16.september

Kolmapäev on noor pühapäev – tuletan endale üha meelde, et iga päev on püha päev ka siis, kui pead lapse kassast olmeraha laenama. Siis eriti 😀 Ja rebane on uus koduloom. Eestimaal pole enam sigu ega veiseid – on raps ja rebased. Üks neist tuli meile täna hommikul kooliteel vastu, tuhkur lõugade vahel. Mis siis neist traktori ja pärradikärradi kohustusliku kindlustuse arvetest, onja.

Oraakel Pargi:

Õnn tuleb alati sealt, kust teda oodatagi ei osata. Näiteks sellest, et Ulvi raamatu lugemise – kuude kaupa süvenemist! – lõpetasin sooja poolehoiu ja rahumeelega. Iseäranis aplalt raha-kanaldustesse sukeldudes. Mis kurat see ometi kogu aeg on – väljateenitu servi seismas, arved kuhjumas – saan peagi 50 ja miski ei muutu, ehkki oleme siin ägedad mustrimuutjad… Ja see on kõigil nii.

Kirjanik Heli:

Ma olen mitu päeva mõelnud, kuidas saaks lastega Ameerikasse sõita… no ikka selleks, et uue raamatu kohad uuesti läbi käia… või vähemalt Ahvenamaale…või VÄHEMALT Hiiumaale… no igatahes, kusagile ära-ära-ära… Ja siis ma jõudsin täna üle hulga aja Su blogi lugema. Kirna-Tuuli tsitaadini jõudes jäi hing kinni – see, mis mind kuidagi tohutult ära ajab viimasel ajal on mingi vastik ängistus… aga ma sain alles neid sõnu lugedes aru, et asi on inimestes, kellega viimasel ajal kokku puutun… kui mõtlen, mida olen rääkinud, siis mustreid muutev jutt lihtsalt tuleb… ma isegi ei mõtle sellele… ma isegi ei plaani neid asju öelda, need lithsalt tulevad… ja siis näed, kuidas teiselt poolt on sein ees – “Mina ei muuda midagi, sest… äkki on siis liiga hea ja ma ei saagi enam kannatada!” Ja siis tahaks ise ära-ära-ära…

Et ma tahtsin lühidalt öelda AITÄH Su viimase postituse eest!

Kuhu täna minna – Seedritelt rikkuse manifesteerimist õppima? Teresaga kohtuma? Päeval veel oletasin, et ilmselt saadan Indi Tessale ja ise piilun Seedreid – palun laenuks natukene küllusefengshuiamise koolitust 😀 Ent õhtuks oli täiesti selge, et tuleb Tessa-aeg.

Nohistasin tema juures valmis eestikeelsete loomade ning rapsi ja rebaste riigi lugude teljed.

Viimane sai lõpptõuke õhtul postkasti juures – kui Indi läks posti vaatama, tuli nurga tagant rebane. Sõbralik, uudishimulik ja seltskondlik. Kamandasin tütre küll autosse, aga siis rinnutasime kõva kümme mintsi. Rebane istus 3 meetri kaugusele autost. Vaatas meid. Silmsidet ei kartnud. Oli sõbralik ja heatahtlik. Nagu öeldud – meil on siis rebaste, rapsi ja pagulaste riik veel enne, kui Mustrimuutjad laval.

Teresa publikuks olnud rahva seas kuuldud ülivõrded Täisringi kohta ning elumuutuste analüüs loengus selgitas ka, mis toimub – kõrgemale korrusele kolides on kõigepealt kaos vanal korrusel, siis kaos uuel korrusel – selle nimel kannatatakse paljugi välja. Kasvõi… Ah, mis tähtsust sel.

Tessat kuulates sain ka teada, miks ma ei taha ühtki meie pere hobust võistlustele viia.

Täiesti teised energiad. Mis tasalülitavad aastatega saavutatu. Roseti hind on liiga kõrge, aitäh.

