulu kaasa laulda – siis algas Tähesajune kodutee. Brigital oli hommikul arki-eksam, mis läks täpselt nii, nagu ennustasin. Mina nägin vaatamata kaugtuledele Kanepi-Soone vahel võimsat perseiidide ja virmaliste ühismängu, koeri söötmas käinud metsataat saatis mu sirgelt tuttu – ja kuuest olin jälle teel. Sama teed Kobelasse Belka Russa järele.

Koolidire Anti on veel kihvtim kui eemalt on tundunud. Liivi kunn. Belka Russa on Daam 😀 Ja mina suutsin minnes terve, aga tulles vaid pool teed ärkvel püsida. Aitäh, Tebolari Mati – kõige eest. Ja seda kõike on palju. Uni sai paari helistaja poolt hakitud – nad pidid leppima väga segase sogaga minu poolt.

Kodus ootas metsataat, kellega Russa mahalaadimise järel mitmeid tunde mööda Rapla asutusi kooserdasime. Vaimastvere Ain, kes pidi tulema Jussi käppasid tagasi kruttima, jäi tänini kadunuks. No kommento. Selle eest olen palju ja asjalikult isand Pihelgaga Motohoovist konsultinud. Kui pikk päev metsataadiga suubus üsna minestuse-eelsesse seisundisse, siis mu enese kodu korjas mu õhtueel uuesti kokku. Boksid-hobud-telefonis Brigita-lambad-telefonis Alo-kanad-koerad-telefonis Indi ja Aleksanni – ja ma sain hilisõhtul veel mitmesuunalise pildihaldusegagi hakkama!

Laupäeval kirjutasin Merliga-räägitu üles, tegin Pirjole Olustvere-teksti, saatsin materjalid ühte KIKi taotlusvooru, küsisin kulka jaoks kolm soovitust, tutkisin Kirna materjale – pareerisin kõikvõimalikud kõrvalised kutsed-kõned-palved – vestlesin pikalt koolivend Olle ja südamesõber Eeroga, parandasin Brigitaga pool maailma – ja siis tuli kursuseõde. Inga oli koos Agniga Paides arvamusfestivalil ning me tegime tema koduteel korralikud kohvid. Teemad olid põnevad ja mulle vähemalt sama olulised kui talle. Aitäh!

Vot praegu olen nii süsi kui süsi. Ma tean, et pärast boksidetegu ja niitmist suudan Pirjole Kirna-teksti ära koostada, materjalid juba süstematiseerisin ja reastasin. Ja mulle meeldis Inga soovitus vaadelda töödekuhja ülemisest otsast alates. Jupiti. Paratamatult tuleb seda kuhja perioodiliselt ümber laduda, et järjekorrad oleksid õiged – ja see meenutab halastamatult, kui suur see kuhi on. Iga päev üks tekst ja üks projekt, üks sõit ja üks visiit – ja tänase seisuga rahalaine rütmist väljas faasinihkes umbes viie tonni võrra. Kõik laabub. Saan hakkama. Sang-kang-hang-pang, ma tulen – minuga on kõik korras… 😀

Et miks ma 800 puhul midagi ei öelnud?

Mis siin öelda. 8 on lõpmatuse number – lõpmata hea ja helge, loov ja lehviv – aitähaitähaitäh!

 

I’m fine – www.alkeemia.ee

Kas oled endamisi vaikselt naeru pugistanud, kui mõnes järjekordses Holliwoodi linateoses küsib üks tegelane: “Are you okay?” ning teine vastab, “Yes, I’m fine!”, vaatamata sellele, kas ta on just äsja kaotanud töö, jala, kodu või mõne pereliikme. Mis ka ei juhtuks, ikka olen rõõmus! Ükskõik kui halvasti ka lood poleks, on justkui elutähtis kohustus hoida näol “keep smilingut.” Me vaatame selliseid stseene võõristusega ning imestame, miks ei võiks olla tegelased nendes stseenides pandud käituma nagu inimesed. Miks ei võiks nad öelda ja teha midagi sellist, nagu ütlevad pärisinimesed päriselus?

