11.11.-15.11.15

Maakera on väike ja ümmargune. Seda on viimastel päevadel meelde tuletanud nii põlisrahvastele tehtu eest lajatanud karmalaks Vanas Euroopas, Saara enese Eestit-pidi ränne kui hingeränne koos Tähepoisiga, kelles kätkeb kogu planeet ja selles leiduvad rahvad-ametid-kihid-võimalused.

Sooritame oma igapäevast ümberilmareisi ilma, et enamasti arugi saaksime, kui mitmekihilised oleme ise, kui paljutasandiline on meie teekond ja mida kõike me oma sadade elude jooksul endasse pakkinud oleme. Õieti – keda.

Telgis olid minu kolm last – Brigita esmakordselt – Kessu kolme mehega, Ele-kallis, Gerli-kuldane – ikka esimest korda – ja Tähepoiss. Karekas tegi medetalu kaitsehaldja Klaudiaga pompöösses koostöös seni parima tseremoonia. Ning järgmisel, laupäeval, kui me kõik läbi terve päeva tütart ilmale toonud Kessu-tütre Melissa eest palvetasime, asetus terve hulk pusletükke oma kohtadele.

Tähepoiss Karl-Erik, Vend, kelle Indira Tartu-Haapsalu bussist leidis ja meie perega ühendas – on kreeklaste järeltulija ja Kreekas ka õppinud-töötanud ning tema ühisosa Brigita, kreeklaste verd Imre Odraksi ja Henrik Noorega on… muljetavaldav. Ta on üht endaosa pidi Norras, teistpidi Aafrikas. Ning Gunnar Aarma viis ta ellu Egeris. Kus me 17.sajandil kohtusime.

Kui automatkal Horvaatiasse – enne Aleksandrit, muide – Egeri kindlusest möödusime, nägin roolis olles hommikupäikest Egeri kindluse tagant koitmas – varemetes oli suur avaus, millest päike läbi paistis. Ja ma olin seal. Sees. 17.sajandil kindlust kaitstes. Madjar. Koos Vahur Murutariga. Madjariga. Nüüd selgus, et samal ajal olid kindlusest väljas Tähepoiss ja Indira. Pusletükkide paikakanaldumise ajal pelgasin hetkeks, et olime Vahuriga äkki ehk rumeenlased või türklased – aga abilised rahustasid – ei, madjarid kõik. Tookord ei õnnestunud. Me kõik saime otsa. Kangelaslikult.

Seekord õnnestub.

Nii, nagu õnnestus sinitihase päästmine. Lilli püüdis tallist Taja boksist noore emalinnu ning tuli oma saagiga sirgelt, saaki rikkumata, köögiakna taha kiitlema. Indi lasi ta tuppa. Saara röögatas. Brigita sai kassil kraest kinni. Lind pääses lahti – ja oli terve! Saara püüdis linnu kinni ja laskis memmemusiga õnnistatult lendu. Ja vabandas Indi peale röögatamise pärast. Ning Tähepoiss naeratas. Nii, nagu teab naeratada ainult Tähepoiss.

Kes teab ka Täisringi-etendust nägemata, et see on vägittükk.

Nii, nagu higitelki tulnud Gerli oli Ohtu-etendusest saadik tükkis sõbrataridega meie vägitüki mõju all. Telgis laulsime ka Rupertilt kingituseks saadud tunnusmeloodiat, kus palutakse kõigilt loodusjõududelt vägesid. Aitäh.

Minu palve telgis oli kõigi oma laste – eelkõige lähipäevil saabuva gondoljeero eest. Ning Täisringi jätkutuuri ja raamatu, Tori ja ingli puudutuse raamatu, mustrimuutjate raamatu ja lavastuse ja suurtelgi kerkimise eest – see palve käis ülehelikiirusel, musttuhat mõtet sekundis – küllap Jumal jõudis kõik registreerida – ma ise küll mitte 😀

Kolmapäeval enne Endlasse läbirääkimistele minekut kirjutasin EN jaanuarilugu, tegin tõsise täisringiraamatu teise osa kammimise, talituse… ja sõitsin Pärnu asemel Kirna. Automaatpiloodiga. Hilinesin Pärnusse 11 minutit. Ingomar oli väga Oma. Igas mõttes ja hetkel. Roland oli ettevaatlikult süüviv ja destruktiivselt konstruktiivne. Mina sain hunniku ülesandeid. Ikka ise 😀

Konverents tagasiteel – Heli, Diana, Rammul, kaksikud… tõi mu koju, kus oli ahi köetud, toit valmis ja üldse – kitarri-Kaupo tõi Indi ujumistrennist koju, õpetas-majandas ning Klaudia ruulis. Nagu ka higitelgis, kus ta viimase ringi ajal härjapõlvikute mahaaetud ukseteki tagasi pani, nii et kõik nägid tema väikseid pärliroosasid käsi ja asjalikult eemalduvaid peenikesi sääri, taltsutatud härjapõlvikud kuulekalt kannul 😀

Neljapäeva sõudsin koos elutoa ahjuga Kalevipoja-retseptsiooni retseptsiooni visandades. Viiest jälle jalul – kirjad-kirjad-kirjad. Kuuest loomad hämarasse õue. Seitsmest teele – Indi läks naabritega kooli. Saara ees rullus liinil Rapla-Viljandi-Otepää lahti kogu elatud elu. Nii palju omasid ja kohtumisi, töid ja teid. Minu Eestimaa…

Maie ja Henn vasakul, Pillekas ja Maila paremal – meid kõiki ühendavad varsad ja kutsikad, talled ja unistused kukla taga… Olustvere ja Maalmeister, Sammuli ja Kavakud, Hummuli ja Suburg, Kiira ja Sille, Liivaku ja Liivia, Tammarud ja Ute – isegi tema! – Heli Varik ja Mall Värva, Valguta Kai ning Otepää Veerpalu ja Mae ja Pilv ja… Kõigi nende kodudes ja eludes, minevikus-olevikus-tulevikus olen käinud. Ja nüüd siis ülisügavalt sees ka hõimlane Imre ostetud Levandite majas. Pirjo voolitud keraamiline roos pikalt ees – teel oma kohale vanematekodu kaminasimsil. Aitäh.

Imre-hommik oli müstiline. Igas mõttes. Selle kulmineeris kohtumine tema naabrimees Kiisleriga.

Kohtumine koolis oli üsna triumfilaadne toode, millega teenisin Jordani uuekolmapäevaoperatsiooni raha – kõigepealt emand Reek, kelle ema osutus minu ema teekaaslaseks – siis saalitäis gümnasiste, kellele korraldasin totaalse tormijooksu ja pälvisin pubede ovatsioonid. Huuuh, küll see oli võimas… Aitäh!

Kuni Brigita isa, venna ja Mäeotsaga töötas, lobisesin Tihases ämma ja äiaga südamest südamesse. Misjärel olime Brigitaga teel. Kaksikutepapa haldas seni Soone suurtelgi poste ja tüdrukuid. Meie tegime tütrega peatuse Kirnas – kottpimedas paduvihmases täheväravas. Sõitsime Türile ja… täiesti arusaamatu manöövri järel olime veel kord Kirnas 😀 😀 😀

Indi oli end kaksikutega nii ära trööbanud, et langes loogu. Meie Brigitaga kestsime kaheni. Reede 13 hommikul tulistasin ühe teksti Gretale, poodi koerte kraami järele astudes ootasime Känguga keset teed sittuva ja mulle silma vahtiva rebase järel ja tagasi jõudes manööverdasin hobustega silmsidemes kopliservas heinarullis majandava metskitse tagumiku tagant mööda ilma, et tütarlaps oleks kõrvagi liigutanud. Ilmselt teeb minu roheindigo bioväli ka mu auto nähtamatuks 😀

Vedasime tütardega tseremooniaks värsked kivid ja tegime kolmekesi boksid. Siis tulid Karekas ja ettevalmistused, Ele ja Gerli, Aleksander ja Tähepoiss, Kessud ja härrased loobujad ja… Suur õnnistus. Kus igaühel – ka loobujatel ja õllel, mis nende üle ruulis, oli oma koht ja ülesanne. Aitäh.

Öö köögis oli vestlustest tiine – kui telefoni sisse lülitasin, oli esimene sõnum, et Melissa hakkas sünnitama ja teine – veresaun Pariisis.

Laupäevahommiku veetsin ajakirjatekstis, boksidetegu segunes hobudega vestlusega, Brigita lõikas mu juukseotsad ning kõik noored – Brigita ja Aleksander minu ning Tähepoiss ja Indi Tähepoisi autoga – korraldasid Babsude juurde Hausisse dessandi. Ning Saara majandas kolm tundi – korralik kodupaitamine, pesumõsu, kütmine ja korrastamine. Hea sai.

Õhtul sõitsime metsatallu ja laulsime taadi nutma. Kinkisime talle ikooni, mille kord Brigita ja Indiga Kihnu kirikust ostsime. Ja kallistasime Miilit ja sõime end silmini täis. Saarasse konkreetselt mahub piraka prae otsa seitse – kordan, seitse! – tükki erinevat torti ja kooki 😀

Täna õpime töö käigus Russat – tassime erinevaid haljasmasse õigesse kohta – vaatame õhtul koos näosaadet, sest mu keskminesüdamine tütar vot ei lähegi siit enam ära 😀 – Indile tuleb Mirje ning Euroopat ei ole enam. On planeet Maa.

Harri Kingo kirjutas mulle: Elada siin ja praegu?
Küllap on igaüks kuulnud lendlauset ja tarkust, et elada tuleb siin ja praegu. Seda õpetust ja tarkust ka sageli propageeritakse ja üksteisele kirjutatakse ning asjade üle järele mõtlemata ise siiralt õigeks ka peetakse. Aga… ei tasuks pidada. Miks?
Õpetus elada siin ja praegu ei ole tark õpetus. Inimene mäletab paratamatult oma elu ja minevikku, inimene teeb paratamatult plaane oma tulevikuks. See on vajalik ja väga normaalne. Jah – kui minevikku peitu põgenetakse ja tuleviku asemel elatakse fantastikas ja illusioonides – see on loomulikult halb. Kuid miks vaid sellist negatiivset alternatiivi ainsana siin näha? On ka parem ja targem alternatiiv – kui oma minevikku mäletatakse adekvaatselt ja oma tulevikku planeeritakse arukalt, siis pole see ei väär ega vale. Need “siin ja praegu” eneseabi õpikud tuleks palju targemini selles osas ümber kirjutada.
Õpetus “Ela siin ja praegu!” on läänes üle võetud idast. Kuid idamaade õpetused pole kunagi olnud nii rumalad, et oleks midagi sellist mingi lõpliku tõena õpetanud. See mõte asub idamaade õpetustes siiski avaramas kontekstis, milleta sel lausejupil pole mõtet. Lihtsalt lääne inimene oma arusaamatuses leidis selle kõlalt meeldejääva lausejupi ja arvas, et “See ongi see!”, jättis aga õpetuse kui terviku, milles see lause mõtet omab, tähelepanuta. Õhtumaalane leidis idast lausejupi, taipamata selle lausejupi konteksti ja seeläbi ka seda lausejuppi ennast.
Ma soovitan loobuda oma elus sellest “siin ja praegu” arusaamast ning lisada siiski sellele “siin ja praegu” olevale ka oma minevikukogemus ja oma plaanid tuleviku jaoks. Muidu on see mõttetus, milles te elate. Ja tragöödia teile endile, kui paratamatult saabub homne päev.
Mis aga olulisim – maailma- ja elupildi korrastab mitte see “siin ja praegu”, isegi mitte mineviku mäletamine ja tulevikuplaanid, vaid ideaal, mille poole me püüdleme. Kõik meie rabelemised, saavutused, tehtav ja omatav ei oma vähimatki väärtust, kui me ei tea, kuhu me üldse tahame, igatseme, loodame jõuda. Oma maailma korrastamist tuleb alustada ideaali leidmisest ja mõtestamisest. Täpselt samamoodi peame toimima oma eluga nagu me toimime enne igat oma tavalist teekonda igas oma tavalises päevas – me alustame seda teed sellest, et määratleme, kuhu me läheme.
Meetodit elada vaid üks päev korraga kasutatakse näiteks alkohoolikute ja narkomaanide eneseabi vahendina. Kuid see ei tähenda mingit “siin ja praegu” elamise elufilosoofiat, nagu arvatakse. Selgitan – alkohooliku ja narkomaani ebakindluses ütleb see lause, et sõltlane, keda ähvardab kogu aeg järgmine sööst, ei teeks pikki plaane tulevikuks – vaid et ta teeks väga reaalseid ja täidetavaid plaane oma tulevikuks. Et ta teeks nii lühikese plaani oma tulevikuks, et see plaan hõlmab vaid tema selle ühe päeva. See meetod ütleb – pea õhtuni kainena vastu, homme hommikul ärgates aga tee taas väga lühike eluplaan – taas vaid sama päeva õhtuni, sest seda väikest plaani sa suudad täita, kui veidigi tahad.
See “Ela üks päev korraga” on sisult vastandlik õpetusele “Ela siin ja praegu” – üks päev korraga tähendab väga hoolikat tulevikku vaatamist, kuid väga lühikeseks ajaks ette – vaid üheks päevaks ette. Ja ei tähenda elamist miskis ajatus “siin ja praegu” olus.
Kui isegi sellist õpetust – “Ela üks päev korraga” – ja selle õpetuse mõtet pole mõistetud, siis on vara propageerida seda absurdset elamisloogikat “Ela siin ja praegu”. Nii elab vetikas, bakter, putukas. Inimene on enamat ja pole tark sellise amööbi eluviisi juurde “edasi” tahta.
Olemine “siin ja praegu” on midagi täiesti muud – on üks ida õpetustest lähtuv meditatsioonitehnika ja praktika. Väga konkreetne, väga n.ö. tehniline meetod valgustumiseks. Mitte miski kõikehõlmav elufilosoofia, milleks see väga praktiline ja konkreetne meetod on läänes moondunud.
Muuseas – me ei saagi mujal elada kui vaid “siin ja praegu”. Meie elu on igikestev olevik. Kuid see ei vabasta meid mineviku mäletamisest, mõtlema tulevikule ja teadmisest, kuhu me läheme oma elupikas “siin ja praegus”.

*

Ootame huvi ja tänuga uusi kohtumisi Omadega nii tänases rännakus planeedil Maa – kui rännakuil elude vahel, kus tunneme tänasida omasida eilse varnast homse varna südame ja sisetunde tiivul kaasa paluda… Aitäh.