Õhtuse talituse ajal püüdis Nibiru Curandera mul patse peast ära aidata – vaata, miuke sa välja näed, lase ma aitan 😀

Kuivõrd sundkinldustamise järel on kontod kõik nullis, on järjekordne lahtitõuge käes. Ükski kõrgseltskond ega kadestajate kaader ei kujuta ette, kui paljudel tähtsündmustel olen totaalselt rahatuna end väga hästi tundnud. Aga turvatunde, väärikuse ja hingerahu pärast võiks see nüüd äraõpitud, möödas, omandatud olla küll.

Blokk-blokk-blokk.

Täna oli põhjust mitu inimest igal tasandil oma elust välja tõsta. Üks selle eest, et ta alustas suhtlemist oma eksnaise laimamisega. Teine sellepärast, et mu saja korralekutsumise peale algas jälle kiimane ila – keset eksistentsiaalseid ja formaalseid, tulevikulisi ja olulisi vestlusi ja kirjutamisi – juba palju kuid mingi nilbe jauramine, mille olen ainult sellepärast alla neelanud, kes see inimene on olnud. Kogu rahva jaoks. Blokkisin ära. Hea sai. Kolmas jäi blokkimata – sest esiteks pole tal fb-kontot, teiseks ta helistas ja vabandas kohe pärast ämbrit ja kolmandaks pole mul talle mingeid ootusi peale traktori haldamise, nii et – pole ootusi, ei ole ka pettumusi. Hõissa.

Ja just siis, kui kaalusin, kas panna Soone-arenduse projektijuhi otsingukuulutus üles, patsatas mu töölauale alkeemia.ee rõõmusõnum – kui asja optimistlikult võtta – palun mulle kohe üks 😀 😀 😀 :

Robotid röövivad aastaks 2030 töö 2 miljardilt inimeselt. Millised on inimeste eelised robotite ees?

16. september 2015 07:27

Robotite tulemine ja muude digitaalsete tehnoloogiate võidukäik äratavad töötavas populatsioonis hirme ning ängistust. Kardetakse, et robotid omandavad ja hävitavad töökohti ning kui tulevikus ongi mõni töö saadaval, sobib see neile paremini kui inimestele.

Erik Brynjolfsson ja Andrew McAfee Massachusettsi Tehnoloogia Instituudist lohutavad muretsejaid BBC vahendusel sõnadega, et selline väide on pool-tõde.

Tehniliselt on meestel õigus. Viimase paari aasta jooksul on kogunenud mitmeid murelikke hinnanguid. Näiteks futurist Thomas Frey DaVinci instituudist hindas, et aastaks 2030 jääb koduplaneedil töötuks umbes 2 miljardit täna veel tööhõives olijat. PriceWaterhouseCoopersi analüüsi järgi automatiseeritakse Austraalias järgmise paarikümne aastaga pooled tänastest ametitest ja Oxfordi Ülikoolis kogunenud töörühm peab võimalikuks 45% ameeriklaste töö kadu aastaks 2030 jne. Kui pooled jäävad töötuks, siis tehniliselt on hirmudest vaid pool põhjendatud.

Aga millele peaks rajanema teise poole optimism?

MIT teadlaste hinangul pole olukord sugugi kõige halvem, pigem vastupidi. Tõsi, robotite kätte läheb osa tänastest ametitest ja ilmselt mõned kaovad üldse ära. Samal ajal tärkavad uut tüüpi tööks sobivad väljakutsed ja inimene on ja jääb veel tükiks ajaks teatud tegevustes robotist paremaks. Lisaks muutuvad mõned tänased tööd varasemast väärtuslikemateks.

Rutiinsema sisuga teadmus- ja infotöölistel ei tasu pikka võidujooksu plaanida, sest numbrite ja andmete töötlemisel on arvutid inimesest paremad ning nad pole veel õigesti võistlema asunudki. Üheks piduriks on andmete mõtestamine, milles eelis on inimese käes. Nii on sündinud uus eriala andmeteadlaste näol kes püüavad luua üüratu kiirusega kasvavate andmekogude analüüsi metoodikaid ning mõtestada millist kasu tulemustega luua. Sellise töö hulk kasvab jätkuvalt. Brynjolfsson ja McAfee nimetavad veel kolme valdkonda milles inimesed on arvutitest paremad. Järelikult tasub nende potentsiaalide hooldamisele tähelepanu pöörata nii individuaalses plaanis kui haridus ja kultuurisfääris üldiselt.

