10.-14.oktoober

Üht asja otsides leitakse hoopis teine. Oluline. Jumal laseb meil otsida seda üht asja selleks, et leiaksime tolle, mida taotledagi ei taibanud. Sest Jumal on hea. Jumal on alati kodus. Meie kodus.

Eile enne Erki Otsmanni Piafi-kontserti – paruness Haldi Floridasse-lahkumise-eelne pidu Estonia talveaias üksiti – Teresa veetavat TaevasjaMaa keskust otsides komistasin Kerli Rebeka-kliiniku otsa – eelmisel korral, kui seda otsisin, jurrasin hulk aega sihitult mööda Kristiinet – ja see oli enne Tv3 mullust Bondi-pidu. Üks, millele selline leid viitas – praegu ongi hea ja õige, et Kerli kliinik seal püsib – ta ei saanud murdosagi Hooandja-taotlusest kokku, ehkki kõik lubasid. Teine – meenus, mis toimus Bondi-peol ja mis järgnes. Ja see meenumine oli ettevalmistus Aivar Halleri kuulamisele.

Haller oli mu jaoks varunud pool tundi – aga me võtsime veel tunni juurde, et indiaaniraamatutes, kolmanda Reichi ürikutes ja mõttevoogudes surfata. Samal ajal, kui filosoofid-arstid-õpetajad on ühinenud aina arvukamaks ringkonnaks, kes tellib ja loeb, analüüsib ja katsetab põlisrahvaste ürgteadmiste raamatuid – need on paari viimase aastaga raamatutesse kogutud, et neid valgetega jagada. Seal on kosmose ja Maa, inimkeha ja taevaste rütmide-süsteemide ja elukaare seosed-seosed-seosed… Eesti vaimsed neelavad ja omandavad, ÕPIVAD ja ARENEVAD. Mina ka, mina ka, mina ka!

Eile läksin selleks Aivariga vestlema, et Eesti Naise detsembrilugu luua – aga Haller pani mulle kaasa Kreutzwaldi Kalevipoja spirituaal-kanaldusliku olemuse analüüsi-raamatu. Põhjus kohtuda. Ometi miski, mida täiel rinnal, mitte kohusetundlikult lugeda. Aitäh!

Eile oli minu vägeva väimehe 24.sünnipäev. 24 maagiast kirjutasin Täisringi raamatu peatüki, mida polnud plaanis – ent mis läheb ka ajakirjas kaubaks. Täpselt aasta Dardo Kusto elu esimesest Eestis-käigust. Ajakirjadele kirjutamise ja materjalikorje, sündmuste ja elamuste tõttu läheb Täisringi valmimisega veel nädal kindlasti.

Kui oma kolme töösoleva raamatu honorarid kätte saan, kas siis sõidan sajusaartele või heidan patjadele? Ei, loodan firma krediidi maha maksta, et vajadusel uuel aastal uus võtta.

Heli nentis lambadade pügamispäeval, et kui mina tulen, läheb kõik liikvele. Jah, spiraalselt aste kõrgemalt – aga muutumatute mustritega. Tema otsib endiselt õiget teed, mina… projektijuhti. Igas mõttes. Mitte faking miski ei muutu. No krdikrt, mustrid-mustrid – muutuge!!!!!!!

Krissu trenn Indiga oli reedel võrratu. Manni nimetas ta ebamaiselt arukaks kullatükiks – ja nõudis võistlustele, huh, tiinus päästab 😀 – Taja mahe ja hoolas koostöö Indiga liigutas teda südamest – ütles, et nad teeksid koolisõidus kahekesi ilma ja kohtunikud sulaksid ainuüksi sellest hämmastavast kooslusest.

