15.september

Lenda kõrgelt, Saara!

Kui metsataadiga lõplikult vormistatud Belka piike imetlesime, lendas meist üle kotkas. Aga mina põrnitsesin kotka all külarahva kompostihunnikus vedelevaid õunu. Kui ise korjama ei tule, viime pigem komposti kui… Lenda kõrgelt, Saara! Hästi-hästi… Samasugust kõrge ja madala lahingut pidasin ka nädala esimesel – pühal – päeval, mil selgus, et Üllenorm oligi ülenorm. Tagantjäreltähtsana võin öelda, et giiditeksti kirjutades selle saksakeelse kirjapildi, oli mul pahapaha eeltunne. No ja nii oligi. Ning minul oli töövihikuülesanne hingamispäeva õhtul olla tänulik naaberküla suurtalli vilundrahva saabumise üle – ja mitte… Aga mul ei läind korda.

Jah vot viskaski üllenormi ja metsaära. Kuna ülenurmeomad ei teinud vähimatki promot, olid sealsel etendusel vaid need, kelle mina kutsusin ja keelitasin. Umbes 30. Umbes kümme keelitatut jäi tulemata. Aga teised meie omad – ikka siis meie ka vei??????? – ei kutsunud. Ja selge siis, et ei tuldud. Ja üldse olen üha peale makstes, aega ja energiat panustades üksi promonud ja vaid tänu sellele ellu jäänud, et Katrin truppi emmeb. Kulkaprojektid ja talvetuuri käivitamine – kõik võtab paralleelselt meedia- ja laagritöö ja muu ja määga nii palju aega ja energiat, et mul viskas üle. Ütlesin teekaaslastele, et oleksin jumala tänulik, kui keegi silbikesegi läbi suve teenimise ja eneseteostuse puhul ütleks või Mustrimuutjate lugu kommenteeriks.

Selle asemel komistan sotsiaalmeedias meist mõne jõminale, et tema lugu vot ei tohi teised jutustada, sest temal on oma ja jutustajal oma ja… Kuna mul on feissaris 5000 sõbrikut, on väga suur juhus, mille-kelle peale taevane tahe ja jumalik juhus skrollib. Skrollis teadaandesse, et tema-vot-diiva-lugu on tema oma ja ärdagu… Persse. Selge, et jutustajal ja kirjeldataval on oma lugu, kokku moodustub kolmas ja iga lugeja-nägeja kogeb veel oma versiooni. Mitut lugu ikkagi räägitakse? Kaheksa miljardit. Ja mul tööloomal-lüpsilehmal lülis järsku ära, et superstaarid-diivardid pistavad kumaaritama, kui nendega vastutust ja riski püüda jagada. Ja kui kõike alla ei neela, siis vot paneme progressipidurit – mis siis, et liigpikaks venitatud tuuripausi järel tuleb kõike nullist alustada. I don’t like mondays. Ülenurmeületra vapustus – miks trupiliikmed iga mats oma tartututvaid kokku ei hüüdnud? Nüüd tõmmati vahepeal tekkinud kasum jälle sirgu – meenutas, kui oluline on trupp kokku kutsuda. Koos anabioosis managemendiga.

Kindlasti oleks tore raamatuid kirjutades teenituga truppi toita, aga niimoodi see vist päris ei käi. On vaja kokku tulla, telk kütta, ühisvägi moodustada ja plaanid pidada. Preili kirjanik pole lüpsilehm ega muu ega mää.

Samas võib ju hällida laupäeval kogetud Angala väekoja avamisel esimese külalise au pälvimise üle. Sain selle eest kingituseks Tagore raamatu – ja tühja sest taustaks möiranud Paldisest – töö tahtis tegemist – Imme ja minu palge ees pudenes üks väekoja lambilatern varnast alla, teispoolsed pidasid teada anda, et ka nemad on siin. Aga ikka see aga. Ma ei saa hakkama töövihikuülesandega – always look on the bright side of life, dudum-dudumptudumptudump! Ikka on aga. Mää.

