Facebook
24. august 2015
24.august
Kollased kukil. Helistati Indi ja Igori hiieskäigu pärast – kas vastab tõele, et. Ja sotsiaalmeedia selfika tõttu, millel on minuga seos küll 😀 Hommikul pahandas Audru õpetaja Tiina, et kasutati mingeid lolle vanu pilte – a mul jumala ükskõik. Kollased ei saa aru, mis räägitakse. Kui on vaja seletada, pole vaja seletada. Neid ei saa vältida. Aga uued uudised debiilses tõlgenduses voolavad Issanda abiga aina peale, nii et mannetu määgimine mattub ja uute möögetega kattub. Mahatma sünnikaardiga Soone Saara kinnitab uudist, mille Kotkas eelmise aasta viimsel päeval higitelgi lõkke süütamisel tõi. Lõkke kohale kerkis Tulija: tere, olen su tütrepoeg! Aastavahetuse palve tegin talle ja ainult talle. Ning kuivõrd mu vanim tütar näitas mõne päeva eest avalikkusele oma rõõmsat kõhukest ja õitsvat olekut, kinnitan uudist – aastavahetusel endast teada andnud Lambapõnn saabub kolme kuu pärast Skorpioni tähtkujusse – Lammas Kaalude (isa) ja Lammas Amburi – õieti Maokandja (ema) vahele. Südamerõõmustuseks Lammas Kalad/Jäär (Saara) värvikirevasse, vastandlikku, kirglikku ja arenevasse Lambaperre. Mää.
Kolmas lapselaps. Ma ise ikka 21. Ja kui vaja, võin vabalt olla see piksevarras, koll ja kõigessüüdivõlguraisk, kellesse oma paratamatud tarbed kanaliseerida. Kaitse on peal. Ja õrnemad ei saa pihta. Olen oma ema puhul sedasorti jätkusõdalase heitlusi pool sajandit õppinud, nendega ei saa enam üllatada – hinges on nende kohtade peal ammu sarved, kus teistel nahk. Ramarama pauhhpõmaki – kõik on kangesti hästi. Panustasin põnni sündi pool oma talu – et tal oleks kodus oma tuba ja töökoda, saun ja turvaline tara – kõrvalised retseptsioonid pistetagu endale sami znajetje kuhu 😀 Eileõhtuse otsusena panustan piima ka. Aprillis toome Maasi Soonele jah. Nii jah. Voh-säh-näh-kah 😀
Nii, mida toredat kollastele nädala alustuseks veel sööta? Kassi Kuld palkas meie seast uue hooaja krimiseriaali… palgamõrvari 😀 Ajage jälge ja püüdke tuult väljal, kesse ja misse. Igatahes nii Täisringile kui Mustrimuutjatele on überhea, et keegi meist džotile – loe – telekasse – viskub.
Läbi laibahaisulise Eestimaa kulgedes hakkan aimu saama, miks seakatk tuli. Õhtuti etendustelt-korjeretkedelt koju sõites olen tundnud grillpannidel põleva liha lehka. Eile võrkkiiges tukkudes – mina jah, tukkusin vot jah! – naabrihoovidest laibalebra haistides aistisin. Jumal ei taha. Ja koristab liha ära. Jokk.
Õhtul, kui Indi puidpidi hobustele ubinaid poetas ja meie koos kiiresti taanduva tissiga Manniga bokse tegime, jõudis kõik kohale. Mann tahab olla meile kõik. Tahame lehma – on lehm – kasvõi elu hinnaga. Ja siis me joonistasime MinniMannikaga kolmekesi uue kevade uuendused. Ehitame praeguse Maruusja boksi pooleks – ongi tegelt kaks boksi ju – ühte saab Mann oma varsa, teise tuleb tilluke dexterviss oma vasikat saama. Vahetarakene viib nad otse poolde lambakoplisse, kus vasikas ja varss üheaegsete-samamõõdulistena õnneliku lapsepõlve veedavad.
Eile õhtul vaagisime – kas Mona-Mopsik-Mansik-Nummike – täna hommikuks oli selge, et hoopis eakam Maasi, kelle seljas Indi on ratsutanud ka 😀 Pulli juurde saadame ja uutesse kodudesse haibime nad kõik. Kui meile tuleb dextissu, jõuavad ka praegu kaalujad oma protsessiga ühele poole. Milline kergendus! Nii Mannile kui meile. Parim lehmaisu tõrje on lehm. Väike ja vähenõudlik, südamlik ja universaalne. Lüpsma ei pea – võib. Ja kena kõik. Jälle 😀
Nädal algas safariga õues – südaöö paiku läksid häälte järgi otsustades naabrikass ja noor rebane kokku – viga sai noor rebane – vist – kohutav kime koerlasekisa kestis pikalt, fuih. Täna hommikul jätkus safari laudas – upitasin kaks pääsupoega pessa tagasi, viskasin kuus uppunud rotipoega kanadele.
Ja neli tundi jutti kirju-dokusid-promotekste. Oeeeeh! Saatsin trupile Ammende-giidika, hakkisin suure maksa kolme etenduse portsudeks, lappasin pesud, otsustasin täna mitte sõita ei arki-tammikusse-järvede äärde, vaid vagusi kodus olla. Psssssst…
Kirna tekst ja varjupaigad, autistide tekst ja Peterson, Saveli ja noored Kallasted, Merli-Ellen-Ülenurme muuseum ja emand Hangoga räägitu – kõik ootab vormimist ja otste sõlmimist. Rahu-rahu-rahu…
Minu koduspüsiv nohistamine võimaldab ka Indil keskenduda ja iseendaga kohtuda.
