11.detsember

Õhtul tuleb lõputute laatade-võistluste-üritustega hõivatud olnud poja. Loodetavasti saab minu poeg ka oma õe poega näha. Ja põlvekaitsed jõuluvana kotti saame koos soetada – ma ei tea jalkast väga midagi. Kui Brigitaga titat käisime vaatamas, oli ta isa koopia. Näis, kelle moodi ta, ülisalajane ja eriline nädal hiljem on. Eile enne Laura juurde minekut oleksin peaaegu teise vanaemaga kohtunud, kui kommi ostmas käisime – aga ta jõudis enne riiulite vahele kaduda. Hämarad ajad 😀 Ausalt, nagu Roman Baskini filmis Vernanda – Jüri Järvetiga peaosas.

Laurale viisime kristall-kaksikute noarootsi-maakodus tehtud õunaveini ja mul möödunud korral seljas olnud kampsuni, mis armsale kaardimoorile kangesti meeldis. See on nüüd tema oma. Mõned raamatud ka. Meie vestluse kirjutasin üles. Mitte et kõik müügiks. Rahvale on vaja valgust näidata.

Laura näitas meile uut Eesti lippu – ristide kombinatsiooniga valge-rohe-sinine – põhjatähe, talentide koju kutsumise energia, kevad-väestava harmooniaga. Annaks Jumal…

Ahjah, siin võiks vist olla pihtimushetk, kuidas Saara end tunneb, kui kõik saavad.

Luukase preemia sai Arne Mikk – väiksemate saajate seas Siiri Sisask näiteks.

Tunneb osadust – herr Mikk on mu papa Harri eluaegne sõber ning Siiriga oleme kahe lavaloo ühise saamise-loomise abiga olnud väga ja väga lähedased. Iraagi sõjani. Millest ma siinkohal jällegi ei jutusta, et seda energiat mitte toita.

Kirjanikupalga said Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Tõnu Õnnepalu ja Jürgen Rooste.

Maarja on meie Leelo tütar. Indreku tõlketallu oli mul juba enne huvi sõita – nüüd on põhjus. Kolm järgnevat meest on nii hämmastavad nähtused, et võibolla on maksumaksjal tõesti mõistlikum neid üleval pidada kui riiklikku korruptsiooni ja raiskamist, liigtarbimist ja karistamatut klassivahe süvendamist toita ja täita. Loomaaias on ka osadel loomadel vaderid. Rahvas võib vabalt olla elujõuetute degenerantide vader – punase raamatu hoiatavad eksemplarid.

Kui mina oleksin selle palga pälvinud, oleks minu enese kohta sedasi öeldud.

Ma poleks ilmselt seda pommitamist välja kannatanud.

Ikka see kolme sõrme enda poole suunatuse fenomen.

Ja siinkohal veel üks inspireeriv ja näidislik arutelu, miks autod saba annavad.

Uue nädala igal päeval peaksin kuhugi sõitma.

Pärnusse talvetuuri tõukama.

Ehk ei peaks? Mehed tõugaku ise. Või midagi sellist.

Tallinnasse kirjanike liidu üritusele.

Ehk ei peaks? Suuremeelsust näitama ja kuuluma. Ma ju tegelikult ei kuulu. Liikmemaks mitmeid aastaid tasumata puha…

Eesti klubi koosviibimisele. Et kuuluda ja mingigi tasandi eliit ja väljavalitu olla. Ehk ei peaks?

Need dilemmad olen kenasti enda eest kinni katnud ja ära varjanud.

Pärast kirjanike liidu üritust võtan papa Mangi peale ja toon Raplasse. Jajah, Sulfa ikka kah. Auh.

Eesti klubi koosviibimise ajal on Indi kristallkaksikute sünnipäeval. No ei saa ju minemata jätta…

Järelikult on sedasi vaja.

Jumal seab alati asjad parimal võimalikul moel.

Aga miks ta sel juhul mind hobuveokis ringi sõidutab, ah, mis?

Sest ma varjan endaga juhtunud kägistamisi-vägistamisi ikka veel. Ka enda eest. Enda eest eriti.

Ja siit kaks erinevast rakursist – aga mitte vastandlikku – teksti.

Vähemalt pooled siin ilmas tegelevad omamisega – nii et ei taipa üürikesest laenuajast rõõmu tunda – kütavad piltlikult öeldes raamatukogust laenatud teostega ahju ja peavad pärast need kinni maksma – karmavõlana. Kujund sihande kujunes – kirjanik vist 😀

Juurdlen üha varjutatuse-fenomeni üle, mis Lauraga jutuks oli.