Küllap sel aastal termineeritavad 3 raamatut ja kunagi ehk laekuv priapapi viimane veerand ikka nii palju sisse toovad, et sealt väekojast aastalõpu-sünnipäevade-kingitused saan osta… Jeesukese sünnipäev kaasa arvatud.

Võib olla – ja olengi – piiritult tänulik, et Mirje ja Mati tulid pühapäeval meile – korrastasime sälgude päitsed, tutvusime kõigi hobustega ja pidasime plaani – ja mul oli lõpmata hea meel, et nad tulid ja maailm toimub ja ma pole kõigis eluvaldkondades ainult ja üha ja puha üksi. Liiatigi lõpetas esmaspäeva Manni supersooritus. Väike hobune tegi Indiraga elu parima trenni – tõusis esimese vihje peale õigest jalast galoppi. Suunamuutus – jalavahetus – sujuv üleminek allüürilt allüürile… Issakene, milline Suur Hobune! Loomulikult suutsin imetlust ja rõõmu sodida mõttega, et 2 aasta pärast on Mann Indile väike… Lollakas. Mina.

Jagan neid kõrge ja madala vahel raplemisi siin spst, et teiega on täpselt samuti.

Eile kirjutasin Brigita jaoks Volli-Tommile sedasi:

Kui mind vihkad sa,

tean, mida öelda.

Üks oleme – rakud ja tunded

on ühisest väljast nopitud.

 

Kui sind armastan,

tean, mida mõeld.

Üks oleme – rakud ja tunded

on ühisest väljast nopitud.

 

Kui mind kadestad,

tean, mida öelda.

Üks oleme – rakud ja tunded

on ühisest väljast nopitud.

 

Kui sind imetlen,

tean, mida mõelda.

Üks oleme – rakud ja tunded

on ühisest väljast nopitud.

 

Ja niimoodi prints just oledki sa.

Valge hobu on täiesti olemas.

Tähti täis on kõigi jaoks taevakaar,

laulud ühised kõigile kajavad.

 

Esmaspäeva alustas lilleprints Uno kiri seepeale, et öise itku ja hala otsa saatsin talle Mustrimuutjate käsikirja – Kuule nublu miks mul on tunne et see on väga sinu elust… Nõiatar ja nunn kohati kõlavad nad täpselt nagu sinu elu ehk ma eksin aga kõik mida loen on nii tuttav. Väga hea ja terav. kujutan elavalt kuidas see kõik laval välja näeb. Tekst on fantast – täpselt selline päevakohane terav ja õpetlik. On ka palju sellist, mis on natu valus tunnistada ilmselt suuremal osal meist. Aga jah ütleme nii et sunnid meid vaatama peeglisse, mõtlema ja tegutsema. Võrratu!

Võrratuvõrratu, miks ei võrratu.

Ainult et praeguse vägede hajumise ja pudenemise juures ei tule uut lavastust.

Panustan oma kodu, väeplatsi ja hingejõu vägede tagasi kokku toomisse. Aga kui algab igin, kesse kohaletulemise kütuse maksab, on kõik. Tupsutadaa. Päriselt ka.

Veetsin esmaspäevahommiku koolis. Selleks, et olla Indile kõik ühes – kui tuleb isadepäeva spordipäev, olen isa. Esmasba olin vanaema. Valtu õpetajad tegid vanavanematepäeva puhul kolm esimest tundi lahtiste uste päevaks. Inglise keele tunnis kirjutasin Brigita laulusõnad valmis. Muusikatunnis kirjutasin leedi Karismalt kuuldu üles ja lükkisin Kaalepile-saadetavad dokud ritta. Koduõpetuse tunnis ajasin laulud-sisukorra arvutisse, tulistasin end päevaraamatusse tühjaks ja alustasin Täisringi raamatu kolmanda osa tuunimist.

I don’t like mondays – ma põgenesin nende eest kooli. Vapralt.