Järele mõeldes on “I’m fine”-käitumine muutunud poliitkorrektsuseks ka meil, Maarjamaal. Ka päriselus näeme ümberringi inimesi, kes püüavad jätta, nui neljaks, muljet, et nendega on kõik korras. Ka need, kelle põhitoidus on juba aastaid antidepressandid; ka need, kes ei ole aastaid oma hirmude pärast maganud; ka need, kes näevad kurja vaeva, et sooritada igapäevane toidupoeskäik; ka need, kes katsetavad suitsiide…

Kellelgi neist justkui ei oleks abi vaja, sest kõik on korras! Miks tunnistavad inimesed nii harva, et vajavad abi? Isegi teraapiakabinetti tullakse sageli nii, et tõeline tuleku põhjus on küll vajadus abi järele, kuid seda püütakse esialgu ka terapeudi eest varjata. Tundub, justkui inimesed oleksid kokku leppinud “normaalse inimese” käsitluses ehk “normaalse inimese” mudelis, millesse ei kuulu kindlasti oma nõrkuse tunnistamine.

Millest see tuleb? Teraapiakabinetti satuvad ju ometi inimesed, kes vajavad abi, kes tulevadki selle järele, kes loodavad koos terapeudiga oma elu rööbastele saada. Miks siis nemadki üritavad nii sageli varjata oma nõrkust ning hoiavad tagasi pisaraid?

Tundub, et tegemist on pika aja jooksul väljakujunenud standarditega ühiskondlikes hoiakutes, mida on raske muuta ning mida ühiskondlik arvamus siiamaani heaks kiidab.

Nõukogude naine ja Saare naine

Misiganes me sünniaasta ka poleks, pärineme nõukogude ajast, kus tõeline naine demonstreeris oma sportlikku vormi põldu kündes, tundis end kõrgustesse tõstetuna kraanakabiinis ja hankis seksika päevituse kombainiroolis. Sellest (ja veel varasemast) ajast on meie energeetilisse DNA-sse korralikult sisse programmeeritud tugevusekultus. Nõukogude naine ei saanud endale lubada nõrkust. Ei olnud näiteks võimalik olla nii nõrk, et hügieenisidemete puudumine igakuiselt su elu nädalaks oleks halvanud. Elu pidi ju edasi elama, niisiis tuli sellest probleemist kuidagi üle olla ehk teisisõnu oli vaja olla tugev.

Ei olnud võimalik olla nii nõrk, et lapse sünnitamiseks inimlike võimaluste puudumine oleks pannud laste sündimise seisma. Lapsed pidid edasi sündima, elu pidi jätkuma, seega tuli sünnitusmajade ebainimlikest tingimustest üle olla, oli vaja olla tugev.

Kõik see, mis kuulub meie tänapäevasesse majapidamisse iseenesestmõistetavusega, oli mitte ainult kättesaamatu, vaid kujuteldamatu. Ka toidupoe letid pakkusid naistele äärmiselt piiratud abi. Kuid söök ei jäänud ju tegemata. Ja vaatamata sellele, et kodutööd võtsid meeletu aja, ei jäetud pesu pesemata, vastupidi, seda ka triigiti, sokkideni välja. Niisiis tuli olla tugev ja selle kõigega hakkama saada.

Ja hakkama tuli saada ka selle paratamatusega, et rinnalaste juurest mindi tööle. Ei mingeid mõtisklusi ega arutelusid sellel teemal, mis tagaks lapse suurema turvalisuse või emotsionaalse stabiilsuse täiskasvanuna.

Kõik see ja veel sajad tuhanded nüansid naiste kollektiivses alateadvuses, mängivad meile täna kätte nii, et me ei julge olla naised, ega siiamaani tunnistada oma nõrkust.

