11.-14.september

Saaral on tantsupidi pakitsevad kõõluksed 😀

Mitut tantsu pidi. Osad neist marsruudil Koidula monument – gruusia restoran Kolhethi. Pidasime balletiõpetaja Inna Sule üllatussünnipäeva ning just vanema ešeloni tüdrukud panid Koidulast Kolhethini grand padmandide reaga – iga suure tõste ajal haaaa! varjas liigeseraginad 😀

Teine osa tantse sooritus funk-for-your-ass fiidi taktis. Moššides. Aleksandri pubi sünnipäeval. Keset teisi mainekaid-teenekaid-sulelisikarvaseid vanaisu-emu – lapsed vahtisid ammulisui oma rokkivat emmet ja mulle lihtsalt meeldib Rocket – bänd siuke noh. Täitsa pekis jah 😀

Päris ammu pole möödunud päevagi, mil me ei ratsutaks. Laupäevaõhtul sai kitarri-Kaupo täispaketi. Kanade tagasi aedikusse küttimine jäi ära – Jordan lasi nad lahti ja ajas lambakoplisse – aga tagasi marssis kõik see kaakadikaak Kuukulguri kuulsusrikkal juhtimisel jummala ise, kui Jordi oli Ingridi-paigaldatud jooksuliini külge riputatud 😀 Lammastele ussirohtu andsime. Ja kolm rulli veeretasime koplisse – jalgsikäsitsi spst, et pärast Belka Russale piikide installimist riputas metsataat sinna külge kaks põhurulli ja ma… nojah, ühesõnaga on nii 😀

Ja siis sai Kaupo katarsise. Elu esimene hobukontakt kujunes lotovõiduks – Taja viis kitarriõpetaja kaugele või sügavale – ühesõnaga igale poole – veel pühapäeval polnud mees Indile ja naaberkülapoisile tundi andma saabudes päriselt endas tagasi 😀

800:30 – see vaatepilt üllatab mind ikka veel. Tilluke Indiisu Tajaga ratsutamas. Suuremeelne-heatahtlik trakeen koostöös ja hoos. Nunnu on selle kohta vale sõna. Võimas. Aitäh.

Minu reedene parkuur oli Hans H. & Hooandja. Ja trupele uue ringi parkuuri käivitamine – Espoo/Vantaa + 26 – käivitamise järel võttis managess Katrin paikaloksutamised-läbirääkidused üle. Huuuh. Minu funk – uus universaalne giiditekst Pirjole. Ja enne, kui algas Uus ring, pöördusin ka meie mansa poole:

Mu vägavägaväga kallid,

kardetavasti olen teile vajalikust palju vähem öelnud, kui sügavalt teid austan, armastan ja imetlen.

Nüüd ütlen.

Kas olete märganud, et ime on sündinud!?

Alguses oli tühjus.

Siis tuli Sargvere mõisa ettepanek, mille otsustasime mama Maie Kukega vastu võtta tänu sellele, et täkukivi kõrval kõrguv Eestimaa jämmeim jalakas lülitas Maie telefoni välja. Saime nukratest uudistest segamata sõita Pokumaale hobuseminarile – millest kasvas välja vähemalt seitse eluolulist arenemist.

Olulisim – aasta hiljem sõitsime Pokumaale juba Meie etendusega. Meie!!!

Möödunud sügisel julgustas Karekas Saara kirjutama – ja kadus ise ära.

Tema asemel tuli Sargvere sügisestel küngastel materjalikoguvale Saarale ja inspiratsiooni saanud Indile vastu must hobune. Indi-moodi loo jutustamist nimetatakse moodsasti kanaldamiseks. Kui selle kribinalkrabinal kirja panin ja Karekale saatsin, teatas too – sellega läheme mõisatuurile. Ise kadus veel rohkem ära.

Ent kõik läks liikuma!

Mitu maailmaloomist ühe korraga.