Mul on au olla nende gruum – Manni jahutada, Tajat soojendada. Aga tuleval aastal lisandub Namaste. Veel aasta pärast Nibiru. Vestlesime Juuru Velloga, kes käis vanadaam Jumpat meelitamas, südamest südamesse, kui keeruline on enda kõrvale kedagi leida – isegi mitte elukaaslase mõttes. Ka projektijuhiks. Manageriks. Ratsastajaks. Seda enam, et ma tellin kosmosest segaselt. Tahan ma siis vaba rahaga härrat, kelle käevangus kenitleda, arved makstud ja puha – või loomi ja masinaid tundvat hobulausujat-ürgmeest? Tahan teist ennast – mees-naine-loovur-loomakasvataja-ettevõtja – kõik ühes. Kosmos on selliseid teinud ühe. Minu. Palju õnne.

Heli võttis meie koospäeva, mille käigus otsustasime paralleelmaailmad ristata, kokku sedasi:

Kõik saavad pügada

Jah, ma ise ei saa ka praegu kohe kõigi puhul aru, et kes on kes. Alumisel pildil küll teeb kiisu-Grišaga tutvust Omariigitari tütar. Omariigitar ise aga läks täna uude koju. Ehk tagasi oma vanasse koju Kati Saara Vatmanni juurde, kust ta meie juurde jõudis.
Kirjaniku-Katiga aga parandasime lambapügajaid oodates maailma. Hea oli, et neil läks nii kaua aega, sest me saime täitsa ilusa ja uue maailma. Varsti kuulete täpsemalt. Ise oleme rahul. Oi, kui rahul.
Viimasel ajal on jälle palju asju kuidagi paika liikunud ja elu nii selgemaks loksutanud. Täna näitasin ja seletasin, et jah, meie talu on ka viimase aastakese põhimõtteliselt seisnud. Ootel olnud! Nagu me kõik.
Mitte enam! Tänane oli järjekordne pauk, mis elu kiiremalt selgeks lööb. Ma tean, mida ma tahan teha. Ma tean, mida mulle meeldib teha. Ja ma julgen!
Lambaid pügatakse. Inimesed teevad oma elus aga ise otsuseid ja vastutavad ka ise nende eest!

Postitaja: Heli Künnapas

*

Saara lisas sinna juurde, et olgu tegemist lammaste või uute ühisplaanidega – me vastutame kõige ja kõigi eest, kelle oleme taltsutanud. Aho. Hõissa. Ja nii ongi.

Suuda vaid erinevatel laineharjadel korraga ja vaheldumisi surfata. Teisipäevahommiku veetsin Tebolaris Kängu sügistuuningul – talvesussid, esipuksid, rooliotsad, nukkvõlli andur, küünlad. Kodus jõudsin kihkukähku koerad lõbustada, hobud-lambad kasida ja kallistada, end lille lüüa. Pärastlõunal olime Tulika väekeskuses Aivar Halleri jutul – ja õhtul parunessi Floridasse-lahkumise eelsel Talveaia-kontserdil. Selliste laadivahetuste tõttu küsin alailma end kõrvalt vaadates – mina vä? Hilisõhtusel koduteel mõtlesin välja, kuidas Indi garderoobinurga kahest riidekapist sel moel ümber ehitan, et see on käepärane, ülevaatlik ja harmooniline, nagu mul enesel.

Eriti mina-vä päev oli terve esmaspäev, otsast otsani. Nädal tõmbas end nii sajaga käima, et Saaral olid jalad 16 tundi jutti maast lahti. Et talinapäeval mitte suvalisse kohta Känguga välja surra, tegin sissejuhatava sööstu Känguga Tebolari – kus olen alati uskumatult efektiivne ja produktiivne. Paberid ja arvuti helendavad ses autoteeninduse kontoris mu käes. Suur osa Anita-raamatut sedasi kirjutatud.

Vahepeal põikasin pria-Kulla juurde lambamajandama ja Maximasse toiduvarude järele – üks mahe vanaema sõidutas mu jalgratta pakiraamil piraka toidukastiga töökotta tagasi, ehkki oleksin oma kallite moona ära lohistanud ikka.