Ning kordan tänuga tema sagelikorratud elutarkust – India päritolu vist oli see – kõik läheb mööda. Ehk lühidalt: ka see läheb mööda…

Appikene, kuidas ma oma poega olen igatsenud.

Minu kaunis poja tuleb!!!

Oled sa kunagi mõelnud, et võibolla me ei saagi üksteise ellu päriseks tulla ja jääda? Me oleme loodud ringlema teineteise eludes ning olema üksteisele õpetajad. Just sellepärast on väga oluline lasta kõigil, kes meie elust lahkuvad, seda teha vaba ja kerge südamega. Lisaks vabaks laskmisele peaksime neid tänama.

Ma olen alati elanud teadmises, et kõik, mis mulle hea pole, tuleb oma elust välja tõugata. Nii olen teinud seda ning alati mõelnud, miks see küll ei õnnestu.

Nüüd aga tean, et igaks asjaks on oma aeg. Iga asi, mis peab minema, see ka läheb. Kõik need olukorrad on nagu toored õunad puul – sa tead, et kui neid praegu nopid, tunned hiljem kõhuvalu ning suhu jääb hapu tunne. Sul on vaja vaid kannatlikust, et oodata, kuni need õunad ise valmivad ning alla kukuvad. Kas need õunad aga jäävad puu alla mädanema või teevad kellegi moosipotis õnnelikuks, seda me ette ei tea.

Meie elus toimub pidevalt puhastus, millest meil endal aimugi ei ole. Inimesed kaovad meie elust ning tulevad sinna. Meie valik on kas nutta neid taga või tänada kõige eest ja lasta neil minna. Oma kogemuste põhjal saan soovitada, et viimane on kasulikum nii tervisele, vaimule ning füüsisele.

Inimestel minna lasta pole kerge, ometigi ei ole me keegi kellegi omand. Me oleme justkui laenatud teineteisele – saame teineteiselt kõik, mis vaja ning liigume edasi.

Nii võiks inimsuhteid võrrelda justkui aastaaegade vaheldumisega. Pidevalt muutub midagi, kuid miski jääb ikka samaks. See miski oled sina, kes saab järjest tugevamaks, targemaks ning jõulisemaks.

Tee kõik selleks, et ühel päeval pimesi teada, mis on sulle parim ning lubada endale vaid kvaliteeti. Mitte leppida keskpärasusega.

Rända nii kaua kui on vaja, et tunda – olen kohale jõudnud.Tunnista seda hetke ning ole täielikult kohal, rahul, õnnelik ning armastatud.

Pea meeles, et miski siin ilmas pole jääv. Kõik muutub, kõik kaob, see lihtsalt on määratud nii olema. Mida varem sa seda mõistad, seda varem jõuad soovitud teekonnani.

Meie kellegi elus pole kõik nii nagu peaks. Minu elus ei ole samuti – on asju ja olukordi, inimesi, kelle puhul ma tean, et asi pole õige. Aga ma näen ja tunnen ka seda, et liigutades mägesid paneksin liikuma kogu looduse. Seega seisata ja lase olla. Märka mängu, kus kõik juhtub iseenesest ning sinu juurde tuleb parim.

Viimasel aastal on mu elust nii palju inimesi läbi käinud, et ma võiksin sama hästi olla kiirrong, kus vaid kõrvalistuja vahetub. Täna tahan mõelda neile ja tunda hinges tänutunnet. Tahan tänada neid iga naeratuse eest. Pisara, kallistuse ja suudluse, hoidmise ja hea sõna, abi ja hoole, uue kogemuse ja põnevate seikluste eest. Tahan olla tänulik. Ma ei taha enam süüdistada, et keegi lahkus sõnagi lausumata. Ei taha olla pahane kellegi peale, kes enam ei tulnud. Tahan mõista ja lasta minna. Kerge ja vaba südamega. Teate, et see on imeline tunne?

Tahan uskuda ja loota, et minu ellu tuleb veel palju väärtuslike laenatud inimesi, kuni saabuvad need, kes on päriseks. Ja ka nemad ei ole tegelikult päriseks. Me keegi pole kellelegi päriseks, sest meil kõigil on õigus käia oma teed ning kohtuda vahepeal soojaks peatuseks ning kallistuseks.

