22.september

Voolutasin vägesid. Kohati teadlikult vastuvoolu – sest ka päeval, mil inimestega suhelda ei soovitata, tuleb mõningane Kati Connecting People ikka ära teha. Korjasin Merikese aiast 9 võrku õunu ja vestlesin Klaudiaga. Keegi tuli mu juurde ja ütles, et ta on Klaudia.

Vestlesin pria-Rauliga südamest südamesse ja ühendusin Partnerluskoguga. Ja KIKi-Irenega.

Tõin Tammikult pojale uue albumi. Ja ühendasin Angala-Heli Tessa, Moxa ja Mangiga – vastutasuks ootab siin reedet Angala kingitus Brigitale. Kuni oraakel Pargi tuleb Angalasse taro-lugemist õpetama, piirdun teiste-laotu usaldamisega:

jnädala taroskoop

Kalad (19. veeb -20. märts)

Nädalat iseloomustab müntide seitse. See kaart näitab, et oled teinud õigeid otsuseid ja liikunud suunas, mis viib sind edasi oma eesmärkideni. Praegu on aga saabunud hetk, kus tuleb varuda aega ja kannatust selleks, et näha oma töö tulemusi. Ära kiirusta asju tagant, pigem õpi olema rahulik ja lase loomulikul arengul toimuda ning viljadel küpseda. Tegemist ei ole mitte mingil juhul seisakuga, vaid viljade küpsemiseks vajaliku valmimisperioodiga.

Jäär (21. märts – 20. aprill)

Nädala kaardiks on karikate kaks. Tavalisest suuremas fookuses on inimsuhted ning eriti suhted vastassooga. Oled tundlik ja romantiliselt meelestatud ning see loob võimaluse uue suhte tekkeks või olemasolevale suhtele uue hingamise andmiseks. Otsuste tegemisel kasutad pigem intuitsiooni ja südamehäält, mitte niivõrd kainet mõistust. Praktilised otsused jäta parem heaga pisut kaugemasse tulevikku.

Mõlemad sobivad – sest mäletatavasti arvutas papa Igor välja, et olen 3 mintsi Kalad 😀

Ta ise väitis alkeemias järgmist:

Astroloog Igor Mang: Eesti riik ei soosi ökokülade loomist!

 

21. september 2015 09:23

“Ma proovin looduslähedast eluviisi elada nii palju kui võimalik: mul pole pangaarvet, mobiiltelefoni, autot ja arvutit – mul on sõbraks koer Sulfa ja jalgratas. Ma olen teadlikult tasakaalustanud supertehnilist eluviisi muinasaja väärtustega,” ütleb astroloog Igor Mang, kes on tulihingeline looduslähedase eluviisi pooldaja.

“Põliskodude loomine ja ökokülades elamine on reaalne vaid teatud inimestele, sest selleks on vajalik ka soosiv seadusandlus. Praeguse elukorralduse juures sulle lihtsalt sõidetakse aeda sisse ning kui kellelegi ei meeldi sinu istutatud puu, siis võib kohtuteegi ette tulla,” selgitab Mang, miks Eestis on veel vähe põlikodusid loodud ja ökokülade ehitamine ei edene nii kiirelt kui võiks.

Tähetark Mang, kes siiani on rahvale kuulutanud, et tulekul on keskaja renessanss, leiab, et tegelikkus on asjad võtnud nüüd suuna hoopis muinasaja tagasituleku poole.

Mangi hinnangul on ökoeluviisi propageerimine ja loodusega kooskõla leidmine vastandiks meie kiirustavale ja stressirohkele ühiskonnale.

“Kahju, et meie seadusandlus ja bürokraatia ei võimalda kergelt luua ökokülasid. Samas inimestel häid mõtteid ja tahtmist on,” lisab Mang.

Loodusest kaugenemine on viinud selleni, et paljud eestlased on haiged nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

“Inimestes on maad võtnud pettumus ja käegalöömine, mis tähendab et inimene enam ei usalda ega usu. Mured kasvavad üle pea ja teiste jaoks kaastunnet paljudel enam ei jätku. Selle peamiseks põhjuseks on Lääne tsivilisatsiooni poolt propageeritud vale elulaad,” nendib Igor Mang.

Eestis on hetkel ametlikult kaks ökokogukonda:

Lilleoru, mis tegutseb Harjumaal Rae vallas Aruvalla külas (www.lilleoru.ee).
Väike Jalajälg, mis tegutseb Raplamaal Mõisamaa külas (www.facebook.com/vaikejalajalg).

Ökokogukondlikke algatusi on Eestis aga veel. Tutvu nendega SIIN.

Need, kes tahavad teada, kuidas luua endale oma kätega põliskodu leiavad infot SIIT. Kes aga tunnevad huvi Eesti ökokogukondade liikumise vastu, võivad kiigata SIIA.

