24.september

Ossasiga! Kui südaöö eel koju sõitsime – kaks heinarulli Madam Citroenis ja meel rõõmus – volksas Sepmanite-Archipovite teeotsast mulle ette – ja kohe tagasi kraavi – keskmist kasvu metssea emis. Mõnekümne meetri kaugusel mu penidest. Ja kümne meetri kaugusel kahest Kangoo all passivast kassist. Päris lahe.

Mispeale otsustasin Rumiga nõustudes kodus kirjutadakirjutadakirjutada. Mitte vastu tuult lennata ega ujuda ega üldse…

„Kui ma jooksen selle järel, mida ma arvan, et ma tahan, siis on mu päevad stressi ja ärevuse katel. Kui ma istun rahulikult oma kannatlikkuse ruumis, siis voolab see, mida ma vajan minuni ja ilma valuta. Selle põhjal ma mõistan, et see, mida ma tahan, tahab ka mind ja ta otsib mind ja ta veetleb mind. Siin on suur saladus kõigi jaoks, kes seda haarata suudavad.“
– Rumi

Soone Indiral oli 24.septil järjekordne sünnipäev. Hetkel, kui nad Tajaga ülimas keskendumises Tantsisid, ilmus meie tseremooniaplatsi taha seeneline ketikoeraga. Taja ehmatas kohutavalt, ladus eest ja tagant, põikles siia-sinna – ja vabandas siis pisut rahunedes Indi ees. Tänu sellele, et Indi ratsutab tublisti ja ühendus hobustega on sügav, jäi tirts hirmunud hobusele selga ja viis trenni võiduka lõpuni. Seeneline ei saanud aru, et meie higitelgi juurest ketikoera abil seente otsimine on pisut… mida iganes. Koer viis seenelise metsast õnneks üldse minema, sest metssea jälgi oli liiga palju. Mai-Agate aga viis Indi tund aega hiljem Rännakule, kus selgusid keskaegsed põhjused, miks hobulausuja oskused tema rakumälus teda iga üllatuse peale sadulast ei lennuta. Aitäh! Tänan Indit ja Tajat, Mai-Agatet ja… isegi seenelist. Tähtsusjärjekorrad värskendatud jälle.

Sellega ma päriselt hakkama ei saanud, et nürimeelne altarist üle seenetamine päriselt alla neelata – aga ma arenen, ausõna 😀 Kusjuures õhtune Mai-Agate rännak – millest Indi väljus vastu tahtmist ja pisarais – selgitas vägavägaväga palju.

Indi sattus keskaegsesse Eestisse, kus ta oli teismeline orb, kes koos teiste orbudega elas metsaonnis koos loomadega ning kui külad-linnused süttisid, päästis teisi lapsi. Tema parim sõbratar oli nõiamoor, kelle maja läks samuti põlema – ja toonane Indi päästis koos nõiaga ka tema koera, kassi ja ronga. Ta elas tookord müstiliselt vanaks – lahkus pisut pärast seda, kui tema hobune sünnitas kõrges eas varsa. Sellepärast, et ühine tee varsaga lühikeseks jäi, ta nuttes süvameditatsist väljuski.

Mai-Agate küsimusele, kes see varss oli, vastas Indi – enne lovest naasmist – Namaste. Ta tuli tagasi, sest meil jäi kõik pooleli. Ja nõiamoori inimpelglik koer, kelle tookordne Indi tulest välja tõi, oli Mann 😀 Indi rännak selgitas ka mulle, mis asju mina siin väikese Meistri teenistuses ajan.

Aga mu enese rännak teatas, et me pole olnud sugugi puhtad-ülevad-eetilised – oleme olnud igasugused. 1917.aasta Peterburi aguli kitsukeses, lapitud uksega korteris elasin 42aastase mehena oma rinnaka-võimuka mammaga koos umbses ahistuses. Töötasin koos saja endasuguse värvitu-ilmetu-isetu ametnikuga pikas nikerdiste-rivis – ja olin punapätt ja nuhk. Sain vene aristokraadilt – kes sai kohe ka ise otsa – kuuli kõrisse. Mis selgitab mu kõrijamad praeguseski elus. See aristokraat oli mu isa. Tema ise sündis juba 9 aastat hiljem, mina sain pikemalt puhata ja mängida 😀 Aga minu, armetu memmepoja ema oli… Alo. Mu laste isa. Nii palju vastuseid kohe minu tänase elu memmekamagneti fenomeni kohta.