Või tegelikult… kuidas see olekski võimalik? Naisele on kaasaegses ühiskonnas jäetud palju rohkem võimalusi ja aega selleks, et enda eest hoolitseda. Majapidamistööde koorem on kordades väiksem. Kuid kas emotsionaalselt oleme seeläbi ka vastav arv kordi vabamad, rõõmsamad ja avatumad? Sageli mitte. Mõnikord paistab, et raudse nõukogude naise mudeli on lihtsalt väljavahetanud karm Saare naise mudel (kõige õigema eestlase võistluselt).

Täiuslikkuse paine

Meie tänapäeva vaba ja võimalusterohke ühiskond on asetanud naise uue koorma alla, kehtestades täiuslikkuse standardi. Paraku haakub see standard meie naiste alateadvusesse nii jõuliselt, et see võetakse vastuvaidlemata, ilma igasuguste protestideta omaks.

Ja nii usuvadki naised, et nad peavad olema täiuslikult ilusad, hoolitsetud, sportlikud, seltskondlikud, edukad, rõõmsameelsed jne. See on standard ja sellele tuleb vastata! Rääkimata sellest, et naisel peab olema täiuslikult korrektne haridustee, täiuslikult puhas ja kaunis majapidamine, täiuslikult tublid lapsed. Kes standardile ei vasta, tunneb end läbikukkununa. Läbikukkumine on aga OUT! SA EI TOHI OLLA NÕRK! SA PEAD HAKKAMA SAAMA! – on tänapäeva naise mantra. Ja hakkama saada tuleb igal juhul, ka üksi!

Me aina naeratame, viskame nalja, oleme seltskondlikud – mitte sellepärast, et see tuleb hingest, vaid eelkõige selleks, et oma valu varjata. Keegi ei tohi su naeratuse alt avastada sinu tõelist valu! Keegi ei tohi teada saada, mida sa tõeliselt tunned! Sest sa tahad olla normaalne inimene, st sa pead jätma vähemalt mulje, et saad hakkama.

Kus on need kohad, kus naiseks kujunemise ajal õpetatakse tüdrukule võimalust olla vahelduseks ka nõrk, oskust mõnikord toetuda kellelegi, kes on su kõrval? Kelle käest peaks tütarlaps omandama suhtumise, et ennast võib aktsepteerida ka ebatäiuslikuna? Kelle käest peaks tütarlaps õppima, et iga naine on armastust väärt? Kelle käest võiks teada saada, et iga naine ongi ebatäiuslik, kuna täiuslikke inimesi ei ole olemas?

Kus õpetatakse tüdrukutele seda, et sugugi mitte alati ei pea hakkama saama? Seda, et abi palumine kuulub inimeseks olemise juurde? Kes kirjeldaks seda, et meil kõigil on aeg-ajalt paha tuju, et mõnikord tahame inimeste eest põgeneda, teinekord jälle tunda end sõpradest ümbritsetuna, ning et see kõik on ok?

Kindlasti ei õpeta seda tüdrukule ema, keda on kasvatanud nõukogude aegne vanaema ning kes on tunnustuse jahtimisest vaevatud ja kurnatud.

Loomulikult ei kuule tütarlapse sellest midagi ka koolis, kus kogu tähelepanu suunatakse aina kõrgemate lattide seadmisele. Kogu koolisüsteem ongi ju sellele üles ehitatud, et koolitada kuulekaid latialistajaid ning tublisid tunnustusenäljas võistlejaid.

Selline süsteem välistab juba olemuslikult võimaluse, et keegi ei jaksa või ei suuda sammu pidada. Kes oma sisimas siiski tunneb, et samm hakkab töntsiks muutuma, on sunnitud oma nõrkusi kiivalt varjama. Vastasel korral saab talle osaks koolikogukonnast väljaheitmine – põlastusväärne suhtumine õpetajate poolt, haletsemine kaasõpilaste poolt.

Kuidagimoodi naiseks

Ometi sirgume me lõpuks kõik täiskasvanuteks (vähemalt väliste näitajate poolest), kasvame kuidagimoodi ikkagi naisteks. Niisiis on naisel potentsiaalne võimalus oma nõrkust aktsepteerima hakata alles täiskasvanuna, siis, kui ta sellist vajadust läbi oma isikliku elukogemuse tunnetama hakkab.

