22.-23.august

Eile oli selle suve viimane päev. Kollase tomati hommik. Indi leidis lillevõlur Alari toodud taimedest kasvanud põõsast esimese magusvalmis tommu. Täna on Kuu juba Neitsis. Ja mina räägin planeetide-tähtkujude keeles spst, et veetsin täiesti planeerimatul, aga jumalikul kombel eilse päeva papa Mangiga.

Esiteks oli ta jahmunud Mahatma sünnikaardist, mille omal algatusel mulle joonistas – teiseks mu raamatu „Projektilaps Pärnust“ tekitatud mälestustetulvast, mis on tingitud meie aastakümnetepikkusest kõrvutikulgemisest. Ta oli mu papa lavabrigaadis, elas Raekülas ja üldse. Kolmandaks tajus Maag, et oleme ühe pilve tähed ning igatses Indi järele. Neljandaks kutsus Vigala Sass meid riitusele. Viiendaks ei lasknud ma end oma luuni päkarakkudest häirida ja läksin, sest hiiest oli vaja Manni tervendamiseks väge juurde tuua.

Pärast tüdrukutelaagri loitsu jätsin oma intuitiivjoonised piigadele põletada ja läbi hobukopli majja kulgedes avastasin Manni kõhu alt vasaku udarapoole käreda põletiku. Teretorekene. Papa Teemant ütles, et suure südamega poni laskis kogu karja varsad täku juures suvitades enda juurde – need tõmbasid piimanäärmed tööle ning kolmandaks kodusoleku päevaks tekkis pais, mis läks augustikuiselt põletikku. Siiboja on võõrsil, Tuvi Võrumaal – Lepiku farmi emand Piret kappas kohale, määras tiinusele kahjutu penitsilliini süstekuuri – lüpsan nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik – ja õnneks leidus kamprisalvi ka.

Eile hommikuks oli sündinud kiire paranemine. Täna hommikul seis kena kolm pluss – muutus põhiliselt selles, et mu enese tissid valutavad. Sest me oleme Manniga ühenduses. Kõigi rahvaste emad, kes teineteise ülipüüdlikkust peegeldavad.

Kirna-Reimole jutustasin kaug-tervenduse jaoks, etMannike oli Indi sügaval soovil kaks kuud Raja talus Andrus Teemanti täku juures – ilmselt 2 kuud tiine – ja lapsendas kogu karja pooled varsad, ehkki ise sünnitanud pole. Ilmselt lutsisid varsad tema vasaku poole tissi tööle – Siiboja ja Tuvi ei usu, aga Teemant ja vet Piret küll. Mullikate puhul sage ülipüüdlikkus.

Kolm päeva polnud midagi – aga üleeilsest ja tänaseni on vasakus pooles piimapais ja turse – valus ja kõva – lüpsin tühjaks – sodine värk – Piret pani antibiotsi peale, mina määrisin kampriõliga ja Indi hoidis käsi peal.

Sisetunne ütleb, et poni võtab mu suure ülepinge ja koormuse kanda – aga see on ränk taak meile mõlemale. Palume, et tema väike vapper keha saaks ruttu ja rahulikult ülereageerimise neutraliseeritud ja tulevasele titale keskendutud – saan oma veast aru – ja palun kogu südamest, et poni ei kannaks minu koormat – see ajab Indi kohutavalt nutma.

Laupäevasesse riitusse uinusin kolme katku vahel – riigitele teises kanalis oli see lummav film – Ots-Panso-Loo-Mandri-Tooming – ja hommik algas papa Jaani enesega. Nagu juba mitu kuud õigupoolest iga hommik. Papa Tooming peab vajalikuks hommikuti ja õhtuti tervitada.

Kirjutasin Pirjole teisipäevaks Kõue-teksti:

GIID von Kotzebue

Tere tulemast minu esiisa, maadeavastajate kuninga mõisa. Papa Kotzebue veetis siin mõisas kõik need aastad, mil ta ümbermaailmareisil polnud – ja kõik loodusteaduslikud-maadeavastuslikud leiud kandis mu väärikas vaarisa siia Kõue mõisa kokku.

Noooomen est ooooomen!