27.pulma-aastapäev. On või pole? Ju ikka on.

Miski ei kao kuhugi. Kõik on ümber väestatav ja mustrimuudetav, kuniks elu. Tollane pruutneitsi istub riigisaladuse müümise eest kinni, viis last ja peagi kolm lapselast – palju teekaaslastena külgnenud linde-loomi-haldjaid – hästi ju, ikka hästi, miks ei hästi…

Sügisesse puhastumise nimel tasusin pööripäeval oma nooremale pojale kolmanda libakaasa, über-memmeka varguse – ja väga hea sai. Minul. See on kõige tähtsam. Nüüd on võimalik väiksema – siiski veel mitte päris olematu tülgastusega – matka jätkata. Teise äbakaasa suhtes on juba täieline rõõmusmeel ja heatahtlik poolehoid. Pööripäevariitusel palus Igor kõigil meil oma taevas määratud paarilist kujustada. Nägin küll. Mis siis. Mina olen Miss. Mitte Missis. Forever. Hõissa 😀

Pühkisin täna laiali kõik emori-küsitlused ja kutsed-kohtumised – kirjutasin ja hobundasin ja enne Mai-Agatega kohtumisele minekut lugesin seda siin – mis resoneerus mu eilse avastusega, et veganile vorsti pähe määriv müügimees olen mina – ja krooniline põhjakõrvetaja… ikka mina 😀

Tee iseendani – teine inimene kui peegel

24. september 2015 08:00

Õppetunnid on elus olulised. Õpime, kuidas midagi paremini teha, hoida häid suhteid, saada paremaid oskuseid. Minu vaatepunktist – õppetunnid on miski, kus ma esmajoones näen enda sisemaailmas midagi, mis pole asjakohane, pole vajalik.

Olen noor kahekümnendate lõpus olev naisterahvas ning praeguseks elanud ning õppinud Taanis ning töötanud USA’s ja Venemaal, hiljuti kolisin tagasi kodumaale. Tegelen müügitöö ning turundusega. See ei defineeri seda, kes ma olen, kuid paratamatult mõjutab, kuidas suhtlen inimestega ka eraelus. Miskipärast on nii, et töö jaoks kätteõpitud teadmised ning oskused väljenduvad ka tavaliselt teiste inimestega suhtlmisel – nii head kui ka halvad. Näiteks müügitöös on oluline kasutada südamlikkust ning abivalmidust kuid ka oskust argumenteerida ning veenda teisi oma ideedes.

Tihtipeale olen tundnud, et olen pereliikmete ning sõpradega võlts, et välja tuleb minu “müügiinimese” roll. Mida see tähendab? Ma ei ole tõeline ega siiras inimestega. Pigem olen mänginud rolle, kus ma suhtlen küll südamlikult ning oskan hästi rääkida, kuid jääb puudu teatud kohalolu, kontakt teise inimesega. See on siiani asja ära ajanud, mul on piisavalt häid tuttavaid ning inimesi, kes minust hoolivad ja kelle juurde ma olen oodatud. Ma ise pole õnnelik lihtsalt. See ei tähenda, et ma ei hooli – hoolin küll ja väga. Aga mingi oluline osa on puudu. Ma tunnen, et minu ja teiste vahel on alati mingi nähtamatu sein. Klaassein, läbi mille on kõik näha ja kuulda kuid puudub soojus. Olen teisigi kuulnud kasutamas väljendit “professionaalne kretinism” mis tähendab, et töö juures kasutatavad kätteõpitud teadmised, hoiakud jms löövad välja erinevates situatsioonides – näiteks mu hamba-arstist ema vaatab alati inimestega suheldes hambaid…

