1.-2.november

Kuhu sa lähed – sinna sa saad. Kuhu aga astud – seal juba oled.

Oraakel Pargi kuulutus praegusteks päevadeks. Mu meelest tema parimaid lausungeid – hingetiine õhu ja olemisega ülimas kooskõlas.

Safari! Alates sellest, kui Indiga jahimeeste-hirmutatud kitsede-rebaste keskelt hobustega koduteed otsisime, ongi olnud üks üleüldine safari.

Endlasse Iha-esikale sõites jäime kiire-peale, nii et Känguubikul tuli olla nii rallipill kui safari-jeep. Kergu ja Vändra vahel jooksis põdramullikas nii täpselt nina ette, et astusin pidurid mörisedes blokki, driftisin külje ette ja jõudsin põdrast millimeetri kauguselt mööda libisedes temaga silmsideme ka veel saavutada – pärast mõistagi värisesin, aga olin endaga ülirahul. Õieti küll kaitseingliga, kes jälle ülesannete kõrgusel oli 😀

Esietenduse suurim elamus Indirale oli vestlus Peeter Paani kehastajaga. Üldiselt on mu tütar juba harjunud, et oleme osa koorekihist – täpsemalt, nagu täna hommikul Iha-arvustusse kirjutasin – me kõik, kes me siia kogunenud ja jäänud oleme, üks koorekiht olemegi – muidu poleks seda rahvast enam ammu.

Ingomari ja Kleeri tulek on Endlast taas Kodu teinud. Ja lavastus on selline, et samastuda saab eranditult iga tegelasega. Mu vestluspartnerid vaheajal ja Endla sünnipäevapeol olid sulnis häälestuses ja väga Omad.

Illega rääkisime, et tema esimene lapselaps sünnib minu kolmandaga üsna samal ajal. Lii Tedrega eelmise ja praeguse Iha erinevast tonaalsusest. Ita ja Jutaga arutasime, kui lihtne on lubada, et hakkame laupäevahommikuti balletis käima, aga tegelikult… Sama tuli jutuks Märt Avandiga, kes koos Liisuga juba pikemat aega oma vanaema Soonele toob 😀 Liisu jutustas Indile oma tantsurühmast ning Felixile-Michelsonile sain öelda, kui väga mulle Brigita uus lugu meeldib. Ma vist ei tohiks olla seda kuulnud – aga noh ja… olen.

Kink ja Raido kõnelesid minuga Täisringi jätkutuurist – ma ise kõnelesin sellest Ingomari ja Rolandiga, kes muide uuslavastuse finaalis samuti lavale astub. Kleeri ees põlvitades. Liina ja Priiduga – Tennosaare ja Loogiga – arutlesime, mida me teame New-Orleansist ning meeride Toomase ja Romekiga analüüsisime pagulasteema intellektuaalsemat tasandit. Kõnelesime südamest südamesse Rekkori ja Oopkaubi ja Martin Algusega, kelle „Varjudemaasse“ ma nüüd viimaks olen täiega sisse läinud. Kati Ongi suutsin tema lõpupisarate tõttu vaid kallistada – samal ajal, kui Indi hoidis kaenlas Kleeri 😀

Kultuurisafari lõppes Aleksandri-pubis Meelist kuulates ja Matiiseniga mõnd eksistentsiaalset teemat lahates. Ja pühapäev, 1.november 2015 läheb Soone talu ajalukku sellega, et me alustasime koos kristallkaksikute perega maneežiehitust.

Martin ja Eda laasisid pooled postid – keset oravaid ja harakaid ja vaimolendeid, kes tegid nendega tuhat vaimukat nalja. Indi möllas kaksikutega. Mina tegin vaheldumisi bokse ja suppi, korrastasin lauta ja viisin Soonelt nende koju tagasi Sofia ja taksikutsikas Fredi – paraku õpetas tüdrukutirts kutsikale teekonna siia selgeks, nii et papa Mangi lõunale-saabudes ja pärast Manniga kaksikuid sõidutades ja veel hiljem, kui kõik olid laiali sõitnud, tuli kutsikat tagasi viia, tagasi viia – ja veel kord tagasi viia.

Tänu Sofia siiasaabumisele sain tema papa Eeroga törtsu südamlikku juttu rääkida. Ja Stellale ütlesin, et teen küll endast oleneva, et hobukoplisse kippuv Fredi terveks jääks ja Jordan teda ribadeks ei rõõmustaks, aga ma ei saa võtta Jumala rolli ega võimatut vastutust kõigi maailma loomade eest, ehkki kõva annus St. Franciscust on minus kindlasti vägagi olemas…

Mul oli mõte Jordan postilaasijatega metsa jätta – aga põdrajälgi oli tema jaoks liiga tihedalt, et minust maha jääda. Kodus mõtlesin koos temaga bokse teha, aga sisetunne ütles – pane koer aedikusse, on vaja… Minut hiljem olidki Sofia ja kiljuv kutsikas siin. Huh!

Kõigi pühakute päeva õhtul oli mul ülikõrge palavik, viimne kui liiges kasutuskõlbmatult tulivalus, kõhus koolikud ja silmad avamatud. Hommikul oli seis kolm miinus – alustasin hingede esmaspäeva Raplas – Agrovarust kassidele toit, lammastele mineraalikauss – ja apteegist überlaks c-vitamiini ja söetablette. Neelasin mammuti-peotäie askorbiint – ja kohe teine tera! Platseebo-laks ka muidugi 😀

Eesti Ekspress sai kätte Pajumaa-loo, Fohow-Sirje tutvumiseks oma loo, Pärnu Postimees Iha-loo – homseks leppisime leedi Samueliga kohtumise, kui juba nagunii Tridensisse Maalehe-lugu tegema tallan – uus Müstika tellis lisaks Kreutzwaldi ja Toora-regressioonidele ka Mangi uusaastaretsepti – johhaidii, kus nad oma tellimusega eile olid, kui papa Mang koos Peebuga siin lõunal oli??? Ehh, saame hakkama.

Kõigega.

PäikesePrints saatis mulle arutluse:

Polina ütles mulle kunagi, et kuigi oleme vaimsed olendid, elame materiaalses maailmas, kus peame arvestama siinsete seadustega. Kui olin 2008-2012 rahaliselt väga hädas, püüdsin ikka ja jälle nn sisekosmose projektidega rahaliselt jalad alla võtta, aga edutult. Küll võisin kiruda, mediteerida, paluda jms, aga ei midagi. Ja siis sain aru, et ma ei saa oma vaimse tahtega füüsilist maailma mõjutada, vaid pean õppima kohanema. Ja seda siis Motivaatori kaudu püüdsingi teha. Ma ei vaadanud enam, mida mina tahan, vaid küsisin, kus raha on ja mis kasu saan pakkuda. Loogiline oli, et raha oli firmades ja kui hästi tubli olen, võin neid aidata.

Ma ei tea, kas see jutt sind üldse kõnetab ja aitab, aga nii see oli. Ka praegu, mulle tundub Soone talu projekt väga armas ja mõnus olevat, aga kas inimestele, keda sellesse investeerima kutsud, sellest piisab? Kuigi sellel projektil on väga kaunid ideaalid ja ideed, ei pruugi nn kandilises rahamaailmas olijatele see nii väärtuslikuna paista. Kui Sisekosmost Motivaatoriks muundasin, lugesin läbi hulga väiksemaid nn elustiiliäri raamatuid, kus rõhutati alati, et tuleb vaadata kliendi vaatenurgast, mitte enda omast. Me peame nägema, mis kasu klient päriselt saab, mitte mis kasu meie oma arvates talle pakkuda saaksime. Ja kui pakkuda nendele päriselt neid asju, mida nad vajavad, siis on võimalik ka nendelt raha tuua.

Mul on näiteks üks koolitaja tuttav, kes ei tahtnud seda mõista. Ja ta teatud mõttes vireleb siiani. Me koos püüdsime 2011 siseneda äriturule ja ma ütlesin talle, et soovin kohanema hakata, aga tema jäi oma vaimsele rajale kindlaks ja on seal senini. See ei ole vale. Absoluutselt mitte. Aga see lihtsalt kinnitab Polina öeldut – meie subjektiivne kogemus on vaimne, aga me elame materiaalses ja materialistlikus maailmas, mistõttu peame õppima kohanema.

Ma ei tea kunsti ja teatrimaailmast väga palju, aga ehk leiad mõne mõtte siit siiski resoneeruvat. Usun, et teatrit ja etendusi ei saa teha samadel põhimõtetel nagu koolitusi, aga kuna ise selles valdkonnas tegutsen, oskan kaasa mõelda ka vaid sellest tasandist.

Tulles tagasi materiaalsest vaimsesse. Asi on märkides. Usun siiralt, et mida enam oleme valmis päris iseendani lähenema, annab Elul meile ka rohkem märke. Sageli on jama selles, et me ei taha ju märkidest kinni võtta, sest teame ise paremini, kuidas asjad peaksid minema. Tegin selle läbi ja ei tööta. Märkide märkamine ja nendele järgnemine on viljakam 🙂 Ja leping Eluga. Usun ka sellesse.

*

Aitäh, PäikesePrints!

Jutt jummala õige – kusjuures mis puutub 10 viimast päeva üleval olevasse projekti

http://www.hooandja.ee/projekt/taisring-indiaanlane-moisavalitsejaks

siis Teresa Mängel filmis selle Kirnas pärast etendust ja enne riitust,

õhk oli vaimolenditest nii paks, et fotokas ei leidnud siinpoolseid nägusid üleski –

ja mina kõnelesin kanalis – olin rahva poole pöördudes mitte Saara, vaid see väemees, kes kunagi koos teiste paganlike munkadega – paradoks jah 😀 – Kirnas elas, jalgsi sealt Soonele tuli, portaalivalvuri käsul siia talu rajas – kui kriitilised hetked on olnud, siis olen siin toonase iseendaga kohtunud… mina mind, hinkus hinkust – väga kreisid, aga päästvad hetked 😀 – nii et videole on püütud kanaldav Kati.
Imetlege – ja andke hoogu! 😀 😀 😀