Koju jõudsime koos metsataadiga, kes tuli piikide kinnitamist lõpetama – Kaupo tulnuks ka kitarri õpetama – neljas päev järjest – aga Indi palus pausi ja pühendus Mannile. Kotkas soovitas Saaral kõrgelt lennata. Püüdsin vägaväga seda meeles pidada, kui leidsin postkastist liikluskindlustusfondi teate, et kui ma kohe Russat ära ei kindlusta, pean ta arvelt maha võtma – pühatra, ma just maksin tema arvelevõtmise eest 200+!!! – või tuleb sundkindlustus. Nii nunnu – mind sunnib igasäga, kes brüsselipapi naasmist mu kontole sunniks???

Unes nägin, et kõik meie lambad poegisid ühe korraga. Hunnikus. Suuri tugevaid tallesid. Totaalne pungumine. Mispeale hiigelsuur vähk – lobster – tõi merest kõhnakese-jõuetukese põdra meie koplisse, ajas end sabale püsti ja ütles, et meil on missioon põder üles putitada.

Teises unenäos – armastaevasküll! – abiellusin laste isaga. Ujusin pruutkleidiga läbi jõe – hea tunne oli! Imelik, et ma ilmsi selle triki peale pole tulnud 😀 Ja minust sai jälle Murutar. Või nii.

Täna on nina-arvutis ja Indi tahtel Maruusja ja Manniga maastikul päev. Olen iseendast kuu ja nädala maas. Praegu ei tea, mis sedasi saab. Küll saab. Vihmaperiood läheneb. Aitäh.

 

Käbikeha müsteerium: mis on selle roll meie kehas?

 

Käbikeha ehk epifüüs on teadlasi paelunud juba sajandeid. Anatoomid, füsioloogid ja biokeemikud on järjest lahti harutanud kesknärvisüsteemi, aju ja endokriinsüsteemi, kuid käbikeha on suures osas jäänud arusaamatuks, vahendab Telegram.ee.

Veel üsna hiljuti arvati, et sellel ei olegi inimese kehas mingit funktsiooni ning tegemist on lihtsalt jääknähuga evolutsiooni varasematest staadiumidest. Käbikeha on umbes riisitera suurune (5–8 mm) hallikas kuusekäbi kujuga struktuur, mis asub keskajus üsna madalal, lähedal seljaaju algusele, olles ühel joonel punktiga kulmude vahel, mida peetakse kolmanda silma asukohaks. Lisaks ajuripatsile on see ainus ajustruktuur, mis ei ole kahe ajupoolkera suhtes sümmeetriline.

Käbikeha tähendus läbi ajaloo

Käbikeha tähendus on ajaloo vältel olnud erinev. Iidsed kultuurid omistasid sellele suurt tähendust. Kreeka anatoom Herophilis on 4. sajandil eKr nimetanud seda “mõtete voolu reguleerivaks sulgurlihaseks”. Sellele on omistatud “peanäärme” tähendust, mõeldes, et see kontrollib kogu endokriinsüsteemi. Veel tänini on kohati kasutusel terminoloogia, mis nimetab käbikeha ülemiseks ajuripatsiks ja hüpofüüsi alumiseks ajuripatsiks – see võib viidata sellele, et käbikeha kontrollib hüpofüüsi kaudu kogu endokriinsüsteemi tööd.

1886. aastal leidsid kaks anatoomi H. W. De Graff ja E. Baldwin Spencer üksteisest sõltumatult, et käbikeha on justkui rudimentaarne silm, kuna sellel on kõik tavalise silma olulised omadused: pigmendiga võrkkestarakud ümbritsevad sisemust, mida täidab läätselaadne mass. Hilisemad katsed on tõestanud, et see reageerib valgusele nii otseselt kui ka kaudselt silmade kaudu vastuvõetava närvisignaali kaudu. Ei saa olla kokkusattumus, et India joogide ja teiste iidsete traditsioonide pühad tekstid on viidanud käbikehale kui intuitsiooni silmale või kolmandale silmale.