Allikas: Pealinn

Kui zombiratooriumi eluvaimu üritasin puhuda, selgus, et papa Igoril on siiski õigus – ää torgi, plaffatab. Ma ei torkinud. Sest eelkõige kippusin ma ise kogu inim-ego spektris häiruma ja lõhki minema 😀 Küll aga oli ülisobiv päev inim- ja hoburahva ühendamiseks. Mõisahärra sõber tõi oma kaksikud plikad Soonele.

See oli lühidalt öeldes imedejada. Mis taastas tähtsusjärjekordade jada. Tuletas meelde, mis asja me tegelikult siia planeedile tegema tulime. Äratas mu tükati mõlki pingpongitatud misjonärisüdames värske imetluse Hobuste suhtes. Ja üksiti näitas, et mitte ühegi nähtusega ei tohi massiliseks minna. Hoogu tuleb pidada etendusi andes – vägi voolab välja, eriti kui on vaid üks aku kamba peale – ja ka hobutuuninguid pakkudes. Kui Soonel käiksid iga päev inimesed hobuenergiat nautimas-laadimas, oleks see töö ja rutiin ning ime devalveeruks.

Teadsin juba Kõue etenduse päeval selle paari saabudes, et tuleb hea etendus. Nende lisandumine papa Vooglaiu ning Helina-Jaanika kohalolule oli värviline kirss tordil. Kirsipaari Soonele-saabudes voolas lausehaaval kohale äratundmine, et oleme sama parve linnud. Ja kahemunakaksikud, kes on sellele paarile saadetud, on tõeline taeva kingitus. Kes sissejuhatuseks pistsid sünkroonis sõrmed hobunatele koos leivaga suhu – ei miskit hullu, väike riivimistehnikas äratus, mis jutustas palju rohkem kui väike kulinaarne äpardus.

Mann viis ühe tüdrukutest endaga tähtede taha – mõlemad suubusid lovesse ja läksid kahekesi kuhugi, kuhu oli vaid ponil ja plikatirtsul kahekesi asja. Meil oli au nende rännakut tunnistada ja tänada. Teise pliksi tõi Mann temasse endasse – poni seljas selitades lakkas viieaastane ritsikas kogu maailma eest vastutamast ega olnud sel ajal kogu universumi korrapidaja 😀 Sel pisi-skaudil omakorda tekkis eriti tihe side Indiga.

Ja kõige selle ümber pidas Jordan oma 5kuuseks saamise päeva 😀

Hobused järgneid meile tseremooniaplatsile ja vastasid pereema küsimusele, milles peitub meie kooskulgemise võti. Kui tuleasemel väikese riituse pidasime, joonistas mu käsi tammelehe – intuitiivselt – tõrukese selle kõrvale lisasin küll juba teadlikult. Tänasin universumi piiritu oskuslikkuse eest õigeid inimesi õigel ajal ja kohas kokku viia, et kõik me saaksime üksteisel peegeldudes ja võimendudes teha seda, milleks siia tulime.

Mustrimuutjad! Pärast sooje võileibu ja südamest südamesse lauseid keeldusid tibinad lahkumast – tere varsti tagasi! – ning mõlemad vanemad pakkusid end meie järgmistesse lavastustesse. Päriselt ka. Mida sa hing veel ihaldad… Aitäh!

Järgmisel korral viime tüdrukud suurele platsile ja paneme pereemale ka Taja paariliseks.

Tajaga toimus miskit, mida varem pole olnud. Ta nägi tseremooniaplatsil kedagi, kes talle niiväga meeldis, et trakeen seisis, tütar kõrval, ja ahmis-ahmis-ahmis seda kedagi endasse. Nagu hommikul Merikese aias õunu võrgutades, kuulsin Taja pilgule järgnedes kedagi ütlemas: ma olen Klaudia.

Taja, Mann ja Lilli näevad teda.

Mina kuulen. Ja selleks, et me kõik – Indi ja taevast saadetud paar oma kaksikutega ka – teda näeksime, tegi Klaudia midagi lummavat. Põletasime riitusel seitse paberilehte oma loitsudega. Kui tagasi õuele kõndisime… oli meie soovidepilv väikese valge müstikapallina õhus. Füüsikaliselt võttes seisis valge suits metsaservas paigal. Ent füüsikast miski palju suurem ja peenem laskis noorel kuul valgele pilvele kumada – see liikus ja pulseeris ja naeratas. Aitäh, Klaudia!

Kes ta on? Küsisin hobunaid sängitades Tajalt.

Ta on ammu siin, haigutas sõbratar – ja keeras end pikali veel enne kui ukse sulgesin ja tule kustutasin. Maailm toimub, sõbrad…