22.november

Täna on tänupalve päev.

Nii enesestmõistetav on, et oleme üksteisel olemas, et kõik on terved ja õnnelikud ja… Kareka Sherley bernhardiinikutsikas jäi auto alla. Täpselt 24 tundi tagasi saime tuttavaks. Kui Herlendi ja Heli juurest lugu tegemast ja kallistamast ning Koongast Madam Citroeni ülevaatuselt Kareka juurde jõudsime, oli tal alles Ördinandi pügamine pooleli. Kääridega. Tänu sellele, et Madam Citroeni ülevaatus hakkas lõppema, tuli jääravedu – logistiliselt loogiline. Tänu uude karja minekule tuli pügamine. Ja seoses sellega avastas Karekas, et Ördile suvel kaela pandud kett oli sisse sooninud. Ravum – ja memmemusi – ja üks muudetud saatus. Tänu sellele, et viisin papa Laosele tuppa Peep Vainu raamatu, sattusin kassipilve sisse – Sherley kiisul oli kuus kutsikat. Meenus, et Claire sõbratar Merit otsis kassi. Indi valis talle kaks välja. Tänu sellele, et õhtul kiisude pildid Kolu-kanti saatsin, sain õigel ajal kätte Salmesse loodud Tallinna lasteteatri esikakutse. Ja täna kell kolm istusime Pai külalistena Indiraga saalis. Indira viis Jüri Pootsmannile kotitäie Soone mune ja sai vastu sooja kallistuse. Leelo Tunglalt ka. Mul oli nii ülivägakangesti hea meel Leelot näha. Meelis Pai tegi meid Salme direktor Toomasega tuttavaks – Toomas ja tema naine viisid meid Indiga papa Harri marionetiteatrisse. Vestlus kujunes isegi kirkam kui isa nukkudega taaskohtumine.

Pügamine, kuklahaav, ussirohi, kolmetunnine sõit läbi esimese lume Juminda poolsaare algusse – see kõik tegi Ördi nii lötuks, et Allikate juurde jõudes andsin talle Aarelt saadud viina, valasin haavasse törtsu, ja jäärale veel punnsuutäis. See tegi talle jalad alla, tuju heaks – ja me jätsime ta ööseks autoremonditöökoja kontorisse purjus direktoriks 😀 Valisime Indiga noorte jäärade seast meie uue sugujäära – panime talle nimeks Elmar, sest ta on kadunud Elfriide järglane ja Brigita töökoht ja üldse… Ning olime õhtul üheksa ajal koju jõudes üleni tänulikud selle eest, et lumevalge kuuõhtu näitas korras ja terveid ja kohtumisrõõmsaid loomi, Elmar võeti kenasti lauta ja üldse oh-kui-nii-väga-aitäh.

Täna hommikul kirjutasin Herlendi teksti üles, viisin Madam Citroeni töökoja juurde – korvitäis pirne, piduripedaali kumm ja lekkiv lõdvik läffad tegemisele – näitasin metsataadile, kus on Outback, kus meil tuleb… räägin mõne päeva pärast. Pidu noh. Suur. Oluline. Hõissa.

Indi ja Russa jaurasid metsataadi vahendusel-ühendusel 10 heinarulli üle kunagise saunapõranda ja sigadeaediku hobustele ja ühe lammastele. Mina tegin boksid, kallistasin ja suhtlesin, imetlesin ja armastasin hobuseid igal tasandil. Taja ütles mulle: puud tuntakse viljadest – ja jooksis mulle rõõmuks üksinda vasakust jalast koondatud galoppi. Kolm ringi. Uhke tõus, elegantne hoiak… Aitäh, Mirje, sa ei teagi, kui head tööd me selle trakeeniga siin teinud oleme… Aitäh!

Nibiru küsis Russasse suhtumise asjus nõu minult, Namaste Mannilt – kes ei karda maailmas üldse midagi ega kedagi – Maruusja noris närvide rahustamiseks kõigiga mõõdukalt tüli. Ning kui traktor vaibus, Indi ja metsataat kadusid tuppa köögilävepakku likvideerima, ütles Namaste: ma oleksin valmis sinu eest surema.

Mina sinu eest ka. Päriselt. Ma annan oma loomadele ja nende eest kõik. Iga hingetõmbega. Kui 100% jääb mingigi protsent puudu, juhtub see, mis juhtus Kareka eelmise berna-Peppe ja Šunkaga – ja täna Daliga. Rullus täpselt 24 tundi pärast seda, kui temaga tutvudes imestasin, kui kompaktne-lühijalgne-jõuline tüüp ta on, naabrimehe auto alt läbi. Tänu kompaktsusele juhtus õigupoolest imevähe – murdis reieluu, teise jala sääreluu – ja üks puusaliiges tahab uuesti üles ehitamist. Vaagen ja sisikond terved. Jumal oli kodus. FB-s on 2000 euro korjandus. Ja reedesel täiskuutseremoonial tuleb Kareka hingeloomaga üks südamest südamesse jutu ajamine. Loomad on alati valmis meie eest surema. Kui meie nende eest päris pole või vahepeal ei ole, märke ei märka ja ise sedavõrd saastume, et kusagilt peab meie eest sanitaartööd tegema – siis nad surevadki.

