Facebook
10. september 2015
10.september
Hea on heinarulli lammastele ette lükata, kui peagi 5kuune kutsikas aitab kogu hingest kaasa 😀 Nojaa, vahepeal tuleb peretütar abivalmi koera alt välja aidata – aga abiks ikka!
Hea on paljukesi üle indigosiniste kodukülaväljade kapata. Faktiliselt tütre ja kahe hobunaga – ent õhk paljudest hingelistest tiine. Mann nägi neid. Ja kui Maruusjaga ümber pisimusinate galopiringe vajutasime – musta moori tungival palvel – koondas Mann nähtamatu maailma enda ümber. Leppisime tütrega kokku, et üle hirmu pole vaja endast midagi välja suruda. Ehkki hasart ja uhkus käskis tibinal meie kannul galopeerida, soovitasin tasa ja targu meeliskleda, mitte sangarlikult ennast ja poni ähmitada. Täna pärast üht ääretult olulist visiiti lasen Indil trennikoplis Tajaga sõita. Jammi.
Väike Ingel meenutab: Kaduneljapäeval teatavasti on hea teha asju, mis peaks püsima.
Kraamitud tuba püsib kauem puhas.
Alustatud suhe püsib. Lõpetatud suhe kaob igavikku.
Langetatud otsused püsivad läbi kõikide elurännakute.
Meil on kujunemas traditsioon kaduneljapäeviti oma pesasid kraamida ja ongi INGELLIK KADUNELJAPÄEV!
Koostasin hooandja prožee – saagu ta püsima! –
Etendust „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ nägi suvisel 21 etendusel nii mitu tuhat inimest, et juba teatakse: see on lugu 21.sajandi Eestisse põgenevast indiaanlasest, kes püüab end veenda, et ta on vaba ja vaimne – ent tegelikult õpib vabadust ja vaimsust hoopis näiliselt lõksus mõisahärralt. Nende kaksikleegitsevat naljakat ja traagilist kaksainsust ilmestab seitse naisekuju, keda ka talvisel hooajal 27 korral mängitavas lavastuses kehastab Pirjo Levandi.
Kati Saara Vatmann lõi selle loo koos Maria Indira Murutariga. Selleks, et Lauri-Kare Laos, Meelis Sarv ja Alo Kurvits saaksid eestlastele neid endid peegeldada. Puudutab. Nii sügavalt, et Kati täidab oma kohust ja jäädvustab loo raamatusse.
Täisringi-raamat tuleb kolmeosaline.
Esiteks indiaanlase-juhtumi romaaniversioon.
Teiseks lugu näidendi saamisest, lavastuse loomisest ja turneest, mille järel mitte miski ega keski polnud enam endine.
Kolmandaks näidendi käsikiri koos kommentaaridega – et seda lugu saaks kodus järele teha 🙂
Töö on suur ja kaunis ning selle vormimine vajab 5510 eurot. Aitäh juba ette – õnnistatud olgu meie ühine külluse tee!
Annetajatele on loogiliseks motiks
- Täisringi raamatud
- Pääsmed Täisringi talvistele etendustele
Endla Küün
Tartu Sadamateater
Kuressaare
Ugala
Rakvere
Tallinna Vabalava
Türi ja-või Paide kultuurikeskus
Jõhvi kultuurikeskus
Valga kultuurikeskus
Rannu ja Viimsi kultuurikeskus jne
Eriti heldeile hooandjaile teeme indiaani higitelgi tseremooniameister Lauri-Kare Laose, väestaja-palvehelme Indi Murutari ja teenijaemand Kati Saara Vatmanni sooritusel. Aho!
*
Selge, et pärast managemendi-tuuri tegemist olid käed külmad ja nina märg – aga õnneks on kaduneljapäeval kohane tuhalabidas ja sitahark, maltsavikat ja tolmuimeja – nii et vererõhu ja elujõu taastamiseks on meil alati mooduseid. Ja abilisi. Meenutuseks:
Lapsed ei ole meie omad, vaid nad tulevad maailma läbi meie ning meie, lapsevanemad, aitame neil iseseisvaks saada, et nemad saaksid sama oma lastele pakkuda
Paljude kasvatuslike viltulaskmiste peamiseks põhjuseks on see, et lapsevanemad ei mõista oma kõige tähtsamat funktsiooni laste kasvatamisel. Lapsevanema eesmärgiks ei ole eelkõige lastele turvalise ja mugava lapsepõlve võimaldamine, vaid pigem lapsest iseseisva ja psüühiliselt terve inimese kasvatamine. See ei tähenda, et lapsevanemad peaksid loobuma lastele turvatunde ning teatud mugavuste ja võimaluste pakkumisest, vaid need kõik peavad olema allutatud suurema eesmärgi teenimisele — aidata lapsel iseseisvaks saada.
Veel 50 aastat tagasi olid meie võimalused sedavõrd tagasihoidlikud, et vanematel ei olnud piisavalt vahendeid ega aega, et oma lapsi korralikult ära hellitada. Tollased lapsevanemad pidid kõvasti pingutama, et elementaarsed elutingimused oleks täidetud. Paljud neist kunagistest lastest soovivad nüüd pakkuda oma lastele enamat kui neile võimaldati, kaotades mõõdutunde ning kaldudes teise äärmusse.