Kõue mõisa nimi tuleneb muinaseestlaste jumalusest Kõuest. Siin elasid eestlaste ülikud ja vanimad leiud näitavad, et siin oli keskaegne vasallikindlus. Viikingite ajal oli meie Kõue vene-skandinaavia kaubatee tark ja tubli sõlmpunkt.

Esimene ametlik omanik oli Gerhardus de Kowe, kes jäi mõisast sellepärast ilma, et oli üks Jüriöö ülestõusu mahasurujatest. Kuningate tapmise eest saab karistada, mõistate…

Liivi sõja ajal kuulus meie mõis sõjapealik Heinrich Dückerile, kellelt valdused võttis üle Eestimaa rüütelkonna peamees von Wrangell. Nii võimas koht on see meil siin, tajute…

19.sajandil elas legendaarne maadeavastaja Otto von Kotzebue selles palees – kõik, mis ta oma retkedelt kaasa tõi, see õnneks siia alles jäi – ja praegu on kolme katku järel neile maadele looma ja lehvima jõudnud Krossid sisustanud kõik toad nende maade ja rahvaste väes ja vaimus, kus meie vaarisa avastusretkedel käis. Te ainult vaadake, tunnetage… Kogu Maa elab ja hingab siin, meie ümber!

Papa Kotzebue oli kuulsa näitekirjaniku poeg Revalist. Ta alustas Baltisaksa tüürimehena Vene laevastiku teenistuses – ja läks prikk Rjuriku pardal Krusensterni ekspeditsioone juhtima.

Kujutage ette – priki pardal oli ainult 27 meest, neist suur osa loodusteadlasi ja kunstnikke – ja minu vaarisa viis nad võidukalt Okeaaniat avastama!

Rjuriku pardal avastati korallsaared ning saarestik nimetati Rjuriku järgi. Kamtšatkale siirdudes leiti Tšuktši meres oma nimesse ristitud Kotzebue laht ja Krusensterni neem. Eestlased teavad paraku ainult tšuktši anekdoote. Haridust, sõbrad, haridust! Õnneks on teil võimalus siin mõisas ringi vaadates natukenegi neid lünki täita…

Havaii saarestikust avastas minu esiisa Uue Aasta saare, Peterburi kaudu Eestisse naastes tõi ta kaasa vapustava taimede ja etnograafia kollektsiooni.

Ja juba mõne aasta pärast viis papa Kotzebue kaks sõjalaeva Kamtšatkale uuele ekspeditsioonile. Tagasitee tõi ta mööda Mariaanist ja Filipiinist, Uus-Kaledooniast ja Havaiist. Mu kallid, need pole teil siin mingid odavlennud, see on tõeline elu!

Eestlased ise lõikasid need legendaarsed juured ja globaalse kuuluvuse oma 1919 natsionaliseerimisega läbi. Meie käest võeti maad ja mõisad ära. Ja mis te selle eest saite? Tulemuseks oli tagajärg – Molotov-Ribbentropi pakt, palju õnne!

Heakene küll, et esimese vabariigi ajal elas siin vabadussõja kangelane, Eesti sõjaväeluure ülem kolonel Karl Laurits. See on kena ja õiglane. Aga kui nõukogude okupatsiooni ajal siin peetud kool kinni pandi, tuli lagunemine ja varemed.

Aastal 2007 ostsid Eerik Niiles Kross ja Mary Jordan meie mõisa enestele. Inspiratsiooni ja elamisejulguse tiivul avasid nemad kolm aastat tagasi Kõue külastajatele. Okeaania vaimus hotellitoad on imelised – aga mingi indiaanlane mõisavalitsejaks… no andke andeks!

Pildimajanduse esimese poole tegin korda eile hommikul – ja teise poole õhtul – et möödunud nädala energiatest väljuda. Hetkel, mil tõstsin papa Mangi Soonel-käigu pilte mälupulgale, et neist fototapeedi uued pildid teha… helistas ta ise. Nii need asjad käivadki.

Sõitsime vaatamata koduseks-planeeritud päevale – ma ei kirjelda, mida mu vasak päkk sidurdades tunneb – Igoriga Märjamaale laiendatud lõunale.

Esmalt kohtumine Tiina lilleaias. Siis noppisime Märjamaa tagant peale Mangi sotsiaalpedagoogist sõbra pojatütre ja sõitsime tibidega Vigala jõele. Sassi ära saatma. Igor ujus ühel pool Konuvere silla all – tibid teisel – Sulfa pani mööda silda edasitagasi, et kogu ihualastisel karjal ühe korraga silma peal hoida 😀

Kohtusime Haimre taga vaikses ja puhtas hiies punase oblika, ussilaka, vaskussi, tammebeebide – ja Sassiga. Tema tuli siis, kui Mang koos tüdrukutega puu otsa ronis. Oli meiega, kui papaga kõigist maailma asjadest rääkisime – ja kuigi olen oraakli sõnul Mahatma, jäin miskil hetkel magama, kukal tema habemes. Peied pidasime Märjamaa vanas bussikas – koos Sassiga! – Tiina Lilleaia tagatoas jõime kärtsu kohvi, Indi valis endale siresinise unenäopüüdja – ja pärast neid kohtumisi tuli kodus…

Kohtumine atv-ga. Mis võimaldas viis ja pool tundi emotside jälgimist – hea ja halva hundi toitmist ja instant-karma kraaksumist. Mürareostus, energeetiline vägivald ja idiootne tarbimine panid mu Namaste peale karjuma – tühja asja pärast – ajas loomad närviliseks ja huias suve sulni viimse õhtu sajaga ära, olgem ausad.

Töökoja juures jaurasid purjakil teismelised – osa neist kooliaasta alguseni juba arestikambris. Külateel sõitis vastu suur professionaalne atv – aga mitte tööd tehes, vaid kümnesed jõnglased pardal. Oleksid mulle frontaali sõitnud, oleksin mina… Mida iganes. Esimesel tunnil, kui mudila suure atvga mööda külateed urrasid ja signaalitasid, mõtlesin – mängivad ära, söövad vanemate kärsatatud grilli nahka ja rahu. Teisel tunnil püüdsin – elus esimest korda võrkkiiges muide! – tukkuda, aga leilis koerad-kassid turnisid mööda mind. Kolmandal tunnil bokse tehes pröökasin Namaste peale. Ja kaalusin külateel paarutavate jumbude pildistamist. Aga see pole minu stiil. Vaja mul trilobiidi tasandi vaenulaviini vallandada – või neid oma raevuga toita. Neljandal tunnil läks pimedaks ning lambakopli taga ringitades lasid lapsukesed-omakodupeeglikesed mulle lakkamatult täistulesid kööki ja elutuppa. Pikapeale väga kurjaks läinud ingli-Indile selgitasin, mis on instant karma, rama-rama… ups! Viiendal tunnil jäi tütar magama ja mina kuulasin tuhmistunud tülgastusega, kuidas atv endiselt metsas möirgab – võidu mitmendat kuud sealse kartulipõllu otsas toimuva seadiskoga, metssigade peletamiseks mängib läbi ööde raadio… Hobused hörisesid ja kolistasid, Bella oli pöördes, Jordan õnnetu – ja mina aina tasakaalustasin ja puhastasin. Uinusin teleka ees – hiies avatud meeled täis rögisetud – Nicole Kidmani põrnitsedes. Ärkasin unenäo peale kellestki võhivõõrast naisest Maruusja seljast kukkumas ja jalust pidi lohisemas. Vasaku jala luuni pöiavill valutas nii, et pilt oli risti. Tsiteerides Lia Laatsi – palun minge perssesse.

Pühapäevitamiseks saatsin Pirjole Ingliste giiditeksti. Panin algava nädala kirjatööd ritta – seitsme päevaga üheksa teksti on aptsaluutselt reaalne. Nüüd lähen lindialust niitma. Siis korrastame Indi riidekapi. Ja läheme metsatallu kvartsi järele – vasak jalg on ikka hukas mis hukas. Õhtupoolikul võib kaks Ingridit tulla. Et saaksime natukene tüdrukud ka olla…

Kuidas jääda tänapäeva ühiskonnas naiseks?

