21.september

Papa Mangi hoiatus: homme, teisipäeval, ei tohi ühtki inimestega seotud tööd teha – soovitavalt ainult füüsilist. Usutavasti rutiinset, omaette nodistamise vaimset võib ka teha. Aga mitte suhelda. Sest praegusel ajal on suhted üldse rabedad, energeetilised niidid katkevad kergesti – ning osadest neist oleks kahju.

Igori riitus Varbolas algab kolmapäeval kell pool seitse õhtul iga ilmaga – sügise sünnipäeva piknik pühapaigas!

Näis, kas praegused otsatud möödarääkimised-tunnetamised, hämmastavad unenäod – ka ilmsi – ja hämarolek lõpeb koos sügise sünnipäevaga… Neljapäeval on õnneks Mai-Agate Raplas.

Nädal algas eileteenitu laekumisega ja Rebasega Kohtumisest inspireeritu ilmumisega Pps:

 

Rapsi ja rebaste riik

 

Eesti külade uus, aga see-eest ainus koduloom on rebane. Ühtki teist looma me väga lähitulevikus keset rapsipõlde enam ei kohta. Sead viis katk, lehmad embargo. Pealetungivate rapsipõldude mürgipilved likvideerivad hobused ja lambad. Putukaid enam pole. Peagi pole ka koeri-kasse. Koertele pole liha, kasside toit – hiired-rotid – kaovad koos mõtte kaotanud viljakasvatusega. Rebased pistavad viimsed kassid ja kanad nahka ning kõige asemele kolivad sõjapõgenikud, kes elavad tühjaksjäänud lautades ja söövad rebaseid. Koertest-kassidest aga saavad linnarahva luksusloomad, keda peetakse kunstkrõbuskite peal, nagu kosmonaute.

 

Hommikune rebane

Hommikuvärske loovustalu perenaise jaoks on armas ja naljakas kohata hea tervise juures muhedat rebast, kelle naerukil lõuge vahel tilbendab tuhkur ning kes tühjaksjäänud nuumsigala ees saba lehvitades laisalt üle tee loivab. Näe, tuhkru võttis maha – aitäh ja kena päeva!

Medekülas pole mitte katkutühi, vaid pankrotipesastunud sigala – oli nende rahamatu-skeemidega, kuidas oli, rahu seltsimees Küti põrmule – optimist ütleb, et vähemasti ei haise enam.

Ja rebaste üliläheduse ning silmsidemega harjusin tegelikult juba Lius rannatalu pidades. Repsikud kasvatasid oma poegi mu puukuuri all. Jõnglased ei kartnud bernhardiine – käisid nastikutega võidu nende kausist söömas. Ja istusid õhtuti kaevu ääres pingil neljakesi reas ning jälgisid, mida inimesekutsikad toas teevad. Hommikuti saatsid Brigitat koolibussile ning oli rahu maal ja rahvaste vahel.

Ent kui nood rebased ongi ainus rapsimürkidele vastu panev liik – küllap metskitsede ja põtradega juhtub sama, mis hobuste-lammastega – siis need hommikused kohtumised enam nii nunnud ei tundugi.

Meie, pärismaalased, elame keset seda agoonias kramplevat põllumajandust, mille kohta linna-eesti läbi meedia rindeteateid saab. Mu üks sõber oli sunnitud oma lemmikute väärtuses sead hukkama. Teine lõpetas veisepidamise. Kolmas koondati – ja kodu jääb peagi feilbaltiku alla. Neljas kaotas mitu rapsipõllumürgitamise ajal väljas olnud hobust – muist hingamisprobleemide, muist aborteerumiste ja väärarengutega. Viies suri maha. Lihtsalt. Ostis kevadel talu, mida igast küljest ümbritsevat rapsiraibet mais mürgitama asuti. Juuni lõpus oli ülikiire kuluga ja lootusetu kopsuvähi diagnoos käes, juuli lõpus matused. Kuues üritas keskkonnaameti abiga ennast mürgitamise eest kaitsta – ent kui tal soovitati küla-intellektuaali sissetuleku eest ekspertiisid palgata ja kohtusse pöörduda… kolis ära Islandile.

