5.detsember

Minu esimese koera, pekingi paleekoer Lissi sünniaastapäev.

Olin 12, kui ta mu ellu tuli – ja lahkus kuu aega enne mu esimese poja sündi, 9aastasena.

Täna hommikul on juhtunud igasuguseid asju. Milline naine ei tahaks nädalat alustada, ärgates selle peale, et talle öeldakse: armastan sind rohkem kui oma elu, sina ja su lapsed olete mulle kõik… Samas käis mees tund aega hiljem veti juures ja toidupoes käies rattaga üle pea. Ptüi-ptüi-ptüi, terveks jäi. Nii mees kui ratas.

Moor alustas nädalat igas suunas petitsioonide saatmisega – Eesti Naine, Delfi, Õpetajateleht, Soome hobuseparisnik…

Ja kirjutamisega – oo, midagi erilist…

Pärast seda, kui jalgrattaga läbi lörtsi ja rahe Kaereperes lasteaiajuhataja juures igasuguseid dokumente välja käisin printimas, oli väga teretulnud üks Amburi huumorimeelega tütar, kes näitas mulle jaburat Skype-laughi, mis ajas südamest naerma.

Veel dokumente-lepinguid-kirjavahetust… Samal ajal oli Tarmo hambaarstil – stopiga, mitte rattaga, sest tal oli miskipärast rahest ja külje maha panemisest siiber. Raplasse viisid naabrid-Pärdid ta autoga, tagasi tuli jalgsi, ehkki mitu naabrit möödus… Ma armastan sind, Eestimaa…

Kirjavahetuse põhiosa moodustas perelogistika – Minni peab saama 17. detsembriks Tartusse Mary Poppinsi etendusele, Reti ootab kogu pesakonda sama päeva õhtuks siia oma 20. sünnipäevale, 20. peab Minni olema lasteaias lumehelbeke, nädalavahetusel aga Tartus jõuluõhtul, kusjuures tema jõulukingitus jääb suuruse tõttu teda siia ootama ja… Isssssssssssssver!

Hävis elektrikarjus ja suur hulk meie närve, sest eesseisev elumuutus toob paratamatult kaasa ülemineku – vastutus, stiil, tunnetus, kontroll. Üleminek on alati kriis, ka siis, kui kõik on hästi. Pole hullu, karjuse viime Minniga ülehomme bussiga Raplasse hambaarstile sõites Rütmi-firma vanade fakiiride kätte, küll me ta üles ka saame. Ennegi saadud.

Igal asjal on lahendus.

Iga ähm leebub.

Meie leebumise nimi oli piimanaine – ehkki meie igaesmaspäevane viis liitrit ehtsat piima saabus lävele mõne minuti jooksul, tõi see suure sooja lihtsa ja ehtsa emanda hingus esikus täiesti iseenesest rahunemise ja sügava väljahingamise. Aitäh!

 

6.detsember

Kodust läksin välja varavalges, ütelda koidu aegu…

See on repliik ühest telelavastusest ja on lausutud vürst Volkonski suuga, aga meie kõigiga siin Soonel oli täna nii.

Termika rännu-ähm lasi mul teha kolm ebaõnnestunud uinumiskatset. Esimene luhtumine – olin pesude kuivaks saamiseks toa liiga kuumaks kütnud. Teine luhtumine – rännuärevuse käes sipleja pole parim voodikaaslane. Kolmas luhtumine – penid panid keset sügavat ööd küla peale teiste koerte, rebaste, kuu ja härmatise peale haukuma – mina öösärgi sähvides neile järele, et nad siin ülearu suhteid ei korraldaks. Mõlemad saavad peagi suguküpseks, kui nad sedasi kuust vaimustunult kahekesi killer-Oke ära vägistavad, on meil näiteks kaks korda kaheksa Oket – olge lahked, tulge külla…

Pool seitse nabisime Termika asjad, karbitäie omalaudamune ja läksime naabrinaise, õpetajanna Koidu juurde, saime tema väikest nunnut äsjaliisitud Hondat proovida ja kiita. Kell seitse oli Termikas rongis, kaheksa Tallinnas, üheksa lennujaamas, kümme lennukis, mõne tunni pärast Inglismaal…

