21.november

Sõitsin rattaga Tallinnas Selle Luige majast sirgelt mööda Lasnamäele – Katlerisse Savisaare kiriku juurde. Venno Loosaar tuli õnneks mulle sinna autoga järele, nii et jõudsin siiski enne järgmist rongi intervjuu ära teha.

Järgmisest rongist maha jäämine oli sulaselge õnn – leidsin vanalinnast Retile jumaliku sünnipäevakingituse.

Tänase kohutavalt külma ilmaga oli rattaga sõitmine oikuijube. On aeg tagasi autosse istuda.

22.november

Silmad ja õlad valutavad.

Ja meeletu uni on. Õnneks mitte ainult mul – kõigil sõpradel-tuttavatel ka.

Raplas asjaajamistel käisime taksoga – ma lihtsalt ei suutnud ennast pimedatel teedel linnani vändata – ja tuttavaid oma käikudega painata ka ei tahtnud.

Kõik sai tehtud.

23.november

Liis tuli üle kahe kuu meile.

Ülo Vooglaid tõi Sensei tagasi – selg ei luba enam lambaid pidada, uted läksid kuhugi mujale, jäärapoiss, Soone esmasündinu, tuli koju.

Liisuga saime apteeki ibuprofeeni järele.

Kirjanike liidu stipendiumile kandideerimisest loobusin, ehkki dokumendid olid ette valmistatud. Olen kõikvõimalikelt priadelt-kulkadelt-fondidelt-värkidelt nii palju äraütlemisi saanud, et enam ei taha seda tunnet tunda. Töötan ja teenin.

24.november

Margot sai mu käibeka korda, nii et saan rmw arve ära maksta.

Topp-auto on miskipärast vaitvaitvait. Toimetasin, koostasin ja kirjutasin – ise nagu totaalne siil udus. Kui Tarmo läheb taas Eestist ära – mõne päeva pärast – pean end kokku korjama. Ja seda mu kere teab. Nõuab praegu und ja puhkust.

25.juuni

Tegelesin Selle taustaga – ja totaalse talveunega. Homme on tekst valmis ja sõidame Tartusse.