Seitsmes…

Kõik see, mis uudistemeedia vahendusel linnainimeste kodudesse voolab, on meie elu. Või surm. Ja mattub üldisesse infomürasse. Hajub – sest inimesed ei talu pidevat negatiivset fooni. Meie, maakad, ise ka mitte – loome ja laulame ja püüame ikka rõõmsad olla. Ainult õhtuti enam ei jaksa, sest rõõmusolemine ise on vaevarikas töö, nagu pidu katku ajal.

 

Õhtune rebane

Saatsin tütretiba autost paari meetri kaugusel oleva postkasti juurde – see on meil keset küla, majade vahel, kiviaida seina küljes keset koeri ja vanainimesi – lapsi meie külas peale kolme viimse vitaalse enam pole. Nurga tagant jalutas noor imeliselt täiuslik ja heatujuline isarebane mu tütre juurde.

Käratasin rebase peale – tüüp kergitas ainult kulmu – ja kamandasin lapse autosse.

Pettunud rebane istus auto kõrvale maha. Avatud ukse vahele. Võttis silmsideme. Heatahtliku ja suhtlemisalti. Mina pildistasin oma tallimehe kännukaga. Tütar pildistas oma korraliku nutiplutiga.

Lõpeks sell tõusis, haigutas-ringutas-p… – ja jalutas südamlikult naeratades minema. Naabrinaise iluaia poole, kust ta hiljuti juba ühe kalossi pihta pani. Läks teise järele.

Muretult. Sest mu emakoer on vastupandamatu hulkumiskombe tõttu ketis ja noor peni elab kas hobusekoplis poni kõrval või heinarulli otsas, üks silm lammastel ja teine kanadel. Töö selline.

Idülliline. Nagu ka silmside rebasehärraga. Selge, et Exupery ja Väike Prints meenusid.

Ja praeguseni juurdlen, mida reps ise enda arvates ütles. Kirjanik minus oli liigutatud.

Mulle, sotsiaalsele loomale, ütles ta aga: mina olengi eestlase ainus ja viimne koduloom.

Põllumajandusvaba riigi vapikiskja. Pealetungivad õlipõllud viimsete valgustatud akendeni. Omad võõrsil. Võõrad siin. Ja minul on repsile rapsi keskele hõigata vaid üht: mina pean olema valmis inglise, hiina või araabia keeles kirjutama hakkama, kas sina oled valmis uueks sašlõkiloomaks harjuma?

*

Neile, kellele tundub, et inimesed ja suhted, aeg ja ruum on sassis ja turris ja plahvatusohtliku püssirohutünnina õhku lendamas:

Alar Tamming: Praegune hetk – vaade kõrgelt

 

Ettevõtja ja transpersonaalse psühholoogia magister Alar Tamming soovitab, et kui maailmas pidevalt puhkevad ja ägenevad vastuseisud igal tasandil hakkavad sind sisemiselt pooleks rebima, siis on hea vaadata korraks suurt pilti. Oma väikeses ajarännus mängib ta tunduvalt suuremate mõõtskaaladega kui on meie täna ja homme, ning meenutab, et põhiline, mida me siin praegu teha saame, on üksteise toetamine eelseisvatel keerulistel aegadel, mitte ära unustades inimlikke väärtusi. Neid, mis meil ikka päriselt sees on, mitte neid, mida meile institutsioonide poolt ette antakse.

Üks asi mis aitab, on zuumida pilti suuremaks. Tõmmata ruumiskaala laiemaks ja ajaskaala pikemaks. Ja ikka kõvasti. Ruumiskaalal tuleb vaadata kõike mitte Eesti, ega Euroopa kontekstis, või mitte isegi meie planeedi ulatuses, vaid näiteks hoopis päikesesüsteemi taustsüsteemiks võttes. Ühel pisikesel kääbusplaneedil on väikesed tolmukübemed sattunud väikesesse vastuollu ja segadusse. Aga mis on sel tähtsust võrreldes kosmiliste jõududega. Gravitatsiooni jõud niikuinii ei allu meie kontrollile ja päike põleb ikka veel vähemalt paar miljardit aastat. Kogu päikesesüsteemis oleva aine massist moodustab Maa peal olev hallituskiht null koma nii mitu protsenti, et seda ei oskagi kohe välja arvutada.

Hallituskiht. Hmm, kas keegi tundis ennast puudutatuna või tuli kellelgi meelde vihakõne paragrahv? Terve inimese tunnus pidi aga olema just võime enda kohta nalja visata.

