3.detsember

Eile õhtul oli majas maailma mõnusaim Margareta – mängis Minni ja Aleksandriga, kes küpsetasid ühtlasi koos Tarmoga piparkooke. Oma noormehe juurde minnes tegi Reti meile kõigile kalli ja oli ülimõnus.

Hommikul tekkis küll riiete ja tööriistade otsimisega korralik kaos, mis unise emme leili ajas – aga õues oli härmatis ja päike. Tarmo ja Aleksander tegid ümber talli valgustuse ja hobuste käiguraja tallist koplisse. Seoses tallivalgustuse pusimisega tekkis mitu elektrikatkestust, mis lõppesid sellega, et arvuti ei suutnud enam neti-programme taastada.

Kirjutusmasinana arvuti siiski töötas. Mina siis mõistagi kirjutasin, hambad ristis…Hambad läksid seda enam risti, et lapsed keerasid totaalselt pea peale Minni toa, mille kordaseadmisele ma siin paari nädala eest peaaegu terve päeva kulutasin. Selge, et täiskasvanu loogikal ja korrapäral pole laste omaga palju pistmist – austus ja alalhoid peaks aga ka lastel olema.

Korrastasime Tarmoga kahepeale heinaplatsi, Tarmo pesi pesu, küttis sauna ja talle läks väga hinge nii film „Esimene rüütel“ kui saade „Sind otsides“.

Tegelikult ajas see, et mul arvutiga jälle kamm on, mu juhtme ikka kohe koleväga kortsu.

Pärast sauna aga – imeväel – õnnestus meil arvutiguruga telefoniteel nett taastada ja maailm hakkas uuesti toimuma.

4.detsember

Teine advent – ja jälle lausvihm.

Termikas ja Aleksander kõbisid järjekordselt koplit – mille lambad kohe järjekordselt ka maha võtsid.

Aleksander ja Minni küpsetasid piparkooke. Lõunaks tegime omakasvatatud hanerinda.

Nagu pühapäeviti juba tavaks saanud, käis mamma Saara oma käega kõik hooned üle – saun ja viljaruum, töötuba ja elumaja. See on minu kirik, nagu selgub…

Kaupo Kauri tõi põllu pealt silo ära ja tõstis nii lammastele kui hobustele lisarulle ette. Mis oli ka selles mõttes tohutu õnn, et lahkumise ähmis Tarmo püüdis just enne seda kõike korraga teha – asju pakkida, kadunud postkastivõtit otsida, sõprade ja sugulastega asju korraldada…

Mina sain üsna korraliku šoki, kui kuulsin, et inimene, kellelt laekuva arvetemaksmise tonni ootel ma küüsi närin, on endale uue hobuse ja treileri hankinud. Mis loogika see veel on?

Ehkki Valtu kooli poiste tüli üks osapool keeldus kohale tulemast, astus teine pool siiski läbi – pühapäevale paslikult lühidalt, on mõtluse, mitte tüli ja lobisemise aeg.

Viisime Aleksandri Meelikaga bussi peale, kaasas piparkoogid, marineeritud koha, munad ja miski nagu veel… Ahjah, memme musi.

Kui üldse kunagi veel mõni vihmata päev tuleb, teeme laudaesise heinaplatsi ja lauda korda. Ees on kirjumirju nädal – mitmed hambaarstil käigud, Tarmo ärasõit, minul üks Tallinna ja Retil Tartu ots.

Lumi… Kus sa oled?

Olen nõus sind kühveldama ja memmeks mätsima – tule ainult, tee maa valgeks, hobused puhtaks ja meeled helgemaks. See pimedus hakkab kõigi katuseid sõidutama – igaühel isesuunas. Ja kuna suunad on erinevad, tekivad faasinihked. Mis omakorda rõhutavad pimedust. Rõhutatud pimeduse tõttu ununevad olulised asjad ja asjaajamised, mis tekitavad probleeme, mis jällegi rõhutavad pimedust.

Lumi, palun tule ja tee kõik puhtaks!

Ja tee nii, et nii Anna kui Jan võidaksid tänase tähetantsusaate.