Teel Tallinna vestlesin isand Halleri, Indi muusikaõpetaja, sõbranna ema, koeralausuja Kerliga – kes ei saanudki Hooandjas oma koduse koerasalongi raha kokku… Ja ehmatasin niigi ülepinges, trükkimineku-eelse Manona oma ootamatu Niine-uulitsasse ilmumisega rivist välja. Loodan väga, et ta jõuab lõpuks pojaga Soonele – näen iga päev, mida Mann suudab. Ja Taja. Ja üldse.

Üks kolleeg Eesti Naise koridoris ütles, et toimin kontoris justkui metsast majja lennanud lõkendav-särav Tammepuu. Ja Sesooni kohvikus jõudsin veel uskumatu koguse töid ära teha. Kui on sündmused, ei jõua kodus arvutisse. Ning selle ülitiheda päeva ekstra-kingitusena sain aru ja teada, et on õige ja hea, et iseendast kaks kuud justkui maha olen jäänud. Kavatsesin oluliselt intensiivsemat toodangut paisata. Ent kõigi produktide sisse saab praegu pakitud mitu korrust kõrgem tuum ja point. Jumal ei lase neljalisi raamatuid kirjutada. Nagu Vooglaiu juublil ütlesin – meie oleme tüdrukud, kes peavad talu ja õpivad viitele.

Tauri Tallermaaga Tondi grillis luues ja lehvides avastasin, et ta on konkurentsitult kauneimate silmadega Eesti mees. Ja tema – täpselt teemasse – arutluse taustal kõndis üks mu äbakaasadest üle tee, minu ostetud kaabu peas… Allah avita, ausõna…No komments ja karukannike, uskumatu sünkroon, onja…

Olime just lõpetamas, kui saabus Kuningas Peep – kes ei kavatsenud üldse loos osaleda 😀 – hurmav ja eneseirooniline, sügav ja arukas – sellest tuli tunnipikkune tulevärk, mille kulminatsiooniks härra Vain ja preili Vatmann kärasid parklas naerda. Vana hea igitoimiva nalja üle „ühel mokad persses, teisel perse mokas“ 😀 Isand Vain veedab suure osa rantjee-elust trompetit mängides. Ja tuleb meile ükspäev teisehomme külla. Ma tahan, et see juhtuks kohe. Tahan tungivalt!

Kodus veeretasin koos tütre ja tema sõbrannaga Madam Citroenist pühapäevaõhtuse sauna lõpuks metsatalust veetud lambaheinad välja – sain operaatori abiga digiboksile restardi tehtud – aga lukuauk, st vestel-telekas-musikene – ei tundnud ikkagi digiboksi ära. Kaapisin Rütmi-fakiiride juurde ja sain samsungi puldi, mis ka tulevikus lukuauku ja digiboksi omavahel tutvustab.

Talli puhastamine venis väga pimedasse – tuledes hoov nägi välja nagu päkapikukodu jõulupostkaardil. Õhtuses kõheduses ümber minu koonduvad hobused, jagelev Lilli ja ülipüüdlik Jordan… Armas. Väga lühidalt öeldes.

Toas läks äraoldud päeva järeletõmbamine tänu rööprähklusele uskumatult kiiresti – pliit küdema, pesud käima, kuiv pesu kokku, toidud pliidile, ahi küdema, kassidele puhas liiv, põrand puhtaks, pesud kappi, toit kõhtu, laps magama… Aga talinas töötades niimoodi olekski ju – kõige varem kuuest tulen, kaks tundi õues, kaks toas – ja hommikul jälle minema. Oi.

Tegelik elu on selline, nagu nägi välja nädalavahetus.

Brigita tõi Aleksandri autoga üheksaks Soonele – enda ka – ja me vadistasime südaööni teed juues tuhandel teemal. Laupäeval tegin kohe varahommikul boksid-puuderingid ära – ja kaks unelmate päeva alustas rullumist.

