18.-19.november

Kas koera kastreerimine on patt? Mida tähendab kirurgiline tähtkuju ja kuufaasi vahetamine? Kuidas said paarikümne aasta eest lasterikkad 50aastaselt pensionile?

Kalevipoja-analüütik Sirje Purga ütles, et saivad. Siis olid nad täiskohaga vanaemad – ja temast sai senise koorijuhi-klaveriõpetaja asemel 30 aastaks Kreutzwaldi-mõtestaja. Mina annan täna Jordani elule teise suuna. Stabiilse, palun jah… Ning mu tütrelapse ilmaletulekuks soovitab Rapla auul keisrit – Tallinna profid otsustasid eile, kuidas olla. Kui hingekene tahaks Amburi täiskuu ajal tulla, aga meditsiin toob ta noorkuu Skorpioniks, kumb ta siis tegelikult on? Brigita kõõlus omal ajal spst üle aja kõhus ja lutsis igavusest randmed villi, et mitte Roti aastal tulla – Tulipühvel tahtis olla – ja on ka, sajaga 😀 Ka Tulija saadeti koju täiskuu-ootele.

Jordan jookseb hiigelsuure roosa kaelakraega igale poole otsa, aga keranaksamise haav ei tundu isegi mitte valutavat.

Kuni Jordanit eile tsiviliseeriti, tõstsin prias jäära ümber, käisin Tammiku fotoäris, pidasin Angala-Heliga jõuluvanaplaani ning tõin espakist ingli puudutuse. Püramiidi otsa piraka led-pirni ning põrandakatte-jäägid, mis kombineeruvad üsna kaunisti saunatuppa-kööki-sadularuumi. Kui Brigita täiskuu-tserele tuleb ja need maha liimime, otsustame, kas ühendusliistusid on vaja või sai niisama ka hästi. Eelistaksin liistudeta.

Bokside tegemine on praegu nii pinnase kui ühe katkiläinud võrguga heinarulli, nii pikkade seesistutud ööde kui tursunud väravate-uste tõttu… õõõõh. Hobuste põhiline kontakt minuga on kaastundlik muie. Mind liigutas eile vaatamata igapäevasele käruponnistamisele kõigi loomaliikide osavõtlikkus Jordi päratu roosa lambikupli suhtes, mis talle selleks kaela pandi, et ta niite välja ei nässerdaks. Lambad rivistusid ja mögisesid. Hobuslikud seisid ümber püramiidi, kus see torbik häbenes. Kassid korraldasid ümber hämmastavasse ollu sattunud kiusaja konsiiliumi 😀

Eile Indi trenni ajal basseinis massaažijugade all ennast voolides meenus mulle järsku, et kogu ehitus-amokk oli sel aastal. Kaubikute valimine ja Russa leidmine-toomine. Managemendist üldse ei räägi – aga selletagi on olnud seitse aastat ühes. Imelik küll, miks ma õhtuti enam ei jaksa ennast arvutti peksta – eile vähemalt haldasin fotod, toitsin-jootsin käest koera – issakene, nädal nii? – kütsin-pesulappasin, nõelusin soknad-nööbid-Indi ratsapükste tagumikud – huvitav, millal neid jälle vaja läheb?

Indi läheb varakevadel rahvusvahelisele laulukonkursile taevakaart laule täis kaarutama. Oimaivõi, ausõnanoh.

Täna saadan ära korrastatud Imre-loo, lõpetan ja saadan Eesti Naise jaanuariloo, Kessule ayurveda-küsimused – Herlendi küssadega imeime, sain eile hakkama! – teatri-Hannesele kolm faili, seni Täisringi-raamatut toetanutele tänu koos ühe appetiiser-lõiguga, ajan vestluse Tähepoisiga arvutisse..

Ja mitte miski ei muutu. Ei kirjavastusekultuuri ega ülesalla kalõmmkalõmmkalõmm-hüplemise mõttes. Eks näis, kellele-millele seekord see tühitallamise kalõmm makstud saab. Igatahes pensile ma niipea ei lähe 😀

Kirjutan-palvetan – ja võibolla pean laupäeval Jordi oma überturneele kaasa võtma. Kui pean, siis pean. Hõissa!

Ja siit see va isuülesäratuslõik:

 

Igaühel oma Lugu

 

„Ärge rääkige kellelegi, kes teist jutustada tahab, oma lugu – see tuleb absoluutselt teine lugu. Las ta jutustab oma lugu!“ pahutses Täisringi tuurist väsinud ja meediajoa juhtimatusest ärritunud Karekas ükspäev sügisel.

Õigus.

Igaüks meist räägib ja kirjutab oma lugu. Loeb ka. Ja mängib. Üle kaheksa miljardi loo.

Tänu Täisringi-loo saamisele ja loomisele, trupi ülesehitamisele ja tuuri korraldamisele, managemendile ja sellesinase raamatu vormimisele sain lisaks teada, et iga eestlane räägib erinevat eesti keelt ka veel.

Rahainimestega kõneldes ei maksa ärrituda, et sa ei mahu oma ettevõtmistega ekseltabelitesse.

Näitlejate tööd jälgides pole alati vaja rääkida, et näed ka neid vaimolendeid, kes nende kehastuses ilmuvad – näitlejad ise ei pruugi seda teada.

Teatri- ja raamatulugusid kirjutades pole ammugi mõistlik kõnelda, et teksti ja misanstseeni taga ja kohal, vahel ja slepina on veel midagi – lehetoimetajad teatavad seepeale, et nad ei saa mitte millestki aru. Ups – minu viga – tuleb kirjutada nii, et saadakse aru.

Või valida vestluspartnerid, kes saavad aru.

Ainult et neil pole enamasti raha, et teatripiletit või raamatut osta.

Kuna seal, kus raha on, ei huvituta enamasti neist nähtamatutest ja tükati lausa taevalikest asjadest, millest rääkida tuleks ja tahaks, siis tulebki aina laveerida – iga päev mõni hall juuksekarv juures. Pole hullu – hallid karvad on sitked ning hoiavad lokki ja vormivad seega kogu soengu.

Lausa kujund, eksole – elutööga teenitud hall ja kortsud vormivad kogu olemise ja olemuse.

See siin on minu lugu.

Mina, Saara, jutustan oma vaatekohast, kuidas see kõik sündis ja kõndima õppis.

Ent sedagi saab lugeda kaheksal miljardil moel.

Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – mis juhtub ühega – see juhtub kõigiga.

Ning Täisringi näidendi, lavastuse ja etendustega seoses on aina üks täisring teise järel sulgunud.

Aitäh.

 

Jutustasin selle mõisavalitsejaks sadanud indiaanlase saamisloo esmakordselt Sargvere mõisas esietendusel. Vahepeal nokkisin toda teemat siinseal teleintervjuudes ja lehelugudes – püüdlikult jälgides, et kõneleksin tasandil, millest kindlapeale aru saadaks – ning uuesti astusin publiku ette meie etenduse järel Kirna mõisas. Kõnelesin taas sellest saamisloost – aga õnneks mitte nii, nagu elatanud inimesed, kes hakkavad samu lugusid kordama, sest uusi sündmusi ei juhtu.

Sargveres ei esinenud ma enam Katina, vaid üsnagi teadvel Saarana.

Kirnas aga ei kõnelnud ma tänase endana.

Olin kanalis. Palvetasin raamatu ja jätkutuuri eest sealpoolsete lausetega. Ja seda on tegelikult näha ka – ebamaiselt rahvarohkele Kirna-etendusele kogunenud „muinasjulled“ filmisid seda kanaldust.

Tänase minu läbi kõneles see mina, kes ma olin kunagi Kirnas elades.

Ma olen temaga – see tähendab enda erinevate kehastustega – korduvalt kohtunud. Ja õnneks pole sellest uuemal ajal enam hämar kõnelda – paljud kümblevad rännakumeetodil regressioonis ning sirutavad oma kõrgemale minale terekäe. Egod on jõudsalt lahustumas.

*

Täisringi-raamatu esimene ja kolmas osa on keeletoimetaja käes.

Teine vormub – nii sisuliselt kui vormiliselt – ja mina püüan iseendajuhitud rongile ühtaegu nii järele jõuda kui seda kõrvalt vaadata 😀