21. august 2015 10:09

Olla naine – see on tõeline kunst, oskus ja väärtus. Olen seda alati tundnud. Kui palju on tänapäeval alles tõelisi naisi? Neid, kes suudavad olla pehmed ja õrnad. Kes pole muutunud meesteks, võttes kogu maailma enda õlgadele. Neid, kellel jagub lisaks välisele ilule ka sisemist ilu. Neid, kes suudavad panna mehe tõeliselt mehena tundma. Vähe. Liiga vähe.

Naistena ei tohi unustada investeerimist endasse. Oma hinges ja ilusse. Kui maailm võib meie muid väärtusi ja olemust vormida, siis ärge unustage ennast naistena. Laske enda eest hoolitseda. End kallistada. Silitada. Paitada. Hoida. Kinkige endale aega ilusalongides ja ostke endale kingitusi. Ärge kunagi kaotage naiselikust. Seda, kes päriselt olete. Kelleks olete loodud. Piir naise ja liiga tugeva naise vahel on õhkõrn. Hirmuäratavalt õrn.

Armudes puudutad teisiti

Kuu aega tagasi olin taevani armunud ja tõdesin, et iga tugeva naise seljataga seisab üks tugev mees. Minu usk sellesse oli tugev siis ja on ka nüüd. Kui kohtuvad naise ja mehe energia, mis saab üheks, kasvõi mingil ajahetkel, siis sellest sünnib meeletu jõud. See annab tugevuse saada hakkama ükskõik millega, mis elukarusell ka ette ei viskaks. Mäletan, et pärast unetuid öid särasid silmad nagu oleks just puhkuselt naasnud. Inimesed aina küsisid, kas olen võitnud lotoga või tõesti komistanud tõelise õnne otsa. Iga naine teab seda tunnet, mis tähendab olla armunud. Kõik kehas toimib teisiti – veri liigub kiiremini, hingad teistmoodi ning maailm on hoopis teistes värvides. See annab võimaluse olla tõeline naine. Tunda ja puudutada. Olla hell ja soe. Öelda ilusaid sõnu ja hoida. Vaadata silma ja näha tuleviku. Väikese tüdruku kombel unistada. See annab võimaluse tunda kehas kiirenevat soojust, mis paiskab kehas vere segamini. Kehas tekib keemia. Teie vahel tekib keemia.

Kuna see on nii selge mälestus, siis olen hakanud märkama kahe maailma erinevust. Koos ja eraldi. Kui kohtuvad nais- ja meesenergia ning maailm muutub. Maailm, kus pole enam hellust, puudutust, silmavaadet, vere kiirenemist kehas, hellust ja hoolt. Tänapäeva maailmas põrkavad need kaks maailma väga tugevalt, tekitades tõelise tormi südamesse. Me teame naistena, kui suured ootused ja lootused tänapäeva ühiskond meile seadnud on. See ei ole kerge ülesanne, ometigi me saame imeliselt hakkama. Millise hinnaga?

Olla tugev naine ei ole omamoodi raketiteadus, kui ainult välja jätta see, et naised ei ole loodud tugevaks. Jah, kui naised said õiguse valida ning omamoodi ka vabaks, tõi see maailma suure muutuse – maailm oli järsku naiste päralt. Nüüd said naised tulla meeste varjust välja, teha sama palju tööd ning elada nagu mehed! Võib-olla sealt see viga sisse tuligi. Naised ei tohiks kunagi nii palju tööd teha, kui mehed! Miks? Sest naisenergia ei ole loodud valitsema, võitlema, kandma raskusi. Naine on loodud olema kõige õrnem olend siin maailmas. Kui palju naisi on tänapäeval veel õrnad?

Nõrkused teevad meist tõelise naise

Üha hilisemalt loodud pere ning kõrgem karjäär – ma tean mida see tähendab, seistes sellega ka ise silmitsi. Sisimas tean, et see ei ole ainult meie endi valik. Kõik saab alguse meie suhtumisest suhetesse. Oled sa märganud, et me liigume aina enam vabasuhete poole? Kui saaks nii, et ei peaks end siduma, kohustusi kaela võtma ega kellegagi päriselt koos olema. Kas me võiks vahel lihtsalt kohtuda, olla koos ning vaadata, mis siis kunagi saab? Sellistel eeldustel ja ootustel üles ehitatud suhted ei ole materjal pere loomiseks. Ühel hetkel lüüakse käega ning vahetatakse kaunis ja õrn suhe töö ning karjääri vastu.