Mõni aeg tagasi lõppes pika-ajaline suhe inimesega, keda pidasin oma elu armastuseks – see kellega abiellun, ehitan maja, kasvatan lapsed ning veedan ka vanaduspõlve koos. Mul on ennegi suhteid lõppenud, kuid see oli palju hullem. Varem ma ei hoolinud väga, sest mu kätteõpitud roll, mida mängisin, oli piisavalt asjakohane. Ega ma ei teadnud ju, et ma mängin rolli – see oli ainus viis suhtlemiseks mida teadsin. Kuni ma kohtasin Teda. Ta on selline inimene, kellega kõik rollid ning näitlemised saavad just endale väga selgeks. Ma nägin ise ning eristasin selgelt, kui mind motiveeris rääkima hirm või vajadus meeldida või kui ma püüdsin manipuleerida sõnadega oma kaaslast midagi tegema. Ta ütles tihtipeale, lausa nõudis, et ma temaga täiesti ning 100% siiras oleksin. Alguses oli see minu jaoks väga raske. See tekitas frustratsiooni, kui ma ei saanud ise arugi, et ma pole tõeline. Ta rääkis, et ei saa minuga suhelda, kui ma pole tõeline. Oli mitmeid hetki Temaga, kus ma olin Iseendana – see on tõeline vabadus. Vabadus suhelda ning väljendada selles hetkes, öeldes neid asju, mis on asjakohased ning ajakohased just selles kohas. Pole midagi minevikust ega tulevikust, kätteõpitud väljendeid ja fraase. Mis kõige olulisem – pole vajadusi, nõudmisi ega kohustusi teisele. Mul on kahju, et ma ei saanud temaga kauem koos olla. Mõnikord on nii, et keegi tuleb ning annab sulle just sel ajal vajalikud kogemused ning teadmised, et sa saaksid edasi minna oma teel.

Need kogemused ja avastused Temaga panid mind aru saama ning nägema ka teisi motivaatoreid mu elus – miks ma midagi teen. Peamiselt alati, et midagi saavutada. Ma ei ütle, et selles on midagi halba – eesmärgid on olulised, tegutsemine on vajalik elus. Kuid eesmärk ei peaks olema olulisem kui teekond ise. Teekond on see siin ja praegu, see protsess. Elu on alati protsess. Olen seadnud elus eesmärke ning neid ka saavutanud – näiteks tööalaselt alustanud ja lõpetanud mingi projekti, teinud teatud koguse müüginumbreid jne. Kuid alles hiljuti sain aru, et isegi, kui üks eesmärk on saavutatud, läheb elu edasi. Alati läheb edasi, tulevad uued tegemised, uued inimesed, kellega koos midagi teha.

Öeldakse, et kõik elus ettetulevad asjad on õppetunnid. Ma pole sellega täielikult nõus. Olen avastanud, et kui mingi asi on läbi tehtud ning lõppenud – näiteks ühe kliendiga suhtlemine ning müügi saavutamine või kellegagi koos elamine ning siis lahkuminek – siis uus kogemus on tavaliselt hoopis teistsugune. Ehk kuigi ma olen analüüsinud, et mis juhtus ja mida ma oleksin saanud paremini teha, siis uue tegevuse ning kogemuse puhul ma neid teadmisi 100% ei saa kasutada. Põhjus on selles, et uus olukord ning uued inimesed on hoopis teistsugused. Keskkond on teine, teised inimesed väljendavad end teistmoodi jms. Sama müügitekst ei toimi täpselt sama hästi ka teist korda.

Mida siis saab õppida, mida olen ise õppinud? Mu suhe Temaga lõppes võib-olla, sest ma ei osanud arvestada teise inimesega, ei osanud olla tolerantne. See on see, kus on nõudmised ning tahtmine, et teine sind õnnelikuks teeks. Nüüd olen ma palju tolerantsem ning väärtustan teist enda kõrval kui minust erinevat inimest, oma tegemiste, tahtmiste ning vajadustega. Pigem on see kingitus, kui saab koos midagi teha ning mõlemale meeldib, tõeline loosiõnn ju tegelikult. See on sellepärast nii, et inimesed on erinevad, neile pakuvad tihtipeale rõõmu erinevad asjad ning on ka erinevad tahtmised ning vajadused elus. Sellepärast on see ju tegelikult väga erakordne, kui kaks inimest leiavad midagi ühist ning saavad koos midagi nautida. See oli õppetund, kuid see oli mu enda kohta. Ma ei saanud ega saa teist inimest muuta. Pigem õppisin enda sisemaailma ümer vaatama. Ja tegelikult – see polnud isegi selles mõttes õppetund, et järgmine kord ma ei saa samu vigu enam teha, sest Tema pole enam siis seesama inimene. Uus inimene on teistmoodi, omamoodi. Seal pole enam see oluline, et ma nüüd olen tolerantne, sest ma juba olen seda. Samamoodi nagu ma Temaga olles juba olin avatud ning abivalmis. Need asjad, mis on hästi, pole kunagi probleemiks.

Miks ma ütlen, et see pole otseselt õppetund? Sest õppetundides õpitakse midagi juurde. Kuigi ma õppisin, et ma pole tolerantne teise suhtes, oli lahenduseks – hoopis vastupidi – vabastama need tingimused, mis mul olid Tema suhtes. Ehk kogemus oli vabanemine ning vabastamine sellest, mis takistab elamast head elu. Pean siinkohale mainima, et oma sisemaailma tingimuste vabastamist olen õppinud oma Õpetajalt, Indias kutsutakse neid Gurudeks. Mul on siin Eestis Õpetaja – inimene kes annab mulle teadmisi ning oskuseid, kuidas oma sisemaailmas orienteeruda ning seal muudatusi läbi viia. Öeldakse ju, et “muuda ennast ja maailm muutub”.

Õppetunnid elus pole ju tegelikult need, kus sa midagi õpid. Pigem õpid ära selle, mida sul ei ole vaja, et hästi tegutseda ning hakkama saada. Näiteks uhkus ning üleolek võib mind mõnikord müügitöös aidata, kuid pigem on need alati takistuseks, et teiste inimestega head koostööd teha. Pigem on uhkus ja üleolek (või ükskõik milline negatiivne suhtumine) just see klaassein, mis takistab mul ka sõprade ja perega lähedane olemast. Ja kui kõik on ära õpitud, ehk kõik omaenda sisemaailma takistused on vabastatud – mis siis edasi? Ma veel ei tea, kuid olen sinnapoole teel..

Autor: Janet Tenso

Allikas: Yogiblog.ee

Võimalus oma sisemaailma uurida ja seda korrastama õppida avaneb juba sel nädalavahetusel, 26.-27. septembril Tallinnas ja 3.-4. oktoobril Tartus Teadliku Muutuse Kunsti kursustel. Uuri lähemalt www.teadlikmuutus.ee

Vahetasin alljärgneva tutvustusteksti ühe trenni vastu:

Kristiina, Eve ja nende kuldse Memmega kohtumine on üks paremaid asju, mis Indira ja Saaraga Eestimaa hobumaastikul kulgedes üldse on juhtunud. Neli aastat tagasi hakkasime Juurimaal paar korda kuus trennis käima. Sellele lisandusid Kristiina „koduvisiidid“ meie hobuste juurde. Kui Indi oli seitsmene, alustas ta Raudnagelite lastelaagrites käimisega ning on on tänaseks kolmeaastase kogemusega „veteran“.

Esiteks meeldib meile nende hobuhaldjate suhtumine hobustesse, teiseks ettevõtlikkus ja kolmandaks tohutu elujõud, mida nad panustavad hobukultuuri kõigisse aladesse. Nad ehitavad ja rajavad, loovad ja arendavad – ning hobused käivad neil teatavasti ka vankri ja ree ees, mitte üksnes ratsa. Mis tähendab, et ema ja tütar edastavad meie lastele need kogemused, mida võib nafta lõppedes vägagi vaja minna. Hobuse ette panemine saab võibolla lähtitulevikus olema sama oluline oskus kui jalgrattasõit.

Tegelikult teatakse Eve ja Kristiina rakendeid elu pidulikuma poole pealt ka – nad teevad pulma- ja pidusõite. Ja kui lapsed nende juurde laagrisse lähevad, siis on paketis tõeline seikluste seeria – metsamatkad, veepargid, maalimine ja loomine hobustega samas energias.

Kristiina, Eve ja nende tagalat toetav Memm oskavad olla tõelised sõbrad. Juurimaa laagrite ümber ongi moodustunud laste ja nende vanemate sõpruskond. Mis teeb meid Indiga mõnevõrra morniks – sellepärast, et Krissu ei jõua kõike. Ta on nii nõutud sportlane ja treener, ratsakeskuse perenaine ja ettevõtja, et ei jõua enam meie juurde meie hobuseid lihvima. Kuivõrd neil on talus lisaks enam kui poole sajale hobusle ka teist sama palju veiseid, ei saa ma päris hästi aru, kuidas ta üldse jõuab. Aga meie igatahes tahaksime veeta igavest lapsepõlve, kus kestab igavene koolivaheaeg – just Juurimaal 😀