Vabadus inimsuhetes on raskem kui arvame, ometigi avab see meile õige ukse tõeliseks inimsuhteks, kus puuduvad ootused, lootused, eeldused, kohustused. Seal lihtsalt ollakse õnnelikud. Tõelised inimsuhted on nagu soe kodu, kuhu saabud siis, kui muu maailm on ära väsitanud. Seal on alati soe, ahjusaia lõhn ning soe kallistus. Seal oodatakse sind alati ja lastakse sul olla. Lastakse olla see, kes sa parasjagu oled ning olla tahad. Sulle vaadatakse sügavale silma nagu keegi piiluks su südamesse ning ollakse kohal. Seal lastakse sul olla vabalt.

Kui palju selliseid inimsuhteid su elus on? Meie elu teevad hindamatuks ilusad hetked, austus ja armastus enda vastu ning inimsuhted. Inimsuhted loovad meis uut energiat ning elu. Kes me oleks ilma teiste inimesteta? Võiksime elada vaikides, kuid nii sureks meie vaim ning kogu keha. Me ei ole loodud üksi olema, mitte keegi meist. Samas ei ole me loodud ka kogema poolikuid inimsuhteid oma elus.

Täna neid, kes on läinud ja ava süda neile, kes veel tulevad. Täna kõiki, kes leiavad tee sinu ellu ja toovad sinna kasvõi väikese killu uut ja õpitavat. Ära leia kohta süüdistustele, kui nad lahkuvad. Ka sina lahkud kellegi elust, kui selleks on aeg. Me kõik ringleme teineteise eludes, jagades üksteisele väärtuslike õppetunde, et saada küpseks ja terviklikuks.

Autor: Tuuli Mäemat

Igaveseks seotud: suhted vanematega mõjutavad su elu rohkem kui arvad

Meil on oma vanemate ja vanavanemate näol juured. Perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem.

“Mul ei ole oma emaga mingit läbisaamist,” kuulen teraapiaklientide suust sageli. “Ma ei taha oma isast midagi kuulda. Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku eemale!” teatab nii mõnigi klient resoluutselt. Tundub, et sellisel juhul vanematele solvunult koha kätte näitamine, neile selja pööramine või nende unustamine toob lahenduse, kuid tegelikult on hoopis vastupidi – me teeme sellega oma hingele väga haiget. Iga laps, ka täiskasvanud, on oma vanematega hinge tasandil tugevasti seotud. Võime küll lõpetada nendega suhtlemise, kuid hingesidet läbi lõigata ei saa.

Juured annavad elujõu

Kõik inimesed põlvnevad kellestki, kõigil meil on vanemate ja vanavanemate näol olemas juured. Puul on juured selleks, et ta mullast toitu saaks ja tormituultes vastu peaks. Inimesega on sama lugu – ka meil on oma vanemate ja vanavanemate näol juured. Just perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Oma lähedastelt võtame üle uskumused, mis võivad meid saata kogu elu – kas õpime edasi liikuma kergelt ja rõõmuga või kordame nagu Pipi Pikksukk: “Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord”. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem.

Sidemed, mis on igavesed

Kohtusin hiljuti Tiiu Bolzmanni, eesti päritolu pereterapeudi ja õppejõuga Argentiinast. Tiiu käib Eestis siinseid terapeute koolitamas. Temalt olen saanud sügava teadmise, mida tähendab perekond, millised jõud ja korrad peresüsteemis toimivad ja kuidas need meid mõjutavad. Tiiu kirjutatud raamatu “Perekonna varjatud seadused” tagakaanel on read, mis on väärt esile toomist: “Iga inimene saab elu oma vanematelt. Selle kaudu jääb ta alatiseks oma vanemate ja päritoluperega seotuks. Neid sidemeid ei ole võimalik läbi lõigata. Ükskõik, milline katse seda teha on määratud luhtumisele ning raiskab meie elujõudu.”

Kohtan teraapias nii klientide siirast soovi oma vanemaid mõista ja armastada kui ka valmisolekut vanematele lõplikult selg pöörata, nad unustada ja oma elust lihtsalt välja kirjutada. Viimase sooviga tulnud kliente ma kahjuks terapeudina aidata ei saa. Keegi ei saa.

Perekond kui süsteem

Loodus koosneb süsteemidest: loomariik, taimeriik, jõed, järved. Inimese kehas on süsteemid nii hingamise, seedimise kui liikumise tarbeks. Kes on õppinud majandusteadust või juhtimist, see teab, et nendeski valdkondades on palju süsteeme. Iga süsteem koosneb komponentidest, mis mõjutavad üksteist ja muutus ühes komponendis kutsub esile muutuse tervikus ehk kogu süsteemis. Iga üksikkomponent eksisteerib terviksüsteemi kontekstis ja seega on tervik alati rohkem, kui tema osade summa.