Esiteks on inimesed on masinatest loomingulisemad. Kui õigesti talitleda, siis masin tuleks loomingulisuse vastasseisust paigutada loomeinimese kätte. Tööriistana, mitte selle asendajana. Looming ei piirdu üksnes kunstiga, vaid selleks on kõige otsesemas mõttes ka ettevõtlus. Uusi tehnoloogilisi võimalusi rakendav loominguline ettevõtlus loob uut tarbimist ja elavdab majandust. Võimaluste nägemiseks peab vanamoodsast erialakesksest maaimavaatest väljuma ja erialade ülest vaimsust ning fantaasiat jätkuvalt arendama.

Inimest iseloomustab ka emotsionaalne intelligentsus, võime mõista, motiveerida, juhtida, läbirääkida või muul moel suhelda oma liigikaaslastega. Tänu tehnoloogia pealetungile on sotsiaalsetest oskustest hakatud puudust tundma. Tegemist on omamoodi nähtamatu elevandiga mis pasundab kui kehvad masinad tegelikult on inimlike suhete kandjana. Masinad ei saa sellega nii pea hakkama, parimal juhul pakuvad surrogaatsuhet nagu Tamagotchi. Vaevalt, et ükski robot saab hakkama kultuurisündmuste ja -nähtuste loomise või juhtimisega, nagu ei hakka keegi tegema roboti jutu peale ravivõimlemist või osalema liikumisharrastustes.

Roboti arengulugu vastab umbes inimese põlvkonna kestvusele, mõni heal juhul inimese eluea kestvusele. Inimese disain baseerub miljonitele aastatele ronimist, jooksmist, hüppamist ja sulpimist mägedes, maastikul ja vees. Ka tööriista kasutamise trenn ulatub inimesel miljonite aastate taha. Seetõttu oleme masinatest osavamad liikujad ja liigutajad. Aiapidamine ja muud kodused tööd õnnestuvad inimesel kordades robotitest paremini. Isegi kui tahame need tööd jätta robotitele, kõneleb see meie liikumise ja liigutamise võimekuse üleolekust.

Parimas tööeas ameeriklaste arv on viimase 30 aasta madalaim, tunnitasu määra kasv ajaloolises madalseisus ja perede reaalne mediaansissetulek on sama mis 20 aasta eest. Järelikult peab harjumuspärastest mudelitest väljuma ja hakkama teistmoodi tegutsema. Brynjolfsson ja McAfee soovitavad igal töötajal vaadata tulevikku strateegiliselt ja valmistuda elukestvaks õppimiseks ning inimesele omaste võimete treenimisele ja arendamisele. Robotid ei aeglusta muutuseid, vaid vastupidi. Kõige suuremaks piduriks võid osutud hoopiski sina ise.

Autor: Kristjan Port

Kuula Kristjan Pordi tehnoloogiakommentaare Raadio 2 eetris E-N kell 13-14 vahel SIIT

Kallis robot, ole lahke, võta otsast kohe kinni:

1) http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/leader/ – pvc-telgi ehitamine

2) http://kik.ee/et/energeetika/taastuvenergeetika – päikesepaneelid ja tuulegenekas

3) http://kik.ee/et/keskkonnateadlikkus/keskkonnateadlikkus – hobuteatri ja loomaraamatu pakett

4) http://www.kysk.ee/hetkel-avatud-taotlusvoorud-ja-konkursid – omaalgatus, suursündmused ja tugitegevused aina sobivad

5) http://eeagrants.org/ – aprillis avaneb – vägivalla vastu, integreerumise poolt…

6) http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/kulaelu_arendamine/

7) kulka – Täisringi raamat (ka Hooandjasse üles minemas), Ingli puudutuse raamat, Mustrimuutjate näidend ja hipoteraapia – mille litsentsi vajalikkus viimasel ajal iga päev meelde tuleb.

Jõudu, robot! Ikka tasapisi ülesmäge. Rõõmuga. Hõissa.