Paar päeva tagasi oli mul vestlus sõbrannaga. Jutuks tuli naisterahvas, kellel on ees arvatavasti mehega lahkuminek. Üksinda jäämise hirmust on ta täiesti endast väljas. Jõudsime järelduseni, et see on täiesti loomulik, et nii juhtus. Sõbranna tunnistas, et ta ei kujutaks ette, et tal ei oleks meest kõrval. “Aga nii elab hirmuäratavalt palju naisi. Päeval on kõrgetel kontsadel edukad supernaised ja õhtul lähevad koju, nutavad patja ja jäävad magama,” see on reaalsus, see on päris elu. Mis on meid nii kaugele viinud ja kuidas sellest väljapääs leida? Tundub, et töö on justkui parim lohutus selles kõiges – mõtted on mujal ning lõpuks oled liiga väsinud, et mõelda või tunda. Tegelikult kaevame me ise endale niimoodi auku, kuhu kahjuks ise ka sisse kukume. Lõpuks seisame kahe probleemi ees – ületöötamisest läbipõlemine ning üksindus. Meist on saanud üksi olev mees.

Võib-olla on see liiga karm seisukoht, kuid ma näen igapäevaselt nii palju neid inimesi, kes ei tunnista oma nõrkust. Me pole ikka veel mõistnud, et nõrk olla on väga okei! Tunnistada, et küsida pai, siirust, hellust ja hoolt on tegelikult tugevus! Kui hetkeks jätta kõrvale see pingutatud naeratus ning mulje, et meil on kõik hästi, siis on lootust ka päris muutusele. Kui tunnistame, et meis on naiselik nõrkus, kes tahab pugeda kaissu, siis see näitab meid tõeliste naistena.

Seda kirjutades poeb kõrvale kass, kes ei anna alla enne, kui saab kätte oma paid, hellused ja läheduse. Oskaks olla sama siiras ja küsida seda, mida hing ihkab…

Armastus tuleb?

Minus ega ka paljudes teistes naistes ei karju meeleheitlik soov otsida ja leida. Ma tean, et otsides ei leia kunagi. Aga meis puudub naiselik oskus jääda üksi olles naiseks. Endale märkamatult taome seina kõik naelad, teenime palju raha ja rajame tulevikku, jättes sealt välja mehed. Tundub, et nii oleks justkui turvalisem, aega säästvam ning lihtsam. Kas ka päriselt see nii on?

Teisalt ei ole suhte, ega armastuse saabumise soovimine mingi soovikontsert, kus sina dikteerid, millal ta saabub. Ometigi on meie seas nii palju neid õrnu, kauneid, imelisi naisi, kes ootavad ja ootavad. Armastavad ja kukuvad. Kaotavad oma südameid ning annavad alla. Annavad alla ning hakkavad endale märkamatult meheks. Kaotavad oskuse panna meest tundma mehena ja seejuures ise jääda naiseks. Me kaotame isegi oskuse endale midagi naisena lubada – ilusalongide külastus, välimusse investeerimine, kingitused endale. Tundub see kõik sulle nagu utoopiline unistus?

See võiks olla normaalne iga naise elus.

Õrnast ja armastavast naisest saada tugevaks naiseks on õhkõrna piiri ületamine, mis võib jääda sulle endalegi märkamatuks. Sa ei saa olla naine, kes paneb samal ajal selga kauni ballikleidi, aga taob ka kõik naelad seina. Sa ei saa ühel ajal olla naiselik naine ja mehelik naine.

Pole midagi ilusamat, kui õrn naine. Naine, kelle sisenemine ruumi täidab kõik maagilise säraga. Naine, kes suudab mehes tuua välja kõige paremad omadused. Naine, kelle iga puudutus on ime. Jäägem naisteks. Nendeks, kes me oleme loodud. Ühiskonnal on omad eeldused ja ootused, aga meil on võimalus jääda endaks, mitte saada ühiskonna ootusteks. Meil on võimalus jätta endasse see tütarlapselik naiselikus. Ärge kunagi kaotage usku armastusse. Isegi, kui tundub, et olete kõik võtmed läbi proovinud, siis viimane võti võib avada luku.

Autor: Tuuli Mäemat