Angala väekoja emand Heli kinkis Brigitale ja Indile sobivad käevõrud – roosa kvarts ja dalmaatsia jaspis – Aleksandrile laavakivist maanduse – ja siis see juhtus. Keegi oli väekojaemanda kätte eelmisel õhtul andnud mägikristallist pendli, mis tema käes ei töötanud. Kui Brigitale rääkisin, et mõtlen nii pendli kui tarot’kaartide soetamisele, aga pole otsustanud kasmismillal, ulatas Heli pendli Brigitale ja… see hakkas saba liputama. Võttis ühendust, rõõmustas, hakkas kõnelema – ja üks elevants kukkus seepeale riiulilt lihtsalt maha. Küljes olnud hinnasilt 8 kleepus lõpmatuse märgina põranda külge… ja nii need asjad lihtsalt käivadki. Alati. Aga see eest südamest südamesse ja igaveseks.

Kui Saara oma Murutarilaste karjaga Terje imedeaeda jõudis, oli metsatalurahvas juba seal, nohistas keeduube puhastada ja pannkoogitainast segada. Brigita oli Terjega juba õestunud ja kallistanud, pliiti kütma asunud ja end nagu kodus tundnud, kui viisin ta vallatult kurvise ekspositsiooniga elutuppa – ja äkki sai mu tütar aru, et siin ja praegu kohtuvad kaks tüdrukut, kelle mõlemaga hakkas Juhtuma 17aastasena – ja järjest paremini on läinud.

Ma tean, et Terje ja Brigita kohtuvad veel paljupaljupalju – neil on teineteisele nii palju öelda. Aleksandri jaoks on Terje lihtsalt küpse naise ideaal. Ja minu jaoks… emme. Aitäh.

Juuru Vello peatas meie saabudes sõnnikuveo – nibis midagi starteri ja aku juures – lapsed mängisid nende snautseriga – ja me jõudsime koju enne Šohirevide dessanti.

Ma teadsin. MinniMannikate viimase aja koostöö põhjal teadsin, mida nad suudavad. Ja ikkagi oli mu kullatükkide väetöö – õe ja venna lähedus ja minu osalus ilmselt võimendas seda – järjekordne Ime. Viieaastane viiekilone tüdruk lõõgastus elus esimest korda. Hakkas pärast tutvumist Manni turjale laotatuna ümisema – ja lõdvestus. Üleni. Voolas hobusesse. Usaldas – ja lendas ära. Pilk Indi silmades. Tegelikult juhtus tema vennaga, kes seni suuri hobuseid kõnetas, sama. Järgmisel korral viin venna Tajaga põhjalikult kokku.

Toas soojenedes valis Brigita muusika – Rybak ja Emmelie de Forest – mida tüdrukud kuulasid koos emme Danelaga, kuni issi pöialliisit toitis ja poisid edvistasid. Nagu see ikka käib… Ootan neid tagasi. Mis litsents, mis diplom – niimoodi õpitakse. Oi, kuidas õpitakse… Aitäh, majatäis helgeid ja kauneid õpetajaid!

Õhtuks läksid lapsed Brigita kuulsusrikkal juhtimisel – kiidetud olgu juhiload! – vanima õe juurde – mina… jäin kell kaheksa magama – iga ka juba selline 😀

Klaudia tuli pühapäeval.

Veetsin neljast kümneni kirjutamishommiku, lapsed veeretasid lammastele uue rulli, noppisime Bella-koera rihma otsa ja rähklesime Jordani rähklusi trotsides tseremooniaplatsile. Natuke rahunemist ja…

Vaikus. Joonistavad lapsed ja nahistavad penid meie koduses kirikus. Palvetasime ja taotlesime, tänasime ja palusime – ja süütasime oma seitse palvelehte. Minu käsi joonistas koos Klaudiaga – on mul üks selline hõresireroosa sõbratar – lisaks kõigele muule olulisele 31 järglast, kelle mu segaverelised silmad ära jõuavad ära näha. Tegime tuld. Vaatasime Allikale silma. Poeg tundis puutüvedel mängida. Ja see oli hea. Väga. Hobused olid meie ligi ja tagasiteega joonitasime ümber oma Kodu päripäeva täisringi. Aitäh. Vot nii just kirikus käiaksegi.