Ja Tallinnast koju vajutades – nii hullult libe kui eile, ei olnud – lobisesin Brigita ja Reti – ta ei hakka mitte sünnitama, vaid töökoda ehitama – aga vähemasti tuleb Ambur, mitte Skorpion 😀 – lamba-Krista ja Karekaga. Ja sealt kassid saanud perega. Mustametsa ja Uuri lähistele – Rutiku aia taha tahetakse üle-eestiline katkusigade matmiskoht teha. Praegu just on neil seal koosolek. Kui vaja, aitan lärmata.

Aga kukla taga oli kogu nunnu Pajusaare-Tungla etenduse aja palve meie kõigi eest.

Just sai üks higitelki õlletanud supermän klambrid-õmblused. Nüüd Dali. Midagi on… teistmoodi. Ahjah, Jordani 7kuise sünnipäeva puhul võtsin tal roosa torbiku kaelast – sai koos Indiga lumememme teha ja tänu lumele avastasin, et… Bella indleb. Hihii. Jordi paariselundite kaksamisega sai küll täpselt rihitud. Bella antibeebisüstiga hilinesin. Aga nüüd on aega viis kuud atra seada.

Armas taevas, tee nii, et naabri-taksiristand ei tuleks siia asjale – see ei pruugi talle… ptüiptüiptüi.

Kallis Jumal, anna rahulikult töine ja tegus nädal.

Täna ei jaksa ma küll Pootsmani-muusikali analüüsi kirjutada, aga homme. Ka Herlendi teksti saadan tutvumiseks homme. Veel üsna mitu asja – mida teen vaheldumisi trakatsijälgede silumise ja tuhkade väljavõtuga – teen homme.

Dali draama ehmatas väga. Väga.

Tegelikult Ördinandi eilne äravajumine – kiidetud olgu viin!!! – ka. Huh.

Armas Jumal, palun tee nii, et ma ei peaks oma laste ja teiste loomade eest selleks surema, et nemad elada võiksid. Ma tahan elada koos nendega. Aitäh…

FB robot-test lubas, et saan aastal 2031 miljokaks armastusromaane kirjutades 😀

Aastani 2031 kirjutan-kirjastan oma miljonite poole kroolides siiski Täisring​ – indiaanlane mõisavalitsejaks raamatut 🙂 Kuni auhinnaliste armastusromaanide kirjapanekuni palun lahkesti ette osta raamatut, mille teisest osast peatüki Teeme ja tuuritame! katke on siin allpool. Ning käsikiri on keeletoimetaja käes. Kati Saara Vatmann – EE272200001103755044 – Aitäh!

Jupike peatükist Teeme ja tuuritame!

Mitte miski ei muutu.

Nii nagu Täisringi-näidendi kirjutamisse sukeldusin hingedeajal – nii nügin ka seda raamatut kaante vahele novembris.

Nii nagu mullu, nii ka tänavu ei teadnud ma õnneks ette, kui ränk see rada tegelikult on. Kreutzwald kinnitab korduvalt ka Kalevipoja koha, et kõike ees ootavat ette aimates poleks ta üldse rähklema hakanud. Ning Oskar Luts laseb Tõnissonil Tootsile tunnistada, et oleks tema rahaluhvtitamise visiiti ette teadnud, oleks peris koju jäänd.

Töhe tuhisedes oletab tegija, et kõik on kontrolli all, ta pole üksi, tagala on turvatud – ent töö lõppjärgus, kui oleks aeg manti nautida, selgub, et… Mitte miski ei muutu. Esiteks on kõik alles alguses, mitte lõpus. Teiseks… Kindlapeale loodetud rahastajaid pole ning nii lavastamise-tuurilemineku kui kirjastamise-turustamise parkuur tuleb läbida ise. Nii tükki lavale tuues kui mõisatuurile minnes, nii talvetuuriga jätkates kui Mustrimuutjate-näidendiga teele asudes. Ise!

Õnneks, ohkuiniiväga õnneks – ustavate ja kuldsete sõprade-teekaaslaste, Õdede-Vendadega koos.

Oo kui liiga hästi ma tean neid hirmuvõdinaid ja mis-nüüd-saab-sosinaid!

Juba Lius rannatalu pidades piilusin aknast, kuidas Jõgeva mehed ehitavad kõrvalhoone peale teist korrust. Minul kontodel miinus mõni. Hoov materjali täis. Mehed poja toas kostil ja kotil. Maja kerkib ja… Raha tuli! Ehkki ehitusjuht andis mulle pool aastat aega, oli uskumatu summa paari kuuga makstud. Üks veerand tuli tookord sellest, et müüsin pensionisamba maha. Oli see nüüd teine või kolmas samba või rumba – tagasi ma tema müüsin, 40 tuhat eesti krooni olin kogunud. Ja kui ma poleks tookord seda teinud, oleks see läinud. Või vähemasti kaduvväikeseks sulanud.

Mis samba ja rumba või pensionihambad…

Ühel õhtul arutlesime siin Soonel oma öödepikkuste juttude käigus keskmise tütrega, kuidas ja milline saab üldse olla pension riigis, kus pole noorsugu, kes makse maksaks ja vanureid potitaks? Kuhu investeerida, kui peaks olema midagi investeerida? Tükike maad kõlaks nagu investeering – aga indiaanifilosoofiast lähtudes on see pullikakk. Selline linnuliik 😀 Näiline omamine. Raharull kusagil Šveitsi pangas? Sulab. Ja on näiline. Kullakangid Londoni või Tokyo hoidlates? Jumalanna Isis võib need lahkesti õhku lasta – liiatigi ei pruugi niiöelda omanik oma metallile ligi pääseda, kui lennukid ei lenda või tervis ei luba lennata. Näiteks.

Seega on meie ainus pensionisammas ja naksamisvõimeline hammas oskustepagas. Teoreetiliselt saan mina lambaid müüa, villa ja nahkade ja talledega helgesse tulevikku määgida. Ehkki mul on neli fertiilset mära – ja üks mu enese sugune kepsakas eelpensik – ei näe varsavabrik sugugi samba moodi välja. Aeglane valss pigem.

Võõrutusealine varss ei maksa pea midagi. Kahene on oma tulevase hinna juba ära söönud. Neljase saab algõppega müüa juba uhkes miinuses. Tänan, see ei tööta hästi välja. Seda enam, et ma ei saa. Oma varssasid müüa. Perekond.

Tuleb kirjutada ja kirjastada, lavastada ja tuuritada, kuni käbarakene käib.

Ja tuleb loota, et äsja mulle intervjuu andnud Arnold Tokkol oli õigus, kui ta ütles: „Sinul on nii palju lapsi – sind ei koti mingi äpardunud valitsus ega tema rahvavaenulikud otsused. Oled oma riigi rajanud ja rahva sünnitanud – küll nad sind ükspäev kätel kannavad.“

Keegi ehk tõesti. Indi on lubanud ja Brigita hoolib ja Aleksandrist on Mees kasvamas.

Ma oskan kududa-heegeldada, maalida-voolida. Üheks tuhandetest massööridest-tervendajatest ma vast ei saa. Kevadel püstitatavas suurtelgis hobutegusid samas teeme küll. Oi kuidas teeme!

Ainult see papipolka aina ja aina. Tuttavlike hirmuvõdinate ja pidevate stressitõmblustega…

Läheb üle. Ja tuleb uus. Mitte miski ei muutu.

Eelmisel hingedeajal mängis Karekas seriaalis „Keskearõõmud“, oli sageli öösiti Soonel, julgustas Saarat kirjutama – leiame finantsi – ja me leidsime Pirjo!

Seekordsel hingeajal on ta nii „Varjudemaa“ killer kui „Kättemaksukontori“ Kolhethis see, kes lokilise poeedi surma tuvastab – aina näen teist üle arvuti meie väikesest nunnust telekast – suuremana vist välja ei kannatakski. Mullu teenisin tegelikult meedia ja avalikkusetööga – tänavu ka. Mitte miski ei muutu!

Ainult erandeid kinnitav Meelis on selle aastaga täiesti teise ellu sattunud. Poissmehena.

Karekas on nüüd naisemees – aga tema elus on tegelikult kõik endine. Minu meelest. Mu enda elus ka. Sesmõttes olen kenasti oma viimase aja lemmikkujundiga sõbrasuhetes.

Kui kellelegi mida iganes sõrmega näitad – kasvõi mõttes – siis näitavad nimetissõrm ja pöial tema poole. Aga kuhu näitavad kolm sõrme?

Ahhaa!

Ehkki mitte miski ei muutu, olen õppinud viimase aastaga iga hinnangu puhul neid kolme enda poole osutavat näppu silmitsema. Kui ma ka ei mäleta, et selles elus seda-toda tegin ning semmoinen-tämmoinen olin – siis ilmselt tegin seda-toda mõnes eelmises kehastuses, kui olin semmoinen-tämmoinen.

Seega on need kolm enda poole näitavad näppu tänuväärne peegel. Mõni mees ei võta vastutust? Palju õnne, see oled sa ise!

Keegi on ebaõiglane ja-või tänamatu?

Kindlasti – sina!

Raamatu etteostmine käib konto kaudu EE272200001103755044

Aitäh ja palun!