Mina olin hommikul kella kuuest õhtul kaheksani jalul. Liialdamata öeldes. Talitasin loomad ja pesin pesu. Tänasin õnne, et eilse segaduse käes lahti jäänud kanaluugist tuhkur sisse polnud roninud – igapäevane neli muna oli täiesti olemas. Ja oma kiireid jalgu tänasin ka. Miskipärast oli mitu väravat lahti, kui loomad välja lasin – jõudsin enne neid priiuse ja tegelikkuse vahele. Või kuhu nad minna tahavadki – Pilpa talu Ertide toodud hein on VÕRRATU. Puhastasin hobuste boksid ja pesin pesu. Koristasin lauda ja pesin pesu. Laudas oli lammaste aedikus 15sentimeetrine pasamatt. Kes vähegi lambakasvatusega kokku on puutunud, teab, milliseks plingiks massiks lambad suudavad heina, sita, kuse ja vilja sõtkuda. Te ei taha näha, kuidas sellise massi kätte saab. Kui serv on õnnestunud üles saada, rullitakse see vaibana endale sülle. Nii suurte juppidena kui kanda jaksad. Ja mis siis, et räpane? Orgaanika. Pärast seda tööd muidugi otse poodi ja lasteaeda minna ei maksa…

Koristasin elumaja ja papagoipuuri ja pesin pesu. Kasisin enda, tõin jalgrattaga – oi, valetasin, rattaga sõites ma siiski istusin! – Minni koju ja pesin pesu. Andsin hobustele ussirohud ja pesin pesu.

Õhtusööki valmistades suutsin end pliidi äärde sundida vaid liikumist jätkates – puhastasin maitseainete ja kuivainete kapid ja riiulid. Ja hetkel, mil tahtsin tugitooli vajuda, helistas üks maani täis intellektuaal – nimesid nimetamata – kes ropendas mu kõrvad täis. Loetles, mida halba on Eestimaa talle teinud, tunnistas, et kardab surma ja valmistub kuhugi lõunamaale pagema – ellujäämisinstinkti ajel. Ma ise olen vintske suuvärgiga, aga see intelligent tegi ka mu tutvuskonna vängeimatele väljendujatele pikalt ära.

Tegin teise katse istuda – ja helistas emand Karis – lubasime neljapäeval Sõpruses Vahur Laiapea esilinastusel kohtuda.

Kolmanda katse asemel helistasin ise Margotile – väga mitu päeva polnud suhelnud – ja päev sai kena raami. Kell saab üheksa. Minni magab. Reti on sõprade juures – päeval rähkles kohalikus bussiliikluses, mida jätkame homme koos.  

Lõpetasin päeva kirjadele vastates – erinevalt hommikust arveid enam ei olnud…

Üks neist tekitas hetkelise kihvatuse. Statistikaamet sundis mind nii raju ja tegusa päeva järel, mil tegin ühe päevaga poole nädala tööd, vastama taimekasvatuse testile. See võtnuks minult tund aega. Kuulge lõpetage formaalsused! Vastasin:

Armsad sõbrad,

Soone talu ja Aabrami hobulausujad kasvatavad hobuseid, lambaid, kanu, koeri, kasse ja papagoisid.

Meie AINUS taim on potilill köögiaknal, mille nimetustki ma ei tea.

Pole ei põldu, iluaeda ega viljapuuaeda.

Mu ainus kokkupuude taimedega – hein. See aga kasvab ise.

Aitäh

Kati

Milliste sanktsioonidega iganes te mind ka ähvardaksite – ma ei tee seda ankeeti lahti.

Ma ei suhtle ei instantside ega inimestega, kes on formaalsed, kes kasutavad mind ära, kes on ühel või teisel moel või tasandil vampiirid. Jääb ära.

Ahjah, et miks nii raju tööpataljon jälle? Esiteks selleks, et edasine nädal kirjatööle vabastada. Teiseks selleks, et kodu jälle viimse kui pisiasja-tööriista-ämbri-totsiku-riideesemeni kontrolli alla saada – heas mõttes. Kolmandaks selleks, et ennast puhtaks rassida. See on minu sita-tantra, heina-mantra, sööda ja söötmise palve, tolmuimeja jooga, lapi ja mopi meditatsioon.

Ma alustan enamasti urisedes ja ärritunult. Lähen hoogu ja muutun hirmus tugevaks. Ja kui lihased on soojad, töö edeneb ja nädalakava saab sujuva logistika ja rullumise jõul ühte päeva mahutatud, kaob ärritus.

Reti pakkus korduvalt ja tungivalt abi – ma ei tahtnud. On päevi ja puhke, mil KÕIK tuleb ise ära teha. Homme teeb tema boksid. Ma ilmselt ei suuda ühtki vart kättegi võtta 😀

Tuttu!

Ahjah… Termikas, kus sa oled?… Niuks.