Ja siis tulid sõbrad.

Tahtsin väga tütrele näidata, kui kaunist tööd naaberküla Mirje tema Tajaga teeb. Mirje tuligi! Koos Mati ja pojaga. Ja hobutüdrukust sõbratari perega. Lisaks Mirjele sõitis Tajaga ka Mati, tegi kindlaks paremast jalast galopi kartmise põhjused – ja sõitis nii, et mul oli hing kõrvaltvaadateski kinni. Mõistevtundlikleebekaunis… Kõik lapsed said kõiki hobuseid soojendada ja jahutada. Brigital oli meeles lapsepõlves õpitud kauboihüpe sadulata hobusele selga – ja sõprade väikesed lapsed leidsid õunapuude alt Oma: konn, hiirega Lilli ja lepatriinu 😀 Aitähaitähaitäh!

Õhtul – pärast boksitegu ja tolmuimejaringi, millest õigupoolest pole mõtet rääkida – ja mille jätan oma väikeseks räpaseks rõõmuks ja saladuseks ka siis, kui saabub Kuningas 😀 – sõitsime metsakülla. Panime Jumpa tagauksele riivi, kaks rulli heina peale, käisime saunas, põrnitsesime paar pala näosaadet – aga see ületas meie võimed. Õhtuse talituse ajaks oli mu kuppel nii kummis, et andsin hobustele kogemata nisu, panin autovõtmed koos munadega külmkappi ja üldse.

Aga ma taastun kiiresti.

Ning autasuks vahepeal ühe mära taha viie koorma asemel rakendatud seitsme vedamise eest olen kestvalt õhinas ja TAHAN. Ja saan ka. Täna vormin Eesti Naise loo, toon mendi-Merikese aiast viimast korda õunad ära – Indi kooli ja ujula vahel – siis on tal kitarritund ja minul talitus – ma ei või selle tunni kõrval olla, sekkun ja sehkendan 😀

Kuhu me jäimegi…

1) http://www.hooandja.ee/projekt/taisring-indiaanlane-moisavalitsejaks – ainult natuke veel ongi puudu 😀

 

1. EASi loomemajanduse edendamise meede

 

3) http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/leader/ – pvc-telgi ehitamine – eelistatakse hävinud seakasvatajate ümberprofileerumist ja avaneb alles kevadel…

4) http://kik.ee/et/keskkonnateadlikkus/keskkonnateadlikkus – hobuteatri ja loomaraamatu pakett – mis on keskkonnaminni sõnul põllumõnna-või-mis-ta-ongi rida – ja vastupidi…

5) http://www.kysk.ee/hetkel-avatud-taotlusvoorud-ja-konkursid – omaalgatus, suursündmused ja tugitegevused aina sobivad

6) http://eeagrants.org/ – aprillis avaneb – vägivalla vastu, integreerumise poolt… 

7) tuleva aasta värske Henkel

8) kulka novembrivoor – Ingli puudutuse raamat, Mustrimuutjate näidend – mis te arvasite, et ma loobun vä? Hehee, kõigi kapjade-sõrgade-käppade-varvastega tallan oma rada 😀 

9)… selles nimekirjas on mul 70 ettevõtet, kes tuleva aasta eelarvet koostavad – mu nimekiri on ootuspärane ja fantaasiavaene – aga ma tean, kes teab, kuidas seda paremaks ja toimivamaks muuta – ja muudab ka – ja me teeme imesid – iga päev – sest just siis, kui sulle tundub, et maailmas ongi aint sellised inimesed, kes ainuüksi su tegevusnimekirja ja projektide listi nägemise peale selili kukuvad – tulevad need teised. Keda oled kogu teadliku elu otsinud. Ja see ongi Elu. Aitäh – ise olen oma mõistukõne üle, mille käigus suurem osa jäi saladuseks, kangesti rahul 😀