Täpselt samad põhimõtted kehtivad ka perekonnas. Kõik liikmed on omavahel seotud hoolimata sellest, kas nad armastavad või vihkavad üksteist. Mis tahes ühe liikmega juhtub – ta abiellub, sünnitab lapse, lahutab oma abielu, kolib teise riiki, satub vangi, jääb raskelt haigeks või sureb – mõjutab see kogu perekonda, tema igat liiget. Sügaval südames hoolivad kõik üksteisest, inimesed vajavad perekonda kuulumist. Selle mõtteviisi teadvustamine annab selguse ja aitab leppida nii mõnegi vastuoluga perekonnas ehkki vahel tundub, et ilma koormavate peresuheteta oleks elu palju lihtsam.

Me oleme meie vanemad

Tänu vanematele oleme siia ilma sündinud. Kui poleks olnud neid ja nendevahelist suhet, kasvõi põgusatki, poleks meid täna olemas. Oled sa sellele mõelnud? Saame oma vanematelt mitte üksnes silma- ja juuksevärvi, vaid ka väärtused, mõtteviisi ja sõnavaragi. Seega võib öelda, et meie vanemad elavad meie sees edasi. Kuidas saaksime neid siis vihata või endast ära lükata? Siis vihkame või eitame ju üht osa iseendast.

Nii emal kui isal on perekonnas oma eriline roll. Ema vastutab eelkõige lapse tundekasvatuse eest, ema pealt õpib laps, kas ja kui palju on õigust tundeid tunda ja väljendada. Kas nõrkus on lubatud? Kas abi palumine on kohane? Isa ülesanne on näidata lapsele maailma väljaspool kaitsvaid koduseinu. Kui isa naudib tööd, mida ta teeb, ja liigub rõõmsa meelega oma eesmärkide poole, siis söandab ka laps ema põllepaela küljest lahti lasta ja julgelt elule vastu astuda. Seega võib öelda, et terviklikuks saamiseks vajame mõlemat – nii emalikku hoolitsust kui isa tugevust ja hakkamasaamist. Ja selleks, et tulla toime nii pereelus kui töömaailmas, on oluline oma mõlemat vanemat võrdselt austada.

“Aga kuidas ma saan oma vanemaid armastada ja austada, kui ma mäletan nende kooselust vaid inetut tülitsemist ja kaklusi?” küsib nii mõnigi nördinud klient. Ka sel juhul tuleks vanemate süüdistamise asemel püüda neid mõista. Võib-olla oleks abiks, kui uurid emalt-isalt, kuidas nad tuttavaks said, mis neid teineteisesse armuma pani või milliseid ühiseid meeldejäävaid hetki on neil meenutada. See aitab sul endagi selga sirutada – sa ei ole mingi arusaamatu juhuse läbi oma perekonda sattunud, vaid sinu tulekut on oodatud.

Mis on see positiivne ja edasiviiv, mille oled oma vanematelt üle võtnud? Mida oled neilt õppinud? Mis on parim kogemus, mille olete koos läbi elanud? Kindlasti on su elus sedagi. Olen näinud teraapiaseansil suurt heldimust, kui klient taipab, et teda seob emaga palju enam, kui ta oskas arvata. Mõni teine on tunnistanud, et hoolimata alkoholiprobleemist olid isal kuldsed käed, mida meenutab praegugi uhke aiamööbel suvilas. Väga südamlikud on ka need seansid, kus klient kohtub siserännakul vanemaga, keda ta päriselus pole kordagi näinud. Aga ka see vanem on olemas või olemas olnud ja ka tema elab oma lapse sees edasi. Selline vaatenurk aitab meil oma vanemaid mõista ja hoolimata sellest, mis nende elus või koduseinte vahel hiljem on juhtunud, neile elu andmise eest tänulik olla.

Lapsed armastavad mõlemat vanemat

Loomulikult on laste jaoks parim, kui vanemad jäävad kokku ja elavad õnnelikult kuni surmani. Paraku läheb nii vähestega. Abikaasad lahutavad abielu ja siis algab võitlus laste armastuse pärast. Ema ei usalda isa, mustab ja kirub teda, isa püüab last reiside ja kingitustega ära osta. Last sunnitakse poolt valima. “Kelle laps sa oled?” – sellele küsimusele on pidanud vastama nii mõnigi lahutatud või sõjajalal olevate vanemate laps. Kuid lapse valiku ette seadmine on kõige hullem, mida tema hingele teha saab, sest iga laps tahab armastada mõlemat vanemat.

Kui vanem hoiab lapsest kinni, et endisele abikaasale kätte maksta või teeb lapsest endale võrdse partneri, et oma üksindust leevendada, siis võtab ta lapselt lapsepõlve, takistab tal loomulikult arenemast ja oma teed leidmast. Seda koormat laps kanda ei jaksa. Või kui laps selle vastutuse alateadlikult enda kanda võtabki, siis teeb ta seda oma tervise ja tulevase pereõnne arvelt.

On valus näha inimest, kes alles täiskasvanuna mõistab, et tal on õigus armastada mõlemat vanemat. “Olen koguaeg arvanud, et teen ema veel õnnetumaks, kui isaga suhtlen,” ütleb 42 aastane Karin. Isa lahkus pere juurest, kui naine oli kümnene. Sellest ajast saadik on Karin elanud koos kibestunud ja õnnetu emaga. “Ma tohin armastada mõlemat vanemat” on lause, mida Karin kordab ja kordab, kergenduspisarad silmist voolamas. Kui laps on sunnitud olema truu ühele vanemale, siis on ta nagu katkise tiiva ja haige hingega lind.

Iga lapsevanema kohustus on õppida olema rahul ja õnnelik, olema oma õnnelikkusega lapsele eeskujuks! Raamatu “Kujuteldavad kuriteod” autorid Engel ja Ferguson panevad lapsevanematele südamele: “Laps, kes usub, et te olete õnnelik nii koos temaga kui ilma temata, tunneb end vabana, sõltudes teist parajasti nii palju või nii vähe, kui see igal arenguetapil vajalik on. Olla õnnelik enese pärast ja oma elu üle on parim vaktsiin, mida te oma lapsele võite anda.” Selle “retsepti” kirjutan ma kõikidele partnerist lahku läinud klientidele.

Kuid nii mõnelgi inimesel on tulnud üles kasvada äärmuslikes tingimustes, joomapidude ja vägivallatsemise keskel. Mida sellistele inimestele öelda? Ega siin pole lugu teine – tuleb püüda oma vanemaid mõista. Ma tean, et see pole lihtne, aga, nagu öeldud, teeb vanematest ärapööramine hingele väga haiget. Teraapias on võimalik uurida, mis on ema- või isapoolse väärkohtlemise taga. Sageli kohtame seal vanema suurt hingevalu ja igatsust armastuse järele. Vanemad elasid oma elu, nagu oskasid. Me ei saa muuta minevikku, aga ma saame seda aktsepteerida. Me saame võtta oma vanemaid sellisena, nagu nad on või olid. Me saame muuta oma suhtumist ja leida nii rahu enda sees.

Ma annan sulle koha oma südames

Mul võttis aastaid, et leppida sellega, et ema ja isa ei osanud teineteist armastada nii, nagu mina oleksin tahtnud. Nüüd olen õppinud neid mõistma. Olen rääkinud mõlemaga nende lapsepõlvest, nende abielu rõõmsatest algustest ja liiva jooksnud kavatsustest. Tänu sugupuu uurimisele tean kuigi palju ka varasematest põlvkondadest. Ma usun, et olen sõlminud rahu kõigega, mis siiani häiris või haiget tegi. Hommikustes meditatsioonides tänan vanemaid, et nad on mulle elu andnud ja mind teele aidanud. “Ma annan sulle koha oma südames” on üks ilusamaid lauseid, mida saame oma vanematele öelda. Kui lubad emal ja isal lihtsalt oma südames olla, siis on sinus rahu ja tugevus. Vastasel juhul kulutad jõudu ja energiat, et neid endast tõrjuda. Usu, see vajab tõepoolest jõudu, sest loodus on teinud nii, et me kuulume oma vanemate juurde ja vajame nende armastust! Tiiu Bolzmann ütleb oma raamatus: “Kes on oma ema ja isaga rahu leidnud, võib julgelt elule vastu seista – ükskõik, kui raskes olukorras see inimene end leiab, selle läbimiseks vajalik jõud on tal olemas.”

Artikkel ilmus ajakirja “Eesti Naine” 2014. a. juulinumbris.

Autor: Kadi Kütt

Allikas: www.joogateraapia.ee

 

« Vaimse teekonna müüdid.