Käbikeha funktsioon kehas

Käbikehast on leitud kahte hormooni – melatoniini ja seratoniini. Esimest toodab käbikeha ise ning see on n-ö keha bioloogiline kell, reguleerides une- ja ärkveloleku rütmi. Lisaks toodetakse käbinäärmes hormoone, mis pidurdavad sugulist küpsemist ja liiga varajase puberteedi teket. Käbikeha on kõige aktiivsem lapseeas enne puberteedi algust.

Serotoniini käbikeha ise ei tooda, kuid näib toimivat selle aine reservuaarina ning mõjutab selle levitamist teistesse ajupiirkondadesse. Melatoniini toodetakse serotoniinist. Aju serotoniinitase vastutab ratsionaalse mõtlemise eest ja muutus serotoniini tasemes muudab ka n-ö normaalset reaalsust. See tähendab, et käbinääre on tegelikult see, mis füüsilisel tasandil reguleerib teadvuse liikumist teisele tasandile. Inimene on igapäevaelus oma teadvuse tavapärase tasandi vang, ning köidik, mis meid sellel tasandil kinni hoiab, näib olevat aju serotoniinitase.

Laste laienenud teadvuse tasand

Enne puberteedieas toimuvat käbikeha regressiooni on lastel palju kergem ligipääs erinevatele teadvuse kogemustele kui täiskasvanutel. Nad on tihti väga intuitiivsed, näevad tulevikku ja teavad, mida nende vanemad mõtlevad. Lastel on hämmastav võime teeseldud fassaadi taga reaalset olukorda näha, mistõttu on neile raske valetada. Lapsed mängivad kujuteldavate sõpradega mitmedimensioonilistes maailmades, mis nende vanematele ei ole ligipääsetavad. Nende aktiivselt funktsioneeriv käbikeha muudab serotoniini melatoniiniks, mis ühest küljest vähendab aju serotoniinitaset, andes võimaluse teistsuguse teadvuse taseme kogemiseks.

Teisest küljest pidurdab aktiivselt toimiv käbikeha seksuaalset küpsemist. Umbes 7–8 aasta vanuses hakkab käbikeha funktsioon taanduma ning algav puberteediiga toob veidi hiljem kaasa suure emotsionaalse ja vaimse segaduse, kui laps kohaneb oma uue rolliga seksuaalse inimesena. Melatoniini taseme vähenemine ja serotoniini taseme suurenemine sulgeb järk-järgult uksed lapse intuitiivsesse tunnetuslikku maailma, kus valitseb kujutlusvõime ja mäng. Tihti jäävad need uksed kahjuks suletud terveks ülejäänud eluks.

Kundalini jooga

Kuid me ei pea igaveseks jääma enda ajukeemia vangideks. Me saame käbikeha taasaktiveerides ja kolmandat silma avades oma teadvuse tasandit laiendada. Selle käigus kohtume enda sisemise lapsega ning samal ajal täidame oma täiskasvanuelu kohustusi ja kanname vastutust. Siis saab tööst ja elust mäng, mitte tõsine ja masendav tegevus, nagu see praegu paljude jaoks on.

Jooga on teadus, mis võimaldab ajna tšakra taasäratamist, käbikeha taasaktiveerimist. Sellel on suur mõju keha üldise hormonaalse taseme reguleerimisele ning aju serotoniinitaseme langemisele. See on nagu rännak tagasi lapsepõlve: muutes aju biokeemiat, suudame tagasi minna sarnasele laienenud teadvuse tasandile.

Kundalini äratamine tähendab ürgse jõu tõusu läbi tšakrate kuni käbikehani. Kuulus õpetaja, joogi Bhajan on öelnud: “Nii, nagu kõik jõed voolavad ookeani, on kõikide joogaliikide eesmärgiks kundalini tõusmine. Mis on kundalini? See on inimese kogupotentsiaal.”

Puberteedi alguse ja seksuaalse identiteedi leidmisega saab keha reproduktiivsest süsteemist kõige võimsam teadlikkuse kandja. Sellega kohanedes sulgub tee kõrgematele teadvuse tasanditele. Kundalini jooga juhib energia järk-järgult tagasi algsele rajale.

Toimetas Katrin Suik

Allikas: www.telegram.ee