Minu talus ehitati senise talli peal olnud ruumi materjalidest mu elu esimene Kati oma tuba. Ja ma kirjutasin Täisringi. Majja ehitati saunatuba – ja ma saatsin petitsioone raharahvale. Teate küll, millega see pääääädis. Kogu sissetuleku oleme tegelikult teeninud ise. Koos!

Sest me oleme head.

Ele Kõlar tõi Saarale oma leivaemakontserni appi, et kirjutamiseks-lavastusperioodiks toetus saada. Ja siinses talus lammutati seni koleohtlik kõrvalhoone. Misjärel meiega ühines Pirjo – tõeline taevakingitus.

Kuna Karekas oli Mujal, pidas Saara oma uue talli ehitusega rööbiti jahti mõisahärrale. Jan ja Prangel, Taalmaa ja Mitt, Rei ja Kall, Puudersell ja Kaljumäe…

Lõpeks kauased teekaaslased Meelis ja Alo – oh olge kalliõnnistatud, poisid! – ning kiidetud olgu tõrva- ja värvipintslid, kes te Saara murelikele kätele meditatiivset tegevust andes ei lasknud Soone talu projektil Katus Sõidab kulmineeruda ähmis emanda katuse sõitmisega! Vist.

Lõppviimistlusel talus alanud Täisringi prooviperiood algas kõrvuti kümnekonna talle ja üheksa koerakutsika sünni ja kasvamisega. Ja mitte keegi meist pole pärast seda poolt pingelist aastat enam endine.

Kareka ja Sherly muinasloo algus ja Meelise loo lõpp. Pirjo lahtihüpe ja Alo perspektiivid. Ja piiritu tänu papa Laosele lavastusabi eest.

Ja Katrinile. Ikka kohe väga mõõdetamatu tänu.

Kati astus Kati kõrvale managessiks ühel päeval, kui talli võõpasin ega julgenud müügi-managemendi-turutöö koha peal laiutava tühjuse peale mõeldagi. Nüüd oli meil naiskonnas Kersti ja Ele, Ingrid ja Karin – ja läbi tuuri on nende soojade ja arukate naiste abiga märkamatult trupp emmetud ja Saara elus. Vaatamata olemtatule reklaamieelarvele on saalid täis ning näitlejad väärikalt teeninud.

Katid on läbi suve kumbki vähemalt pool tonni peale maksnud. Need, kel neli tonni sõrmede vahel sulatatud, aimavad ilmselt, kui lihtne on kütuse-väljasõitude-telefoniarvete ning maksa-muna-missiooni käigus mingi tühine viis sotti sirgu siristada. Ent see panustamine on end õigustanud.

Pikk ja kaunis teekond on ees.

Täisringi uus ring.

Juulis kirjutas Kati uue näidendi Mustrimuutjad. Indi kanaldusena Kirna mõisa põõsas.

Meie laiendatud trupile seal Kirnas loo lavastamisel on väga vägised jõud appi astumas. Väga märgiline ja julgustav tõsiasi… Me kõik toetame ja aitame üksteist uuel ringil kindlasti veelgi enam kui seni. Kui kellelgi on korralduslikke-logistilise ette- ja tähelepanekuid – tere tulemast neid lahendama ja teostama – koos teeme imesid, nagu tänaseks näha.

Kuni trupp augustituuritas, tegi Saara Tori hobusekasvanduse raamatu jaoks massiivselt tööd, meediasooritusi ja lastelaagri – mis osutus Ingli Puudutuse raamatu lõpuni kirjutamiseks hädatarvilikuks! Ja neli kultuurkapitali taotlust tegin – igal järgmisel taotlusvoorul küsin samuti Mustrimuutjate lavastamiseks, prooviperioodiks ja raamatuks. Ja küsin koju hobuteatri loomiseks KÜSKilt ja KIKilt, Leaderilt ja Loojalt eneselt.

Koputage – ja teile avatakse.

Meie Täisringi-raamatu idee meeldib nii Hooandjale kui Hans H. Luigele – ehk siis Loojale enesele.

Ees on suured saalid. Suur rõõm. Suur vastutus.

Meil kõigil peab olema sel suurel ringil turvaline ja harmooniline.

Kõik on ühenduses ning harmoonia tagatis on jagamine.

Tulude ja vastutuse, riski ja pühendumise jagamine.

Elamisejulguse sünergia.

Läheme võimalikult kõigi uue ringi mängukohtadega välja protsendi jagamise põhimõttele – Rapla-Rannu-Kuressaare pakkumine on ka Valga-Paide-Tartu-Pärnu teatrite ja kultuurikeskustega paikaloksutamisel.

Peab saama nii, et meist keegi ei maksa peale, keegi ei karda oma pere tuleviku pärast ega kurda.

100% kassa uue ringi jagamise Saaravisioon:

…

a see on köögisaladus 😀

…

Lihtne ja ilus, eks?

Kulka on tore.

Fondid ja kontsernid on vahvad.

Siiski on nutikas uuel ringil teenituga Mustrimuutjate ettevalmistusperioodi finantseerida. Et juulis 2016 oleks nii lavastus Kirna mõisas kui samanimeline raamat väljas ja rahva teenistuses.

Meie olemegi Mustrimuutjad!

Tsiteerin Kirna-Tuulit: „ Meie olemegi Mustrimuutjad. See, mida me Kirnas teeme, on energiamustri muutmine. See, mida me laiemas plaanis inimeste tervendamisega teeme, on vana mustri muutmine. Me oleme oma isikliku  elumustri kapitaalselt uueks muutnud ja elame nüüd oma uue mustri järgi, pööramata sellele ise erilist tähelepanu või seda kuidagi häälekalt kuulutamata – lihtsalt teeme nii, nagu meile õige tundub. Kuid kõik inimesed meie ümber hakkavad meie eeskujul ja julgustusel oma mustreid muutma. Ja niimoodi see laieneb. Ja puudutab suhteid, olukordi, paiku.. See on nagu viirus – heas mõttes.“

*

Enne seda, kui Pärnusse tantsupidi helendavaid kõõluseid läksin voolima, ehitasinTäisringi-raamatu paketti – väga hea, et Luik ise suunistas – see kiirustab mind takka 😀

Boksid-õunad. Indi ja Mann. Ja Pärnu esimene peatus Supiköögi Raissa juures. Mis tagas Rajale unetu öö. Viisin talle oma projektilapse raamatu – ja pärast seda, kui kodutute kuninganna oli meie auto täis laadinud ja andnud veksli oma kollidega Soonele tulla – mõelgu Saara vaid tööd välja – tegi ta raamatu korraks lahti ja… Helistas hommikul, kui oli lugemise lõpetanud. Kiiduavaldusteks.

Inna Sulg Kolhethis, Aleksandri pubi 20 ja südaööl juhtunud Kohtumine lasi mind alles kolmest magama, ent kümnest olid lapsed Feralis tööl – mina väekoja avamisel. Osutusin pärast Kalju Paldise riitust esimeseks kundeks. Ei ütle, mis ma sealt tõin. Minu!

Laupäevaõhtune grill ja hobused, hämmastunud rõõm eilse õhtu üle – ja tänu homse-ülehomse kodupäeva eest tuletas meelde, mis on tõeliselt minu. Spst on ütlemata hea ja õige püsida pühapäeval Soonel, mitte vajutada suure raha ja energiakuluga Ülenurmele. Ja vajutamatajätmise põhjus on ühes järjekordses inglinikkujas – pardon. Üks vanamees teatas, et ei viitsi kultuurist ega loomingust, Jumalast ega filosoofiast jahuda – tahaks hoopis tutile musi anda. Mul viskas ära. Võimalik, et keegid oleksid sellise värgi peale sillas – mind viskab semmoinen sigrimigri sekundiga blokki. Tupsutadaa. Palun järgmine…

Pühapäeval raputasime Merikese suviõuna linade peale tühjaks, käisin Katrin Karismat kuulamas, bussitasin poja, boksisin ja kirjutasin – laulusõnu muide… Toomas Voll käskis. Ma tegin. Küsides inspiratsi Brigitalt. Nii lihtne ongi.

Kitarritund ja õhtul Indiga kahekesi saun. Ja esmaspäeval jälle otsast peale – projekti-Triin ja pria-Kulla, Hooandja ja emand Kaalep, paari ajakirjaloo tegelased – ja Täisringi raamat. Raamat. Raamat. Aitäh.

Ahjah, ma tean küll, et täna on 13. – aga ma tahtsin esmaspäeva juba ette ära vormistada. Siin päevaraamatus vähemalt. I don’t like Mondays…

Ja Ralf kirjutas:

Olen käpuli liival. Ninagi vastu sooja maapinda. Päike paneb kuldse ranna särama. Pööran pilgu imepeentelt kristallidelt tulevale sätendusele. Lähen sinna sätendusse sisse. Ma ei keskendu. Aju, mis tavaliselt töötab beeta tasandil on mõistnud mu soovi sukelduda selle maailma saladustesse. Ta on end ümber lülitanud uuele sagedusele. See on alfa tasand. Olen siin ja praegu. Selles hetkes.

Kui vaatad kuidas üksiku liivatera tahul murdub päikesekiir võid avastada end uues maailmas. Keskendud säravale valgusele liival. Lähed selle helenduse sisse. Hetke pärast näed seal justkui säravat imepisikest vikerkaart. Veel vaatlust. Lased sel pildil peegelduda läbi oma sisemise sära. Nüüd näed selles vikerkaares ümarat, sissepoole keerduvat spiraali. Kui muudad oma hingamise rütmi, muutub ka spiraali kuju.

Kohati näed justkui viljaringe maailma põldudel, siis jälle tekivad samasse kohta rattakodarate taolised triibud. Lõdvestud, hajutad oma pilgu, spiral muutub säravaks nagu briljantide jada. Hingad, mõtiskled ja tekib DNA kaksik ja siis kolmikspiraal. Hetke möödudes näed spiraalide kimpu. Neid on põimunult kümmekond või enamgi. Ka meil peaks olema samapalju ahelaid DNA-s.

Need kujundid koosnevad justkui väikestest olenditest, kes muudavad oma asetust vastavalt sinu teadvuse muudatustele. Nii loome me maailma. Ka aatom on kvanttasandil tühjus. Vaatleja – sina või mina loome uurides, vaadeldes selles tühjuses mateeria. Loome mitte millestki uue reaalsuse, uue elu.

Olen sellest vaatlusest ja loomisest täielikult haaratud. Olen osa sellest. Olen elu saladuses sees. Naeratan ja viin pilgu suuremale pildile. Vaatan veidi kaugemale. Näen paljaid naisekäsi ja päikesepruune rindu. Õlavarre tagant vaatab kikkis rinnanibu otse minu silmadesse. Voogavad juuksed on kenasti õlgadel. Ka kõigi nende naiselike väärtuste omanik uurib koos minuga säravaid liivateri. Tunnen kuidas päike ta paljal seljal mängib.

Sealt põrkab tunnetus tagasi mu paljastele reitele ja kannidele, mida päike küpsetab. Juba kuskil pool tundi on möödunud miniatuuride maailmas. Sirutan end, vaatan ringi. Astun välja miniatuuride maailmast.

Enne seda aga olid Harmoonia harjutused.

Meil oli kirjavahetus. Kodukal harmoonia harjutused üleval aga kõik pole päris selge. Miski pole mõistetav ja kuidas need asjad üldse käivad. Videos pole kõike näha, vaja oleks spets õppevideot. Minu arvamus on – kui miski segane ja tahtmist jätkub, pole ükski tee liiga pikk, et kokku saada. Kui on õpilane, tuleb ka õpetaja. Kas väljastpoolt või su sisemine teejuht asub sind õpetama.

Hommikul pool üheksa saame rannas kokku. Vaja oli selgeks saada needsamad Harmoonia energia harjutused.
Alustame õppimisega. Läheb palavaks. Viskan särgi maha. Näitan ette, vaatan pealt. Katsetame, proovime, harjutame. Tajun, et miskis asjas oleme rutiinis. Eriti mina. Olen neid harjutusi tuhandeid kordi teinud, näidanud, videos oma tegemisi vaadanud ja teiste tegemist uurinud. Tunnen, et midagi ahistab mind. Oleme avalikus rannas, veidi kõrvalisemas kohas.

Tõmban püksirihma lahti, hetk pusimist ja olen nagu ema üsast välja astunud. Ma ei mõtle, keda ma šokeerin või mis mu ümber toimub. Müürid kaovad minu teelt. Olen täiesti VABA. Mu kaaslane on ka täie teadvuse juures ja toimetab innukalt harjutustega. Ei minesta. Natuke harjutamist ja astun oma õpilase juurde. Võtan ta särgi värvlist kinni. Ta jõuab küsida: “Kas sa võtad minult ka särgi seljast?” Ma ei vasta aga rinnahoidja lendab juba laias kaares liivale. Naeratame. Ei mäleta millal end nii vabana tundsin. Oma kaaslase silmist loen sama. Harjutame täiesti uues tunnetuses. Asjad loksuvad ise paika. Mu kaaslane avastab kuidas end voolama lastes ta lõpetab minu kopeerimise. Samas leiab ta oma naiseliku mooduse selles elus koos Harmoonia harjutustega liuelda.

Harjutame edasi. Astun oma kaaslasele ligi, põimin käed ta ümber. Jõuan vilksamisi näha sätendavaid higipiisku ta rindade vahel. Järgmine hetk tunnen soojust ja päikeses küpsenud naha lõhna.

Krudisevad sammud liival mõõduvad meist. Keegi meesterahvas astub imestunud pilgul läbi meie nii öelda treeningsaali. Ta on näinud meid harjutamas ning mu rahulikku liikumist oma kaaslase juurde. Seda kuidas hetkega muutsin end trennipartneri kehakatteks. Veel sekund ja ta tajub erilist õhkkonda meie ümber. Ta tajub, et on sattunud olevikku. Kogu ta olemus ütleb – RESPEKT.

Harjutame edasi. Küsin kaaslaselt, mida arvas kui ta embusse haarasin. Ta oletas, et märkasin miskit energeetilist blokki, millest oli vaja vabaneda. Tänaseks piisab harjutamisest. Lõõgastame end rannaliival.

Ta märkab sädelevaid liivateri. Vaatleme neid. Päike hellitab meid ja sädelevaid miniatuurseid spiraalie. Keha, aeg ja ruum on kadunud. On hetk, milles kõik on võimalik. Iga inimene siin planeedil peaks kordki sellist tunnet kogema. Parim kui see hetk oleks lõputu.

Sirutame, katame oma ihu. Kell on juba kolme kallal. Pea tööpäev oleme avatud meelega tegutsenud. Tänutunne hõljub meie ümber. Nii hea on tegutseda sellises meeleseisundis. See pole õppimine ega õpetamine. See on oma elu loomine.

Suur tänu kaaslane sellise päeva eest.

Ettevõtmised septembris:

18.09-19.09 Matk Aegna saarel
http://www.hagal.ee/18-09-19-09-matk-aegna-saarel/

22.09-23.09 Pööripäev. Energiatöö enesega Paldiskis
http://www.hagal.ee/22-09-23-09-pooripaev-energiatoo-enesega-paldiskis/

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Ps. Meie läheme pööriõhtule kell 18.30 Varbolasse papa Mangiga. Järgmisel päeval tuleb siia Mai-Agate. Aitäh…