Vahelduseks.
Igavlemine tuleb lapsele kasuks
24. august 2015 10:00
Kas lastel tohib olla igav? Keegi ei väida, et igavus oleks mõnus tunne. Ent just seetõttu peab lastel laskma igavleda, kuna sellest tundest pääsemiseks peavad nad midagi välja mõtlema. Igavus aitab neil arendada fantaasiat ja avada sisemist loomingulisust.
Kas lastel tohib olla igav? Üllatavalt on õige vastus: “Jah, lastel peab olema igav!” Igavus aitab neil arendada fantaasiat ja avada sisemist loomingulisust. Nii arvab BBC’le antud intervjuus haridusteadlane Teresa Belton.
Probleem on selles, et kui tänapäeval tunneb laps igavust, haarab ta telekapuldi järele või käivitab mängukonsooli. Peaasi, et igavus ära läheks. Igavuse peletamiseks harjuvad lapsed kasutama väliseid valmisvahendeid. Elame igavuse peletamise innovatsiooni ajastut. Kaasaegne kultuur pelgab ja põlgab igavust ning teeb kõik, et inimestel poleks tühje hetki.
Keegi ei väida, et igavus oleks mõnus tunne. Ent just seetõttu peab lastel laskma igavleda, kuna sellest tundest pääsemiseks peavad nad midagi välja mõtlema. Loodus ei talu tühjust. Me püüame seda millegagi täita. Seda loomulikult ka ilma televiisori või elektrivoolul toimetava automaatse mängukaaslaseta. Kui lastes ei kasvatata igavusega loomingulist toimetulekut, näeme neid lõhkumas näiteks bussiootepaviljone. Tühje hetki ei saa vältida. Kui peamiseks igavust peletavaks lahendiks on arvutimängust õpitud kolkimine, on suur oht, et ilma arvutimängu abita tehakse seda oma elukeskkonnas. Õnneks ei ole olukord lootusetu.
Tehke kodus eksperiment ja laske lastel igavleda. Kannatage välja ving ja hala, sest varsti kaob see nagu nõiaväel ära. Tuppa saabub mängule keskendunud vaikus, võibolla kostub rahulolevat mõminat või isegi üksikuid raevukaid hääli. Nähtamatute vastaste eest tuleb maailma päästa. Kõik see juhtub tänu lastes peidus olevale erakordsele fantaasiale ja leidlikkusele. See sisemine loominguline deemon vajab toitmist ja arengustiimuleid. Temast jagub tuge kogu eluks, kui uurida tuntud teadlaste, kunstnike või kirjanike lapsepõlve.
Samahästi võite uurida igavate inimeste lapsepõlve. Tõenäoliselt leiate sealt ühetüübilise, tehniliselt läbiseeditud mängukeskkonna, mis krääksutab küll mängija emotsioonidel, kuid on täis läbi mängimata mänge, sest olemasolev muutus liiga raskeks ja igavaks.
Dr Belton toob näiteks kirjaniku Meera Syali, kes tunnistab, et just igavus ja igavusega kaasnev üksildus pani ta kirjutama. Kirjanik meenutab, et pealesurutud üksildus koos tühja paberiga oli imeline kannus, mis tiivustas tema fantaasiat sõitma tuhatnelja. Paberist mäluseade täitus lugudega, tähelepanekutega, luuleridadega ja muu tühja-tähjaga. Need olid kirjanikuks kujunemise seemned. Kuid igavus ning üksildus pole kasulikud vaid lastele. Kunstnikuks kasvanud Grayson Perry tunnistab, et ka täiskasvanuna vajab ta taoliseid hetki, mis stimuleerivad sisedialoogi ja mõtisklusi.
Siinkohal tuletaksin meelde umbes poole aasta eest õpitud mõttetera. Väidetavalt on igav vaid Paradiisis, aga mitte Põrgus. Autor on Charles Simic, kes istus aasta eest orkaan Irene tõttu mitu päeva elektrita. Grupi saatusekaaslastega maailmast mahajäetuna USA maarajoonis õlilambi valgel teiste igavlemispiinu jälgides hakkas ta mõtlema igavuse tähendusele.
Mehe mõtted liikusid lapsepõlve, kui elektrita ja veeta olukord oli tava. Toona ei kurdetud, vaid vanad inimesed vaatasid aknast õue või siis jõllitasid seina. Ja kuigi kodudes oli ka raadio, korraldasid tuhanded omale personaalselt vaikseid igavusse sukeldumisi. Charles mäletab, kuidas ühel põhjatuna tundunud igavusse uppumise päeval tundis ta aja seiskumist. Absoluutselt kõik seisis ja miski ei liikunud. Peale seinal tiksuva kella.
Lapsed ei suutnud nii kaua jätkata. Nad kustutasid igavuseleeke raamatute lugemisega. Charles Simicil oli mitu sõpra, keda võis pidada raamatusõltlasteks ja kelle vanemad kartsid tõsiselt poiste vaimse tervise pärast. Nende päid läbisid igavamal hetkel palavikulainetena lugematud imelikud ideed ja meeletud lood.
Seega võtke end kokku ja proovige tund aega igavleda. Garanteerin, et teil ei hakka igav!
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT