Kadripäev. Täiskuu aeg. Hea tähistada paar tundi koos Kreet Rosina ja kolm tundi Lille Lindmäega. Aitäh!
Oraakel Pargi ütleb kolme järgneva päeva sõnumiks: üks käsi toetab teist kätt.

Kati Saara Vatmann – EE272200001103755044 – pakub koos oraakel Pargi päevasõnaga lugemiseks vabalt valitud katkendi raamatu „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ teisest osast. Keeletoimetuses olevat raamatut saab ette osta, kui juuresolevale kontole panus pista. Aitäh!

„Jätkame matka!

Möödunud aastal samal ajal tuli Täisringi-näidendi kirjutamise kõrval usinasti matkata selleks, et kirjanikutasu tulemiseni talu kulud katta. Mul polnud vähimatki aimu, kustkohast see tasu tuleb. Ent sisemina ja kuklatagused abilised teadsid, et tuleb. Seni aga oligi sõna otseses mõttes matkade sügis. Kõigepealt matkad maalidega. Väsisin suuremast osast oma kunstikogust ära. Korjasin seintelt maha – ning see osutus kogu talu ümberehitamise stardipauguks. Nagu pärast selgus. Enamus asju selgubki teatavasti pärast. Õnneks.

Kõigepealt pakkusin neid oma meditsiiniärimehest elupõlisele sõbrale.

Ta on neeruarstist kujunenud geenitehnoloogia-ravimitööstuse-jamaeiteamillekõikveel miljonäriks liinil Ukraina-Indoneesia. Ta on lisaks Eesti kinnisvaravaldustele hulga Itaaliat kokku ostnud. Ta on eduredelil turnimise käigus tekkinud kultuuritühiku täitmiseks nüüd usinasti kunsti kokku ostnud ja raamatuid lugenud. Lugeda püüdnud. Sest ka kunstikogumisest on saanud äri.

Palusin esmalt elupõliselt sõbralt – ega ta sellepärast vähem sõber ole, et ta ei jaga – ta on… selline sõber – teismoodi noh – lihtsalt investeeringut. Ei. Õieti küll eituseta ei. Ega ta ära ei öelnud. Tegi teist juttu. Ronis rõõmuga õunapuu otsa, et viimsed õunad alla raputada – ta on suur. Vedas vastutulelikult koos Indiga koerte madratsid ojasse likku. Ta on tugev. Käis uudishimulikult koos minuga metsatalus, kus mu hingelehmad ja ülendavad vasikasünnid leiduvad. Ja konstateeris fakti, mis kahtlemata ongi fakt. Suletud ring. Et mitte öelda Täisring. Lehmi peetakse selleks, et pidada sigu, et toita inimesi, kes kasvatavad neile vilja, et pidada… Täisring jah. Aga tasakaalus ja tänulik, paigas ja õnnelik.

Mida ei saa multimiljokate muredemerede kohta öelda.

Ei-mina-küll-ei-saa-jagada – mul pole veel turvatunnet.

Kulla mees, sul ei saa mitte kunagi turvatunnet olema. Pole ainsatki siin-ja-praegu hetke – ainult projektid-prioriteedid-plaanid – silmad vilamas, peopesad niisked. Mitte ainsatki õnnehetke. Ainult veel-veel-veel, et tuleks turvatunne.

Arutasime siin üksõhtu Brigitaga, mis võiks olla 21.sajandi inimese pensionitagatis. Kindlasti mitte mingid sambad ega rumbad. Oskused. Kasvõi õmblemine-kudumine-maaharimine-lambavaldamine. Massööre-reikigurusid-kristallikõlistajaid on nii palju saanud, et emakese Maa tervendamine kindlasti mingi toitev oskus ei ole. Arvete maksmise mõttes. Tegelikud oskused on. Kinnisvara kokkukrattimine on illusioon. Indiaanlased teavad – maa on meile laenuks, sõbraks ja teekaaslaseks. Mitte mingi hulk Marbellat meid vanuigi Eestimaal poodi minnes ja elektri eest makstes ei aita. Ammugi mitte kullakangid Tokyo hoidlates. Kuidas me need kätte saame, kui lennukid kukuvad ja katastroofid juhtuvad? Kes meie kange tahab, kui on rängad ajad? Kang-sang-hang-pang, millega päevast päeva ümber oskame käia – need on tegelik kapital.

Mees, kes oli järjekordse papitali kunstioksjonil huugama pannud, minu kunstikogust ühtki Ohakat ega Hiibust ei ostnud. Tõi oma aarded meie juurde hoiule, kuni ise mööda ilma veel ja veel miljoneid, nüüd juba miljardeid kokku kruttis. Ega tulnud selle peale, et õhtueine, mida temaga jagasime, oli enne järgmist ajakirjahonorari viimsete sentide eest ostetud. Head isu.

Eelmisel talvel nimetas multimiljo meie tseremooniaplatsist ja higitelgist saja meetri kaugusel ennast kiites kõiki riitustel käijaid, energia harmoniseerijaid ja väemehi üheks pundiks esoteerikuteks. Märkamata, et kõneleb meist.

Sel hilissügisel käskis mogri mul äriplaani teha ja oma maailm ekselitesse ajada. Jah, ta teab, kellel on tänapäeval raha. Ei, seda ei saa neilt raamatute-maneeži-lavastuste investeeringuks, kui pole tõestavaid ekseltabeleid. Voh raamatute ise-kirjastamine suurkirjastuste toitmise asemel toob sisse nii ja naa palju, näitemängu tuleb vaatam nii ja naa palju rahvast sellise-tollise piletihinnaga, mis laseb suurtelgi-kujulise maneeži ehitamisse paigutada… ja nii edasi.

Loogiline. Aga teostamatu. Ja nii ta põlgliku ükskõiksusega oma pilgu üle Saara äriplaani libistaski. Ahah, näidendid, väga nunnu. Nojah, raamatud – väga väike keelevaldajatest lugejaskond. Niinii, ajakirjanikutöö – aga väljaannete, lugejaskonna ja mastaapsuse ees hargutab jällegi keeleoskajate-tekstitarbijate vähesus. Nägemist.

See väljaannete ja lugejate vähesus – ehkki neid on tegelikult ikkagi väga ja väga palju – kollitab ka ajakirjanikutöö ees. Mul on leivaemade lauasahtlis alati viis kuni viisteist ette toodetud ajakirjalugu. Kui nädala ajakirjas tekib ilmumispaus, on juba sitt leivakotis. Optimist ütleb, et järgmisel kuul on vähem tööd. Aga…

Tegudemoor teeb seepeale veel rohkem tööd.

Ekspeditsiooni Ema-Eleoni tippu näiteks.

Sõnajalgadega koostöhe tuhisesin sellepärast, et Siiri on tavatsenud mulle üsna sageli helistada ja kõigist maailma asjadest rääkida. Minu maale Andres talle küll ei ostnud – ent me jõudsime võrratu koostööni. Mida tehes üritasin ka hämmakummastavaid õdede sooritusi tasandada. Nad on ääretult naiselikud ja helged, õrnad ja andekad printsessid. Kes keelduvad täiskasvanuteks saamast.

Andres ja Oleg on ürjetult andekad ja elujulged kasakad.

Leiutavad ja ehitavad, võitlevad ja saavutavad.

Nende naised ületavad uudisekünnist oma üksildase ja tegevusetu elule aseaine leidmise eksiradadel – ja kes teaks paremini kui Saara, kui võimatu on neid meediavoogusid suunata. Ma püüdsin. Ja suutsin. Geniaalsetele kasakatele töötamine oli üks hoogne ja õige elujärk.

Möödunud sügisel kirjutasin ridamisi taastuva energeetika lugusid. Teeksin seda ka täna – aga Täisring sai. Kõigisse ajakirjadesse tehtud – nüüd on paus. Rajasime koos tuuletehnoloogia kodulehekülje. Koostasime tekstid, mis mu Anita-raamatu tagumistele lehekülgedele läks ning mille kohta Terje „Vallatud kurvid“ Luik ütleb, et see tuleks helikopteri pealt kogu Eestimaa peale loopida, äkki keegi saab pihta. Nii raamatu kui sõnumiga.

Käisin Sõnajalgadel Salmes külas. Koos vendadega Ema Eleoni tipus. Vähemalt korra nädalas Tallinnas. Olin alati kuuldel ja nii raamatust-näidendist kui tallist-laudast esimese vile peale arvutisse tormamas, et tekste luua ja kohendada, paisata ja paljundada.

Täna, täpselt aasta hiljem, on vennad loomas uut tööstust – tuulikute ja päikesepaneelide tootmist Eestis, millest mullu unistasime. Me kõik oleme täitnud kõik lubadused. Üleinimlike pingutuste ja koostöö tulemusel. Ning täpselt sel hetkel, kui tee näib olevat risti ja püsti, tuleb õige sõber.

Näiteks elupõline teekaalsane Ivari, kellega mullusui tegime Pokumaal hobutöö seminari – ning aasta hiljem andsime sealsamas Täisringi ühe erilisima ja võimsaima etenduse. Tänu sellele, et Ivari tuli koos kantsler-kaasa Kristeliga oma jõulunulgu meie lammastele tooma ja endast koos Ördinandiga Lamba-aasta ministripilti tegema. Ta vaatas uskmatult, kuidas käsitsi-jalgsi majandan, ennast sajas suunas raiskan… ja harutas mu kinnijooksnud projektid lahti.

Tema julgustusel kirjutasin – täitsa ise! – projekti väiketaluniku otsetoetuseks. Kvalifitseerusin. Hoovis on Belka Russa, järelkäru ja hobuveobuss Madam Citroen. Väga rasketel hetkedel kipun taas ja taas Ivari ja vendade Sõnajalgade poole kiunuma – aga ühest lambast kahte villa ei saa.

Pappi-pole-priginat tuleb siin raamatus paratamatult veel – see on eestlastel sama ühine teema kui ilm.Aga varakevadel tuli Pirjo. Tänu sellele, et olin nõustunud osalema saates „Appi tuleb selgeltnägija“. Mitte et mu lapsepõlveunistus oleks oma üksildase töörügamisega klounina telekasse sattuda.

Teadsin, et Moskva linnašamaaniga džotile viskumine toob kaasa midagi väga ilusat ja olulist.

Tõigi. Leedi Levandi, kes saabus Soonele teatega, et ta on mu hingesugulane, kõik on täpselt samamoodi – ja mis me nüüd teeme?

Olin Pirjo saabudes just Täisringi-näidendi dialoogid valmis kirjutanud.

Hulljulge ja arutu valmidusega need seitse naist Kareka heaks ise lavale kehastada.

Poleks ma telesaates end laiali laotanud, poleks Pirjo ju tulla teadnud!“