Ajaskaaala saab veel paremini teleskoopi lükata. Isegi kui vaadata viimast paari tuhandet aastat Maa peal, on selge, et hetkel on ikka parim aeg. Kunagi pole olnud inimestel nii suurt vabadust kui praegu. (Isegi sellist mõtteavaldust poleks saanud enamus inimkonna ajaloo jooksul saanud avaldada, riskimata tuleriidale sattuda. See risk on muidugi ka praegu nii olemas kui kasvamas). Mitte ükski meie esivanem pole kunagi elanud nii hästi kui meie, saanud nii palju reisida, söönud nii erinevaid toiduaineid, kuulanud nii palju muusikat või isegi näinud nii palju värve. Vanasti oli meie maal pool ajast ainult valge lumi ja hall metsataust. Isegi Kleopatra ei maganud nii pehmete linade vahel. Nojah, sulgpadi tal ilmselt ikka oli.

Ja kui vaadata sedasama paari tuhandet aastat, siis sõdu on siin maamunal ikka kõvasti peetud. Ongi juba peaaegu ime, et Euroopa nimelisel maalapil on 70 aastat ilma suuremate andmisteta läbi saadud. Või ei olegi väga ime – 19. sajand oli ka sõjavaba. Kuid teada on, et maailma ajalugu on sõdade ajalugu ja eks see ettevalmistumine käib tõesti täie hooga.

Kuid tõmbame selle ajaskaala kümne tuhande aasta peale. Nüüd me enam isegi ei tea, mis tsivilisatsioonid kus asusid ja mida tegid. Niisamuti ei tea ka kümne tuhande aasta pärast tõenäoliselt keegi enam, mis asi on inglise keel ja tõenäoliselt vaadatakse meie tsivilisatsiooni varemeid nagu meie vaatame püramiide ja Stonehenge’i. Kuid viime ajaskaala saja tuhande aasta peale. Või kolmesaja tuhande peale. Alles siis selgub, kas me liigina üldse oleme neandertaallasest edukam. Nemad igatahes pidasid 300 000 aastat vastu. Kuid mis on praegune ajalõik võrreldes miljoni aastaga või saja miljoniga.

Minevikku minnes ja eeldades, et praegune vaade ajaloole on ikka õige, pole me sellise zuumi korral isegi dinosauruste aega jõudnud. Ja neist ei jäänud hoolimata oma suurusest ja jõust midagi järgi. Aga lähme veel grandioossemaks ja võtame skaalaks miljardi ja kümme miljardit. Nüüd tagasi minnes pole isegi päikesesüsteemi, aga edasi minnes… Kui aus olla, siis ega ise ka sellistes kategooriates pole eriti mõelnud. Aga ühes ulmejutus olid olevused, kelle aeg liikus miljoneid kordi aeglasemalt ning mingi imeliku masina abil said inimesed nendega kontakti. Nemad vaatasid inimeste peale kui sipelgate peale ja ütlesid, mida te teate universmist ja maailmast – teie ei näe tähti süttimas ega kustumas, galaktikaid lagunemas ega supernoovasid kogu nende eluperioodil. Me ei pea teid säilitama. Kuid inimeste vastus lõi nad tummaks: kui universumi eluiga on lõputu, siis olete teie, kes te elate miljoneid aastaid, sama kaduvad igaviku ookeani nagu meie. Siis ei ole meil mingit vahet. Me oleme sisuliselt võrdsed.

Miljardite aastate perspektivis muutub kõik tõepoolest tühiseks, ka praegu lahendamatutena tunduvad vastuolud kaovad igaviku merre.

Kui nüüd sellelt aja ja ruumiretkelt siia ja praegu tagasi tulla, sest siin aja- ja ruumipunktis me hetkel oleme, siis põhiline, mida me siin praegu teha saame, on üksteise toetamine eelseisvatel keerulistel aegadel, mitte ära unustades inimlikke väärtusi. Neid, mis meil ikka päriselt sees on, mitte neid, mida meile institutsioonide poolt ette antakse. Ja mitte ära unustada ka seda, et teise küünalt ära puhudes ei hakka enda oma paremini põlema.

Autor: Alar Tamming

Alar Tammingu kommentaar on avaldatud autori loal ja oli vastuseks tema facebooki sõbra postitusele: “Ma tunnen järjest enam et maailmas pidevalt puhkevad ja ägenevad vastuseisud igal tasandil hakkavad mind sisemiselt pooleks rebima. Väga raske on olla.”