25.september

Päeva alguses olin veel hämmastavatest pasunasseladumistest jahmunud. Meile võib tunduda, et oleme lapsed ja loomad turvaliselt oma seljataha peitnud ning et intiimne trenni- ja riituseplats on kaitstud tagala, nagu altar pühakoja sügavuses… aga maakera on ümmargune ning tagalat siin ühisväljas tegelikult pole – spst tuleb igal hingetõmbel palvetada ning põlved korralikult ratsu ümber kinni hoida. Trrtemaga, et kulka neljast taotlusest kaks on puusalt maha lastud – ma saan ja teen ja suudan ikka! Prrrrsss, et täisringi Paide-päev läks teistele – päevi on ju veel…

Kiidetud olgu tall, kus kõik need loobumised ja mahalaskmised välja elada.

Koos hobustega nende voodeid puhtaks nohistades sain äkki – neljanda ja viienda boksi klaarimise vahel – aru, et eilne seeneline tuli kõrgema mina tiivul koos peniga tseremooniaplatsile. Ego mõtles seentest, aga kõrgem, see puhas noh, igatses kõigi olemata jäänud riituste järele. Ossanummikeneküll.

Tänatud olgu kohusetunne ja keskendumisvõime, mis aitas mitu Täisringi-raamatu faili kirjutada ning Mai-Agate praktilised nõuanded kirja panna. Mu kõrgem mina – ikka see kõrgem ja puhtam noh 😀 – sai samal ajal aru, mis värk Manniga on. Tobias-kadunuke oli temasse samal kombel kiindunud nagu Jordan, sest nad peavadki teda koeraks. Ta ise kannab endas samuti suurel määral tolle nõiamoori koera mustreid, kellena Indi teda Mai-Agate rännakul nägi – spst ongi ta suurim ja erilisim hobune meie kambas ning oskab hirvede ja huntide mänge mängeldes vahendada. Ta on mõlemat.

Tervitatud olgu võimalus Hagerisse Sirje juurde töisele külaskäigule minna – ja pärast Indi kitarritunni kõrval kogu toimuva üle juurelda. Või juurdlemata jätta. Õhtuti olen nii väss, et täisringi jätkutuuri peetumine, kulka näkkupanu ja muu ja mää käivad üle pää. Järelikult tuleb õhtul mõelda sellele, et Tessa ja Diana tulevad lähipäevil Soonele seenele ja päris kindlasti ei põruta me selle käigus kedagi hobuna seljast alla – vastupidi – seame endale järgmise, täiuslikuma parkuuri. Juhhei.

Väikese Ingli sõnum ajavahemikuks veebruar 2014- jaanuar 2019:

Auto liigub, kui neli ratast koos liiguvad. Inimene liigub, kui jalad koostööd teevad.
Jänes saab hüpata, kui käpad koos tõukavad. Jne, jne.
Selle sõnumi teemaks on koostöö. Koos töötamine. Koostöö tegemine. Koos minemine. Tahe teha koos.
Varasemates sõnumites on juttu olnud sellest, et manipulatsiooni ajajärk hakkab tasapisi koost lagunema.
Maskid langevad ja kõige osavamad slikerdajad kaotavad pinna jalge alt.
Kui vaadata poliitikasse, siis seal toimub see juba jõuliselt. Looduses peegeldub see kõva lammutamisena. Vana pühitakse, et uus ja värske asemele tuleks.
Nädal tagasi ühes kaubakeskuses viibides panin ma tähele, kuidas iga teine paar vaidles või tülitses.
Õhk oli pingest paks.
See kõik ongi osa sellest, et manipuleerimisele rajatu hakkab lagunema.
Tänases sõnumis tahan ma rääkida sellest, milliseks kujuneb uus ajajärk, mis minu nägemust mööda algab veebruaris 2014 ja kestab ca viis aastat.
Sellel ajajärgul on edukad need, kes naudivad koostööd. Seda kõigis suhetes ja kõigis valdkondades.
Need paarid, kes oma suhetes lähevad mõistmise teed, võttes teist poolt sellisena nagu ta on, saavad magusat armastust nautida.
Need äripartnerid, kes laua tagant ei tõuse enne, kui on leidnud kompromissi, mis kõiki osapooli toidab, saavad näha edu, mida ettegi ei kujuta.
Aeg soosib kõiki ja kõike, kes tahavad koostööd teha. Kes süviti soovivad teist poolt mõista ja teisele poolele võrdselt anda.
See ajajärk saab alguses raske olema neile, kes on harjunud ise toime tulema. Kes teavad, et kui ise ei tee, siis ei tee keegi. See pole olnud vale, aga nüüdne periood tahab teist kätepaari juurde saada.
Aeg, mis algab, tahab meid liita. Tahab meid õpetada õrnalt, kuidas teine inimene saab hea ja hooliv olla.
Eks nii, nagu iga algus on raske, saab see meile ka olema. Raske on alul usaldada, sest palju on kõrvetada saadud.
Paljud löövadki käega, et ei mina enam küll ei usalda. Ma olen nii palju sellepärast kannatanud.
Aga tee, mis sa teed, murduma peavad ka kõige suuremad skeptikud.
See algav aeg soosib ikka nii tugevalt koos tegemisi, et kõige soojemas mõttes murduvad ka need suured üskikhundid.
Pere loovad paadunud poissmehed ja range olekuga üksiknaised.
Pisikeses perefirmad kasvavad suurteks ärihiidudeks.
Selge on see, et mitte aasta-kahega, aga selle viie aasta koostöö tulemus saab olema sedavõrd võimas, et tulemused saavad olema kohati väga võimsad.
Mis on selle ajajärgu miinuseks?
Ennekõike see, et need, kes ei soovi liituda, koos teha, koos minna, on esimestel aastatel omajagu hädas.
Miski ei suju nagu varasemalt ja sissetallatud rada enam ei tööta.
Mida edukam on olnud varasem rada, seda raskem on ringi harjuda. Eriti, kui veel ei taheta muutusi.
Varasemad aastad ei ole soosinud mõistmist ja hoolimist ja inimesed õppisid hambad ristis enda eest seisma ja eks nüüd ole algul raske uuesti usaldama hakata.
Hea ja imeline aga ongi see, et hoolimist täis ajajärk istutab headust kõigi sisse.
Peatne advendiaeg tulebki natuke pöörane ja segane sellepärast, et „laev“ keerab uuele kursile ja siis võib ette tulla nõude kukkumist, mööbli raginat ja kulunud väärtuste purunemist
Võtke seda kui ajutist ja vajalikku pööret ja saate peagi nautida hoolimist kõige ilusamas võtmes!

/©Väike Ingel/