Tänan kõiki inimesi ja loomrahvaste helgeid hingi, kes aitasid selle suve tüdrukutelaagri õnnestumisele kaasa nii, et loodetu täitus 300%, raamat „Ingli puudutus“ sai raami ja ring sulgus – Täisring taas! Ning iga päev juhtus Imesid, mis näitas, et mees, kes kurtis mittetõusmist, tõuseb komeedina, pruutis naine paneb iseendal kvanthüpe-haaval eest ära ning iga päev tuleb meie kõigi ellu inimesi, keda on sinna väga vaja olnud – sest ring saab täis. Kui on Täisring, saavad Mustrimuutjad mustreid muutma hakata 😀

Teadsin ka enne seda, kui papa Mang mulle külakostiks sünnikaardi tõi, et Kalad on õhus. Külli Tomingas – klassiõde-lauljatar-astroloog – kinnitas mu totaal-kalasust, üks Inglismaal resideeriv astroguru väitis, et olen 0.0 Jäär – papa Mang aga ütles, et jäärdub Mama Saara kvanthüpe-haaval kolme käesoleva aasta jooksul. Mida on juba talu transformatsist näha olnud. Ning hakkab aina vägevamalt jäärduma. Möödunud elude karmakammi klattimine lõpeb – nii naise-elu kui finantsi alal – ning Lohe moodustavate kindlate kvadraatidega-trigoonidega kaunishing-suurvaim saab hakata rahvaid ühendama ja õpetama ilma, et minevikuvõlad kogu aeg surnuks ei huiaks. Halleluuja. Ikka väga halleluuja – mul on pidevast süüdi-võlgu-klaaringust kurkudi-mulkudi pealaeni. Mu poolest võin aegade lõpuni paariliseta paugutada – aga väärikuse peale hakkav karma-kloaak võiks nüüd tühjaks saada küll, ausaltnoheksole.

Kala. Mina. Kuni käesoleva eluaastani. Teretorekene. Hea, et teada sain 😀 Mu sobivad kaasad pole sugugi tulemärgilised, seega edaspidi väldime vee ja tule visinaid – või suhteid üldse. Mis on mul praegu päris uhkesti edenenud. Ka suheteta on õhk kadedusest ja trotsist igas suunas paks – basta, blinn!

Lamba-aasta parimad partnerid Siga ja Kass. Sünnilt olen tükkis oma helesinirohelise auraga üdini Hobuste ja Veiste Kaitsja.

Kolm tegude, kolm püsivuse märki, kuus veemärki, kolm maa ja üks tulemärk – ei ühtki õhumärki.

Rõhutatult ülekaalus vee-element – sügav ja intensiivne tundeelu, emotsionaalsus, spontaansus-impulsiivsus, puudub huvi poliitika ja sotsiaalsete ühenduste vastu. Huvitavad konkreetsed asjad ja tegevused. Jäära algusest puudu kolm minutit ehk poolteist tundi – senine elu seepärast olnud elude karma klaarimine – 48-50 eluaastal suubun Jäära mõjju Pluto tiiva all – sügavad kogemused ja Kuu kaitse. Teised kaks kaitseplaneeti – Marss ja Jupiter.

Loodud ökoeluks maal, teenimine koos suurte loomadega, armastus kõige elava vastu on toonud alates 2008.aastat kvanthüpe haaval tänasesse – suured ümberkorraldused üha jätkuvad positiivses tõusujoones, minu Lohe läbiv punane joon nihkub, leebub ja laabub. Aitäh.

Emand Sussi ja isand Loorits olid kenad isiksused, kellega nädala laabutamist otsast alustasin. Tegime Meie Helgi nimelise sädetädiga tema teksti trükikõlbulikuks ning viisin biti-Looritsa läbi Siberi Rajale. Minu sügavaks rõõmuks oli Mooni Vaimõisa müüdud – aga tema 2aastane tütar pani mulle silma peale 😀 Mann ja Säm ahastasid, jutuke muudkui veeres, kui Manni koju sõidutasin, siis teooriastugev isand aina õpetas – ta oskab ka südamekirurge ja astrofüüsikuid õpetada – ning tema intensiivsele aegluubis peetumisele vaatamata õnnestus mul Mann maha laadida, õhtune talitus teha. Kurjad memmed – Taja ja Maruusja olid mõlemad Manniga õelad – Namaste astus vapralt tema kaitsele! – maandasin tänu ühisvaenlasele – nagu ikka.

Heinad ei pääsenud koplisse, auto vajus maoli maasse, minu Belka Russa tõi ta sealt asjalikult välja ning metsataat saabus nagu taevakingitus just siis piimaga, kui oli aeg püsti värava taha kaldunud rullid külili keerata. Eks ma neid koplisse sipsides traktorihaldamist õppida saa.

Teretorekene – teisipäeval ei saanud ma vaatamata vajadusele kuidagi üles… Väsinud äkki või mis?

12 dokut koostada-vastata-reastada-hallata jõudsin siiski. Kui Jürgen ja piigad Tartust saabusid, oli mul maja ja hoov, tall ja laut puha korras ja puhas. Saab ka täna õhtul olema.

Täna, reedel täidan päevikut Estonia järve ääres, kuni tüdrukud ujuvad. Mu verisekshõõrutud jalad on põletikus, parem käsi tulitab õlast sõrmedeni ning ma olen teada saanud, mida kõike ma ei oska. Korduvalt sama rääkida. Et galopile tõuseb see, kes tõsta oskab ja surnuks ei kuku – kellel puudub tasakaal, istak ja lihased, ei tõsta. Ei aita ei korde, pisarad ega seljaleronimise pukk. Ja kuni inimene lihaseid ei loo, ei saa ta neid kasutada – kuni kuuldut-nähtut ei salvesta, jääb areng seisma. Ja mind ajab see värk endiselt närvi 😀 Mille olen viis päeva jutti alla neelanud, nagu vahepealsed managemendi-fopaad-raamatupeo-krässud-armukadedate kataklüsmid. Ja kuna ma aina neelan ja jooksen – oma ala on vaja olnud ajada, talu pidada, sõidud teha ja lapsed lõbustada – siis ongi nüüd liigesed läbi ja villid mädanevad. Ise tehtud, hästi tehtud. Koju minnes – enne kui voodilinad pesen ja otsast maja luhvtitama hakkan – panen pungapiirituse kompressi. Kanda saan ainult ühtesid plätasid. Peaaegu. Tegelikult neidki mitte. Ai.

Esmaspäeval viisin seoses oma asutusteralliga tüdrukud Öökullijärve äärde ja Raplasse, kus sain üpris täpselt teada, mislaadi isiksused mis õpetuse ja millise relvastusega mu ellu saabusid. Pärast

trenni, mis näitas neiude oskusi mulle – neile endale miskipärast mitte – ikka eeldasid, et mina tõstan-kergendan-tasakaalustan… – läksime metsatallu piima järele. Deso-protsess eriti pärale ei jõudnud, elus esimest korda lehma katsumine küll. Vapsiku ja kanapesa ei huvitanud – kassid küll.

Kodus järgnes hiireküttide sisutihe öö – seinataguste hiirte pärast panid piigad aina taskulambi põlema, ajasid üles üksteist ja kutsika, Bella ja hobused, lambad ja kuke. Oli tore öö.

Hommikul vehkisin magamata enda boksides töökorda – üks laager, saame hakkama, panustan kõik ja saan raamatule ringi ümber… Üksiti sain selle tahtejõu maratoni käigus oma tööd teise järjekorda. Täisringi raamat enne kui Ingli puudutuse oma.

Kirjutasin Kirna etenduse jaoks Pirjo-giidika ning avasin Kõue-Ingliste-Ammende failid. Koos Meelise-kultiveerit ähmiga – talle tekkis Ammende etenduse õhtuks rida tulusaid mänge ja Alo teatas, et Vanemuises on proovid. Selge, et Alo mängib ja Meelis teenib – ja mina aina tassin mune-maksa-kütust – teenin pärast kvanthüpet 😀 – aga ähm oli aus.

Närvide rahustamiseks tegin Henkeli ingliskeelse statuse ja raporti värskenduse ning saatsin Mustrimuutjad kulka näitemängusahtlisse.

Trakats ja Karla kohtusid praeguse aja rütmis – on kadeda urramise kataklüsmid igas seltskonnas ja valdkonnas. Värvisime piigadega kabiini värskemaks – nii tööde järjekord, kvaliteet kui tähelepanu jagumine oli valesti. Issandjumalküll – kaks last, üks imeline imik oma tuhande kas ebaadekvaatse või muidu täitmatu vajadusega minu ja Indi õlul… Tüdrukud nõudsid keset päeva, kui mul värvimine veel pooleli, trenni – ikka ma pidin tõstma ja tasakaalu hoidma 😀 – parmud ja varsajalad, ja seal kõrval nii piredad tublimehe piretujud, et ta kargas ette hoiatamata rollerile ja pühkis üle naabrinaise varvaste minema. Nüüd juba naljakas – toimumise hetkel… ööh.

Lapsed Valtu kinosse pistetud, juurdlesin Belka Russa kabiini seest värvides, miks ja kuidas mind ei jätkunud. Nii süvenenud olin, et piigad helistasid pärast seanssi Saara kabiinist välja 😀

Terje juures pidasime arbuusipikniku tamme all. Mõõtsime uuendamist vajavad väravad-lasipuud. Lobisesime südamest südamesse. Kuna juba õhtu läks überjahedaks – ja mu liigesed hetkega paiste – tuli enne tudu õhtune kütmine. Jordan võttis vässa-mummi kaissu – härmatanud hommikusse ärkasin oma enese voodis, kusjuures ei mäleta, millal sinna ronisin…

Aga see-eest tuli ärkamine teadmisega, milline on tööde järjekord – Täisringi raamat enne! Ja ma tegin Täisringi projekti kulkale, lobisesin hommikuse talituse kõrvale sünnipäevalapsest Papa Teemantiga – ja Ingli puudutuse projekti kulkale saatsin eile.

Kolmapäevane kuldkülaline oli Papa Mang koos Sulfa ja truu Aivari ja tolle tütrega. Meil on maestroga nii lihtne ja soe, oma ja hea, et aina üllatume, miks meid varem teineteisel olemas ei olnud. Nüüd on. Võrratu hing. Nojaa, mina tema meelest ka 😀

Sitikmustade varvastega Indi – iluvõimluse trennid olid jalka-kunstmurul – noppisime viiest peale – ja teel Olustvere etendusele ehmatasid näitlejad mul jälle põhja alt – kus mängime, kõik lukus… Selge, et kõik oli korras. Ja etendusele tuli mulgi intelligentsi koorekiht, mu hobu- ja lamba- ja eluteesõbrad. Oli lummavalt šamanoidjas pärisriitus tegeliku kinnijäänu vabastamisega ja ise mängima hakanud makiga – ja üldse üks parimaid etendusi, kus ma kõiki neid kvant- ja tontvärke nau peo peal nägin – aga ikka oli enne vaja paks püksi ehmatada 😀

Hommik algas eile kulka järgmise projektiga – ja jätkus Brigita toomisega emakoju. See keeras plaanid palju 300lisemaks kui nad enne olid. Esiteks veetsime täpselt nii pika hommiku hobuste-saiakeste õunaraputamise ja päris asjadest rääkimisega, nagu tahtsime. Teiseks jätsime Indi meiega ega pressinud teda läbi pisarate tagasi iluvõimlusse – tuli ringreisile.

Toris olid kõik meie kallid – Maie ja Peeter, Kallaste ja Vello, Aave ja Tiiu ja üldse. Ma ei tundnud esimese hooga Herdist ära – mingu meil ühtviisi hästi – ja saime just täpselt nii parasjagu seal olla ja hobuseid näha – meist igaüks isemoodi mõistagi – et jõudsime Pärnusse just õigel ajal ja õiges isikkoosseisus, et mere ääres võrkpalli mängides täpselt õigeid asju õppida, peegeldada ja analüüsida. Brigita kohtus Sherley ja mina mamaniga – oi kui tore prantsuse keel mul on 😀 – tänavatel kohtasime mu naabrilapsi, viiekümnesed, nagu ma isegi – ja Brigita sõpru, kellega ta õhtul pärast piknikku autoga Tartusse sai.

Õhtu loomadega andis rahunemise ja leebumise aja – kolossaalseid veriville see paraku olematuks ei teinud – ja tänaseks nad mädanevadki. Jah, ma tean, mida üks või teine füüsiline häda näitab. Aitäh.

Unine Mann oli hommikul resonantsis kolmanda kella peale ärganud minuga. Kella kuuene sms teatas, et Karla tuleb ka täna siia soove esitama ja põnevalt positsioneeruma. Nojah. Saatsin lisaprojekti kulkale, tegin Mangi-teksti täiendused, viisin lapsed Indi olematajäänud laagri viimasesse vaatusse. Järve ääres täitsin selle päevaraamatu siin – nüüd teen lastele süüa, tuleb tekipesu ja tolmuimejaring, asjadepakkimine ja autopuhastus, vahepeal Belka Russa arvelevõtmine

Fotod-päevaraamatu sisukülje haldasin juba ära – ja tuhat villi valutavad põlvini. Pärastpoole lonkan lastega väikest tseremooniat tegema. Plikad tahavad hobustevahetusega trennikest, aga kuumus võimendab minu ja hobuste ühistahet: halastage…

Homme on uus parim täna. Töölaual 12 faili – muutumatult – nagu sisalikusaba – nii kui otsast miski tehtud, kohe uus kasvab. Klaarima jäävad hämarad minapildid ja õhkujoonistatud tahterööked, üksteise kuritarvitamine ja sõjakirved igas ilmakaanes, uskumatud ambitsioonid ja üleüldine totaalne kadedus, vägivaldne märterlus ja sellest sugenevad arenemise blokid. Miski ei salvestu. Oo, uus autistlikaspersses hea ilm – püüame kohaneda…

Rahu ja vaikus – ja ümberpaiknenud töödejärjestus – öises unenäos väikese lapsena saabunud vanim tütar – emmeee! – ja hädas lasteisa, kes jooksis hirmunult mingi ülipika haige maoga naise eest mu selja taha – emmeeee! Mis muud kui hea teada, et kestab üha jõulisem Kvanthüpe ja Kala-karma läbimine. Iga inimene nii unes kui ilmsi mõnd aspekti peegeldamas – tükati kõverpeegeldamas. Aitäh, Brigita, jumaliku tõlgitöö eest!