30.oktoober

Venezia 1701. Rinnakas 36aastane naine – pehme pepu ja kõrge büstiga. Must atlass, edev tornkübar, rohelised smaragdid büstipealsel tikandil, igal võimalusel karnevalimask ees. Noobel kodu kanali kaldal, punaste sametpatjadega baldahhiinvoodi. Mees gondoljeero – mööda kanaleid kühveldamas – laiad õlad, lühike kael, pleekinud lokid ja rakud pihkudes. Lastetu – ja enamuse päevast seal sametpatjadel koos… meeskülalistega. Pst! Toatüdruk üleni kollakashall ilmetu-tilluke olend, kes kunagi väljas ei käi ja kõike teab. Ainus sõber paariteistaastane poiss, kellega see lopsakas naine majafassaade pidi kulgevatel treppidel istub, viigimarju sööb ja unistab. Naine lubab poisile, et viib ta mitte ainult karnevalile, vaid teeb koos temaga teatri. Gondoljeero saab teada, et naine võõrustab ajal, mil mees oma naise nooblite huvide finantseerimiseks raha teenib, mehi. Armastab küll oma meest, aga kuna too on tahumatu ega räägi tunnetest, otsib aseaineid. Gondoljeero tapab end ära. Naine jätkab näiliselt segamatult veel mõned päevad oma armastatud paariteistaastase poisiga unistamist. Maski eest võtmata. Tal on itaallanna kohta liiga väike nina ja ta armastab maske. Tema üliplastilised graatsilised käed tantsivad õhus, kui ta poisile nende tulevast teatrit kujustab… Ja tõmbab viigimarja hingetorru. Kõõks. Ja minek. Teise ilma minekul tuleb vastu gondoljeero. Poisile antud lubadus jääb õhku. Ja peediidu-armetu toatüdruk jääb kõike mäletama.

Novelli süžee? Ei, minu eelmine elu, kus eile õhtul Mai-Agate juhatatud regressioonis käisin.

Poiss on tänastes kehastustes Karekas, kellele toona Venezias antud lubadust täidan. Toatüdruk – mu tänase kehastuse ema. Gondoljeero on kusagil mu lähikonnas. Olin teda tänases kehastuses just ära tundmas, kui Mai-Agate kutsus transist välja, krdikrt. Indi muide ei allunud korraldusele ja jätkas matka. Ta oli Abhaasia mägedes elav käsitöömeister, puunikerdaja – tal oli tuhat lammast, kaks kollast lehmakonti, peni ja kimp kasse ning ronk – tema Bremeni linna moosekandid ikka kaunisti koos 😀 Ja ta laulis õhtu otsa gruusiakeelset laulukest, mida toona puutööd nikerdades laulda armastas. Aga minul jäi teadmata, kesse toonane gondoljeero täna on, kellega meil omavahel kõik ütlemata jäi, mistõttu kõik nii inetult läks, ehkki teineteist armastasime. Nääää, miks ma viigimarju kardan ja rohelisi smaragde pelgan – ja sametpatjadel jõude püherdajaid haletsen – oli ära. Kõõks 😀

Lapsevanemate koosolekul saadud märgi ajel saatsin Preeriakoja-Aleksejevile pinu jooniseid. Karekale jutustasin, kus me temaga viimati olime. Tähepoisiga leppisin tema Indi-külastuseks uue aja, sest me oleme esimese katse päeval hoopis Tartus. Ja koos Prints Pajumaa teksti kirjutamisega lendasid veel kümned pusletükid oma kohale. Tekstivälised. Laostunud Kuningas ja Mogri Kuningas, teelahkmel Kuningas ja joodik-Kuningas. Oo, milline mosaiik! 😀 😀 😀 Nad kõik satuvad kirjutama-helistama just õigel hetkel, et üksteist võimendada-peegeldada – või hoiatava eeskujuga ühtteist assotsieeruvalt olulist meelde tuletada.

Kui vanimat tütart ja tema tütart täna reedestele analüüsidele – 2-3 reedet veel… – viisin ja sündiva põnniga ühendusse sattusin, lendasid puuduvad pusletükid kohtadele. Ma tundsin ta ära. Gondoljeero. Mu kõrgem mina teadis juba siis, kui ta tulema hakkas, et nüüd tuleb väljasupi hingeklimpide seast just see, kellele tookord nii palju paha tegin – ja tirisin talle siinse ümberehituse viljana poole oma talust, vedrud igas mõttes tagurpidi. See oli vähim, mida 1701.aastal tehtu eest teha sain.

Indi gruusialaulukesed – ja kõik teised laulud ka – tulid samuti täna kasuks – kui Mirjega oli Taja trenn tehtud, läksime Maruusja ja Manniga maastikule just siis, kui Fedja metsas põtru-sigu põmmutas. Hirmunud kitsede ja rebaste – keda olid kõik kohad täis, nagu safaril – hea, et põtru ei tulnud – huh – eemale peletamiseks laulsime. Täiest kõrist. Ja Maruusja kükitas-põikles nii, et oli koju jõudes läbimärg.

Kodus puid korvi ladudes jõudis kohale. Kui 40.sünnipäeval lastega Veneetsias olin, helistasin laste isale ja trampisin jalgu – tahan Liu tallu kööki klaasustega pliiti! Mina, kes ma selles elus kelleltki midagi ei nõua, vaid Teenin, trampisin jalgu ja nõudsin – sest ma olin tookordses linnas too karnevali-lemb ja patjadel püherdaja – ja soovitut nõudsin Gondoljeerolt, mitte seekordselt mehelt. Mistõttu viskasin ka abielusõrmuse just sinna kanalisse!

Õhtul pesu pestes ja tütrele süüa tehes lendasid veel mõnd pusletükid kohtadele – miks ma tolle klaasustega pliidi, mille lõpeks ise välja teenisin, pärast tema ülesande täitmist just Karekale viisin? Sest tema, Venezia-poisu ees antud lubadus jäi täitmata. Tookord. Täisring ja Itaalias tahetud pliit… Aga pliidi teenis Tobias – ostsin selle Topsiku-tehtud pesakonna alimentkutsika eest. Kelle nimi oli – õieti on, täitsa kobe teine veel – Mattiisen. Põhjusel, et… ploluline, ühesõnaga – veel üks täisring. Ning Jordanil on Tobiase silmad. Pauhh-põmaki – ja paigas kõik – nii lihtsalt käibki.

Mai-Agate järgmine loeng – nelja mittefüüsilise meele aktiveerimine – on 7.jaanuaril.

Haisen hobusehigi järele – Maruusja ja Taja läbisegi – laud lainetab erinevas valmimisjärgus tekstidest – ja ma olen… õnnelik. Ma ei teagi, miks. Eriti vist sellepärast, et tuli idee lahendada maneeži ülemine osa koos Preeriakoja Aleksejeviga. See on hea, nii hea, väga hea, erakordselt hea idee!!!!!!! Elu, armastan sind! Ja ma ei saa sellest üle 😀