Üks lapsevanemate põhilisi väljakutseid on piiride seadmine
Andes järele laste lõpmatutele nõudmistele ning võttes neilt ära pea kogu vaevanõudva tegevuse, jätame oma lapsed ühtlasi ilma ka elu ühest suurimast rõõmust — eneseületamise rõõmust. Eesmärgid, mille nimel oleme ise vaeva näinud ja need ilma kõrvalise abita saavutanud, lisavad meile väge ja enesekindlust. Mida enam eneseületamisi ja teadlikke loobumisi pikaajaliste eesmärkide kasuks, seda enam suudame oma elu ise kujundada vastavalt oma soovidele. Mida enam oleme aga maast madalast harjunud, et me ei pea ise pingutama, seda vähem vastutust oleme me oma elu eest valmis võtma ning seda suuremat pettumust elu meile valmistab, sest oleme harjunud sõltuma teistest ega suuda ise oma elu muuta. Enamik täiskasvanuid ju ei soovi, et nende vanemad oleks neile loonud vabakasvatuse kõikelubatavuse õhkkonna.
Tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks
Me mõistame, et paljud meie endi elu nn edulood põhinevad valikutel, kus loobusime kohesest rahuldusest ja mugavusest, olgu see siis TV vaatamine koolitükkide tegemise asemel, internetis surfamine süstemaatilist pingutust nõudvate tegevuste asemel või lihtsalt vajalike toimetuste edasilükkamine ebamäärasesse homsesse. Pea kõik meist on täna vähemalt mingil moel tänulikud pigem nõudlikele õpetajatale kui alati lapse soovile järele andvatele hea vanavanema tüüpi „abilistele”, vahendab visioonid.ee
Seega, kui me tagantjärele hindame seda, et me ei ole saanud kõike, mis meil lapsena pähe tuli ning meil oli väline sund teha pikaajalise perspektiiviga valikuid, siis peaksime võimaldama seda ka oma lastele. Sest kui nemad ükskord saavad täiskasvanuks, siis sooviksid nad omada psühholoogilist harjumust ja võimekust loobuda vajadusel lühiajalistest eesmärkidest pikaajaliste kasuks.
Millal alustada?
Vaatamata üldlevinud arusaamisele, et imikud ei ole rikutud ja nende nutule tuleb alati reageerida, ei pea see väide alati paika. Meil on vaja lastele juba varakult õpetada, et me ei ole nende jaoks 24 tundi ööpäevas. Tõeliseks väljakutseks on teha seda armastaval moel, nii et laps ei tunneks ennast maha jäetuna. Juba 3 — 4-kuune beebi on täiesti võimeline kasutama vanemate liigset tähelepanu ning ära õppima, et nutmine garanteerib sülle võtmise ja igavuse peletamise.
Iga laps on indiviid ning erineb teistest lastest, seega ei ole võimalik kirja panna täpseid juhtnööre, mis kehtivad kõikide laste puhul ning annavad garanteeritult hea tulemuse. Parim võimalus selliste olukordade lahendamiseks on ainevaldkonna uurimine ning saadud teadmiste intuitiivne rakendamine.
Füüsiline karistamine
Tänapäeva lääne ühiskonnas on sageli levinud arusaam, et füüsiline karistamine on ajast ja arust ning seda ei tohi teha. Siiski, lapsed võivad individuaalselt olla väga erinevad. Ehkki enamik lapsi ei vaja füüsilist karistamist, võib see olla harvadel juhtudel hädavajalik mõjutusvahend lastele, kes vajavad nende endi kaitseks ja piiride kehtestamiseks tugevamat mõjutust. Füüsilise karistamise mõte ei ole last traumeerida ega lapsevanema frustratsiooni tema peal maandada, vaid aidata lapsel piire seada — aru saada, mida võib ja mida ei või. Kui lapsel on kombeks vanema käest lahti rebida ning sõiduteele joosta ning selgitused ja keelud ei aita, siis on ilmselt mõistlikum anda lapsele tunda, mida tähendab füüsiline valu, vältimaks suuremat kahju, mis võib tekkida lapse sattumisel liiklusõnnetusse. Kui lapsevanemad leiavad, et teatud piiride seadmiseks on füüsiline karistamine vajalik, siis tuleb seda teha sobivas rahulikus meeleseisundis, mitte frustreerituna, ning suhteliselt kergelt — vältimaks lapse traumeerimist. Lapse füüsiline karistamine enne 2-aastaseks saamist ei anna tõenäoliselt soovitud tulemust.
Raske puberteet
Ehkki piiride seadmist lastele tuleks alustada praktiliselt kohe peale sündimist, on see eriti oluline alates lapse kaheaastaseks saamisest. Sellel eluperioodil peab laps õppima elementaarsed oskused endale piiride seadmiseks. Kui need oskused jäävad omandamata, siis hiljem — puberteedieas — on lapsele piiride seadmist õpetada peaaegu võimatu. Võib öelda, et rasked teismelised sünnivad kolmandal eluaastal.
Lapsed ei ole meie omand
Täna räägime Lõuna-Euroopa, eriti Itaalia memmepoegadest, kes veel 40- aastaselt elavad vanemate juures nagu oleksid nad üliõpilased. Ehkki tegemist on tavaliselt ema ja poja vahelise kaassõltuvussuhtega, leiavad selle suhte mõlemad osapooled hulga põhjusi, miks see mõistlik on, kuid sügavamal tasandil on selle nähtuse taga vanemate (eriti ema) võimetus ja soovimatus piire kehtestada ja sellest tulenev poegade lõpule viimata iseseisvumisprotsess.
Sellise nähtuse sügavamaks põhjuseks on omanditunne oma lapse suhtes, soov hoida teda endast sõltuvuses, mõistmata, et tegemist on kaassõltuvussuhtega, mis ei paku kummalegi rõõmu. Lapsed ei ole meie omad, vaid nad tulevad maailma läbi meie ning meie, lapsevanemad, aitame neil iseseisvaks saada, et nemad saaksid sama oma lastele pakkuda.
Allikas: visioonid.ee