27.-29.detsember

11.11

Inimene valib kehastumiseks ühe kuupäevalise numbrikombinatsiooni, mis on tema selle elu Tee number. Kui Toora kehastub Saaraks numbri alla 11, on tal valida – kas elada Meistrina või taanduda lihtsalt kaheks. