8.-9.oktoober

Eile juhtus kolm kaunist loomarahvaga seotud Ime, mis korvavad kõik kontodel toimuva, määramatuse, kõheduse eesseisvate kangelastegude ees ja üksilduse. Lilli, Omariigitar ja Jordan olid imetegijad. Seekord.

Hobuste sängitamine jäi totaalse kadu- ja kaosepoolseneljapäeva tõttu pimeda peale. Lilli jooksis Manni jalge vahelt sirgelt metsa. Üldiselt ei loksuta meie imeponi ka jalge vahelt sirgelt siiasinna seeriv kutsikas – eile aga ehmatas ta sihikindla Lilli peale lendu. Kuna Mann on sälgude ämmaemand, bonne ja autoriteet, võtsid nood samuti kannad kuklasse. Sepapäevast ja virmalisi tekitanud magnettormist oli hoog sees ka veel. Kui tavaliselt on meie daamid sepaga leebed ja koostööaltid, siis seekord purises Maruusja nii, et Nibiru otsustas sepale higitilga nina otsa karussellitada. Ja kui kõik olid värgitud ning sepp sirutas vaheseina ülemise laua külge seotud Namaste lahtisidumiseks käe… istus too maha, sattus tirimispaanikasse ja lahkus koos vaheseinaga. Esimene asi vaatasin, et ta ise jäi terveks – teine – teisel pool seina üllatunult silmi pööritav Mann terve – kolmandaks sepp. Terve. Huh. Tähtsusjärjekorrad on mõistetavad, onja 😀

Kutsusin Lillit tagasi. Ei teinud kuulma. Kui olin tuuritavad hobunad põlletaskusse püüdnud, kostus metsast nii kohutav kassi võitluskisa, et kõigi ümberkaudsete külade penid panid lõugama – meie omad ehmusid vait. Rebastega oleme iga päev silmsidemes. Äsja nägid sõbrad kahe pojaga emakaru. Jõudsin tunni aja jooksul end veenda, et Lilli läks otsustavalt ja teadlikult metsa ja ise tahtis nii ja kuu lõpus Mai-Agate rännakul küsin temalt, miks ta ennast rebasele või karule söötis ja… kui pärast tuhkade väljakorjamist – kadukas ju – plänniga aue läksin, saabus üleni turris, urisev, päranisilmne ja üsna metsik mjäuk musimirr metsast. Oli veel tükk aega kuri ja kiskja. Seekord siis sõi hoopis tema rebase – nagu vali ja vihane võitluskisa oletada lubab… Ja ma juba mõtlesin Teresa Mängeli juurest analoogsed marmorkiisud tuua, poolmetsikuteks õuekassideks jätta, juba eos senisest pääsukeseküllusest loobuda… Sorrikene, Lilli, kuidas ma end tund aega tuhka kühveldades ja puid korvitades ka ei veennud – mu süda… Ah, tead küll.

Teine imetegija oli Omariigitar.

Kõigepealt oli eile kaos ja kadukas. Kirjutasin läbi öö Täisringi-raamatu keskmist, dok-osa. Hommikul käivitasin Madam Citröeni ja… hujat. Õhtul tegid metsataat ja Juuru Vello per tillefunn selgeks, et starteri viskas tagant ära. Paelatades käivitades saime teada, et aku ja kõik muu ja mää on korras – starteril on heal juhul juhtmed lahti, reaalsemal juhul ühineb ta nimekirjaga. Nimekirjas on praegu talvesussid Madamile – tellisin pruugitud jooksu Alu autoasjast ära. Kui lambarallile sõites metsataadile kütusepumba ja tosooli viisin. Ning uus aku ja koos talvesusside panekuga esipukside vahetus leedi Kängule. Aku vahetan juba täna – miinus kuus oli 9aastasele originaalakule liig. No andke andeks… Nimekirjas on ka Jordani kastreerimine ja umbes kahe soti eest maksmata arveid – viljahoidla-koerasööt-fototööd-mündiäri ja Indi kassa…

Ja seda nimekirja nügin Sisyphosena ülesmäge määramatuse ja turvatundetuse pärast – ma ei saa nädalaajakirja ega üldse kedagi kohustada korrapäraselt üks tükk nädalas ilmutama. Ootelehel on kogu aeg viis minu lugu – mis ongi täpselt see pidevalt eesveerevate arvete front. Jääb ära oodata, et juhtub sama, mis eelmise toimetusevahetumise puhul – uus naiskond vihub esmalt paar kuud ise-ise-ise, siis väsivad, hakkavad korraga ja kordamööda puhkust võtma – ja kes on alles, kelle lood on alati võtta, keda saab alati korjele-jahile saata? Vana hea ustav Soone Saara 😀 Mitte et ma värsketele väsimist nõiuksin. Endale turvalist järjepidevust paluksin. Aitäh.

Läksin kirjanik Heli Künnapase juurde Kuuse tallu – Enge kandis – eelkõige selleks, et Omariigitar koju tuua. Et tuua – selleks kutsusin sinna Pendi-Mehise – kahe aasta vill oli karjal selgas – ja villad tõin metsatalu naistele. Korralik Kängu-täis. Mille otsas muide Omariigitar paarisaja meetri pärast lahtiselt istus ja läbi vaheakna mulle kuklasse hingas ja sõidustiili kritiseeris – ehkki sidusime ta Mehisega kahekesi kolme paelaga kimpu 😀

Omariigitar oli nelja aasta eest siinsündinud Ogaliku esimene üksiktall – Kareka Oss, kellest nüüd Ande juures Ranna rantšos legend saanud, on tema papa. Kuna Heli ja Herlend kaaluvad Eesti-Soome-maa-linna vahel valikuid ja lammaste pidamisega jätkamine pole pehmelt öeldes kindel, olen paar aastat kibelenud Omariigitari – 24.veebruari tüdruk, noh – ära tooma. Sest. Ogalik oli Brigita lammas. Omariigitari kinkisime virtuaalselt Getter Jaanile, kui too eurovisionile läks. Misjärel sinnasamma läks ka Brigita. Neljane Omariigitar – O’Hara poolõde – jõuab siin oma 6-7 aastat talletada ja hinnalist-geenuuritud kihnlaste o-liini edasi kanda. Ent mitte see polnud ime, et ta end mõne minutiga lahti ühendas ja kokku lahutas. See hoopis, et sünnikoju naastes vaatas proua paar sekundit ringi – tundis Alfa ära! Tervitas, kontrollis, kas laut ja söödaküna, vesi ja magamiskohad on endises kohas – ja oli kodus. Nii palju siis lammaste lollusest…

Kuna nad on ülimalt sensitiivsed olendid, on oluline aegsasti diil teha ja selgitada, kelle nimel ja mille pärast mis päeval üks mees siin järgmisel neljapäeval tähtede taha läheb. Reti tita sünniks on pargitud nahk Skineksist tagasi ja titevarba liha olemas. Pool talu lapselastele sõitis Soonelt ees tütreperele – jäärajumbu järele – ja tere tulemast, uus lapselaps. Hõissa, tita…

Jordani imetegu aga oli väga koerapärane. Kui hilisõhtul enne ettevõtlusauhindade otseülekannet tolmuimejaringi tegin, ronis viiekuune, aga püstisena minukõrgune kutsikas Indile otsa ja haukus tolmuimeja peale. Kui ihust ja hingest kaitstud-turvatud Indi viginal hingamisvõimalust palus, käskis kutsikas vaprusest värisev kutsikas: sina püsi paigal, mina kaitsen sind – maksku see kasvõi elu – kui ma sind ei kaitseks, oleksid juba koos padja ja põrandalambiga koletise kõhus! 😀

Ettevõtlusauhindade galat vaadates toimisin täpselt nii usina emaämblikuna, nagu läbi öö kirjutanud ja päev otsa lammaste-autode-sitapüti-jnega jamanud Saara olla saab – kirjutasin unega võideldes üles tegijad, kellega tasub koostöhe sukelduda. Ja et tasub, selles veenis mind kaksikute ema soe ja osavõtlik suhtumine ja tehniline abi. Aitähaitähaitäh!

Vaatasin nüüd esmakordselt Hooandja Täisringi-raamatu hoo andmisi ja sain teada, et ka seda on vaja sõpruskonda pidi personaalselt pussssssssssima hakata. Praegu, kui projekt on üle kuu aja veel üleval – deadline on 12. november – mõeldakse – ah, küll jõuan. Kui tärmin läheneb ja 5510st on liiga vähe kogunenud, mõeldakse – ah, nagunii ta ei saa seda kokku – mis minagi siis.

Etendust on näinud tuhanded inimesed – FBs on mul tuhanded sõbinad – aga kui asja on vaja ajada, oletavad kõik, et nagunii olen jõukas-edukas lillelaps ja küll kogu universum toetab.

Minu jaoks on kõige karmim ülesanne mitte rööbiti Täisringi, Ingli Puudutuse ja Tori 160 raamatute kirjutamine – isegi mitte sealt kõrvalt raamatutele papi palumine ja Suurtelgi upitamine hingejõu ja südameverega – vaid hoopis Indiisu säästmine.

Nii tahaks hetkel, kui kuulid koos, kellegagi seda jagada – ja Indiuks on kõige lähemal – ent miskil juhul ei pea ta mulle olema kõik-ühes, nagu ma oma üliõrnale-naiselikule emmele olin.

Nii et undasin siis oma rabelungid siin ja praegu kõik korraga ära 😀

Indi sai oma sahmaka nagunii. Selle peale, kui küsis, kas tal on teisipäeviti solistilaulu tunniks aega – just oli teisipäev – ta ju ometi näges-koges, et tal on teisipäeval pärast tunde juttis iluvõimlemine-draamastuudio-Mirje ratsatrenn… Kuis küll laps, kes ise need asjad kõik vabalt valis, üldse vastutust ei võta? Neljapäev sobib soolotamiseks – ehkki ma üldse ei poolda neid faking võistlusi – pärast on kodus ka kitarritund, mis tähendab mulle temaga kõrvuti keskendumist, kidraõpetaja – palju õnne tänase sünnipäeva puhul, kallis Kaupo!!!!!!! – võõrustamist, igapidist energia panustamist – aga ta ei harjuta. Muudkui kirjeldab, kuidas jõuluvanale lauletäistaevakaarutab ja kaugesküüülasvanaemajuuuures on – aga elementaarseid sõrmeharjutusi teebki ainult siis, kui Kaupo siin on. Toda niikuinii, et täiskasvanuna hakkab kõike olema palju retsimrängem õppida – aga ta ju ise valis, keegi ei surunud – kuidas siis nüüd ikkagi kõik ainult minu asi on? Kolige palun osagi maailma mu kondiselt turjalt maha. Appinoh! 😀 😀 😀

Täna toon Kängule aku, Krissu tuleb Tajale-Mannile-Indile ratsanikutrenni tegema – teisipäeval on jälle Mirje-teeneline hobusetrenn – kolmas oli juba oikuikena. Kandiline, aga mõistev. Kõva sõna! Õhtul tulevad lapsed autoga – homme lähme Terje juurde pannkoogikale, tuleb viieaastane viiekilone Manni ja Indi rõõmukene, õhtul peavad lapsed Hausis väimehe eelsünnipäeva – pühapäeval hobutame ja korjame jalakalehed kokku. Uuel nädalal tuleb üks kui mitte kaks talinat. Küll ma välja mõtlen, kustkohast nendeks töösööstudeks kütuse saan 😀

Elu on imeline – sest Lilli on alles, Omariigitar kodus, Jordan hakkas jõudsasti õppima ja arenema – maailm on akusid ja talverehve täis, need, kellele sees olen, on seda Sisyphose kivi nügimist aastaid kõrvalt jälginud ja teavad, et olen usaldusväärne. Kui nüüd kusagilt mingigigigigi järjepideva turvatunde suudaks tellida… Proovin-proovin, kindlasti saan sellega hakkama!