Alles siis, kui naine on aastakümneid rüselnud ja ponnistanud, et välja teenida hädavajalikuna tunduvaid aunimetusi (abituuriumi lahedaim, kursuse seksikaim, sõpruskonna kauneim, magistrantuuri silmapaistvaim, osakonna edukaim, piirkonna tulemuslikem, elu ilusaim, suguvõsa armastatuim jne), jõuab naine lõpuks küsimuseni, kas seda kõike on ikka olnud vaja. Pärast aastakümneid kestnud rööprähklemist hakkab närima küsimus, kuhu jäi oodatud hingerahu? Ja mis on olnud kõige selle hind? Müüdud naer, see tõeline, mis tuleks hingest ja paneks helisema ka teiste hinged? Kaotatud Mina Ise? Kas see hind pole mitte olnud liiga kõrge? Kui sa ühtäkki avastad, et sa enam ei tea, kes sa tegelikult oled, kõikide nende tiitlite all, siis kas see pole hirmutav?

Kui sinult eemaldada kiht kihilt kõik nimetused, tiitlid ja rollid, kes jääb siis järele? Kas sa tunned seda inimest? Olles kogu oma teadvustatud mineviku püüdnud vastata kellegi teise standarditele – kas maski all on üldse enam inimene või hoopis robot?

Sellised küsimused on mõistagi hirmutavad ning tekitavad omakorda vajaduse pugeda uue maski alla – sellise maski, millest ei paistaks läbi kahtlused. Sest vaatamata tekkinud küsimustele ja kahtlustele tahad ikka veel olla inimeste poolt heaks kiidetud. Sa ei ole valmis äratõukamiseks, väljaheitmiseks, sest pole veel jõudu olla üksi. Ja sa ei julge tunnistada, et vajad sellest kõigest läbi tulemiseks abi.

On ju tuntud tõde, et probleemi teadvustamine on esimene samm probleemi lahenduseni jõudmises. Kuid mismoodi see siinkohal võiks aidata, kui oled teadvustanud probleemi, kuid seda on häbi tunnistada? Kui seda ei ole kellegagi jagada? Kui tundub, et mitte keegi ei mõista?

Kas surnud ring? Uued maskid, uued rollid, uus võidujooks uue antidepressandi toel?

Stopp! Siin ongi see koht, kus tuleb peatuda!

Tugevusekultusest läbi

Tugevusekultusest läbi murdmine ei käi läbi tugevuse. Küll on aga selleks vaja üksjagu julgust – julgust tunnistada oma nõrkust.

Kui sa julged öelda, et vajad abi või et sa ei saa mingil hetkel üksi hakkama, siis ei maksa hakata end pidurdama selliste küsimustega nagu “Kuhu jäävad siis positiivsed kinnitused? Kui ma ütlen välja, et ei saa hakkama, siis sellega ju kinnistan oma seisundit?”

Siinkohal tuleks endale aru anda, kuidas toimib enesesisendus. Juhul, kui pöördud kaotsiläinud Mina Ise ülesleidmiseks terapeudi poole, sellega tunnistades, et ei tule selle ülesandega üksi toime, siis sellega sa mitte ei kinnista oma seisundit, vaid vastupidi – astud suure sammu selles suunas, et sellest vabaneda. Pöördudes terapeudi poole, annad Universumile märku, et oled teinud otsuse astuda uuele levelile, see on teade selle kohta, et senine viis elada ei ole sulle enam vastuvõetav ning sa viid sisse muudatused. Alateadvuses vabaneb justkui pind, selleks, et saaksid sinna anda uusi sisendeid.

Seevastu probleemi eitamine, oma tunnete ja küsimuste allasurumine hoiab sinu energiat kinni, laskmata sul edasi liikuda. Seega just abi vältides ning enda sees peituvaid küsimusi eitades kinnistame oma seisundit. Alateadvus suunab fookuse nagunii meid häirivale probleemile, ja kui üritame tahtejõuga probleemidest “üle olla”, siis justnagu korrutaksime pidevalt mantrat “mul ei ole midagi viga!”, mis kõlab alateadvuse keelde tõlgituna “midagi viga”.

Ettevaatust! Varisemisoht!

Igal asjal ja nähtusel siin ilmas on kaks otsa. Nii on ka tugevusekultus üheks polaarsuseks, mille teiseks otsaks on ohvrimentaliteet. Ohvrimentaliteedist tavatsetakse rääkida ja kirjutada sagedamini, sest see haagib meie ühiskondlike mudelitega paremini. Kirjeldused selle kohta, kuidas ohvrimentaliteeti ära tunda ja õpetused sellest vabanemiseks on inimestele arusaadavamad ja söödavamad just tänu tugevusekultusele.

Nagu räägib Marju: “Kõikjal, kuhu sa ka ei lähe, eeldatakse sinult, et sa oled reibas, vitaalne ja produktiivne. Isegi paljudel eneseabikursustel, mille eesmärgiks on osalejaid ennastkahjustavatest mustritest vabastada, vaadatakse altkulmu nende peale, kes esimese korraga asjast jagu ei saa! Jah, ma tunnistan, et olen elu aeg tundnud end saamatuna. Miks siis arvatakse, et kõik muutub sekundiga? Ausalt öeldes olen end pärast mõnda eneseabikursust tundnud süüdi ja veelgi rohkem saamatuna kui enne. Kuidas ma siis ei saanud enda muutmisega hakkama? Kas ma olen siis lõplikult rikkis?”

Kui selline inimene laseb end heidutada kursusel osalejate kiirematest edusammudest ning jätab abi otsimise katki, võttes teadmiseks, et “asi on lootusetu”, siis varisebki ta ohvrienergiasse. Sealt välja tulla on väga raske, sest ohvril on veelgi väiksem tõenäosus abi küsimiseks kellegi poole pöörduda.

Sellistel puhkudel on tegemist klassikalise olukorraga, kus inimene kõigub kahe äärmuse vahel, olles kord tugevusekultuse haardes ning üritades üle oma varju hüpata, seejärel aga, nähes oma võimetust, püherdades ohvrienergias.

Meil ei ole mingil juhul vaja teha nii meeleheitlikke ponnistusi (hüpata veelkord üle oma varju?), et jõuda skaala teise otsa. Ohvrienergiasse varisedes oleme mustas pimeduses ning abi on taaskord kättesaamatu (ohver ei oska seda vastu võtta).

Seega – tuleb teha selget vahet, millises punktis sa skaalal täpselt asud. Kui jõuad mõistmiseni, et tugevusekultus on sind alla neelanud, siis ürita liikuda rohkem keskele.

Anna endale aru, et sa ei saa olla perfektne, sest inimene ongi loodud olema ebatäiuslik. Proovi endale teha järeleandmisi, loobu enda piitsutamisest, liigsetest nõudmistest ja ülemäärasest kriitikast. Kui näed, et see ülesanne on sinu jaoks raske, küsi abi mõne terapeudi käest. Tea, et eluterve oskus tunnistada oma nõrkusi ning julgus küsida abi nendega toimetulekuks elu on edasiviivad omadused.

Ja pane tähele, et sa ei variseks ohvrienergiasse! Kui lased käed liiga rippu ja kuuled kuklas häält: “Tegelikult ma ju teadsin, et mul ei ole mõtet mitte mingil alal pingutada – ma ei saa nagunii mitte millegagi hakkama! Ma olen läbikukkunud!”, siis tea, et oled juba teises servas. Nüüd tuleb astuda kiireid samme, et sealt minema saada! Ohvrimentaliteet on igati pidurdav ning ainuke võimalus sellesse mitte kinni jääda, on lõpetada teesklemine ja küsida abi.

Autor: Anu Hermlin

Allikas: Holistika.ee