19.november

Tarmo 46.

Kella kaheksast kaheni raju toimetamine laudas.

Siis tööjaotus – mina majas, Reti tallis – jõudsime kõik hooned puhtaks ja toidu valmis just selleks ajaks, kui tartlased tulid.

Viisin Margotile kuludokumendid ja sain vastu purgid koha marineerimiseks ja soodsa kohvi.

Koha puhastamiseks on õnneks naabri Annel soomuseriiv.

Lastega saunas.

Reti esitles isale Mihklit. Sobis.

Kiired kirjavastused ja tuttu, ehkki on laupäevaõhtu.

20.november

Kuna Tartumaal olid täna talgud, aitasid Aleksander ja Alo mul lõkked süüdata ja leekisid Vehendisse, kaasas noos, justkui oleks maavanaema juurest tulnud – munad-lihad-õlid-hoidised-lõngad. Hea tunne oli neid sedasiviisi varustada.

Valvasin-kohendasin-täiendasin oma kaht lõket, tegin boksid, lappisin Battaya boksi kadunud Lepiku Toitsi maaliga – ma arvan, et vana hea joodikgeenius on sellest lõbustatud – jootsin hobuseid ämbritega, sest miinus viis oli.

Puhastasin kaks pirakat koha, koju jõudnud Reti pani boksidesse heinad ja läks Kaidiga ujulasse. Mina olin sunnitud süütama ka kolmanda lõkke – pooliku sülemiga lahtise tarujäänuse, mida ei õnnestunud lõkkesse kantida, aga milles redutav tigedikekaader oli nagunii hukule määratud.

Koristatud said käsitöökorvid ja õmbluskarbid.

Ja siis helistas Tallinnas maandunud maailmarändur, kes eeldas, et talle minnakse autoga lennujaama järele, ent on nüüd rongil, ehkki Norra ja Eesti aegadega oli segadus.

Kui ta Soonele jõuab, hakkan koha purki panema.

Homme läheb Minni esimest korda Inge Baikoviga lasteaeda, Reti sõidab Tallinnasse kellegi kosmeetiku modelliks, mina sõidan Tallinnasse intervjuusid tegema.

Uus nädal… oh oleks ka nüüd iga päev pühapäev ja palverännak, nagu oli lõppeval nädalal. Palun! Ja tänan taevast ülimalt helge, tegusa ja ilusa nädala eest, mis tänase hoogtööpäevaga lõppes. Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu… Alliksaar teadis seda enne Eckhart Tollet. Kõike on teatud ja osatud – teatakse ja osatakse ka nüüd.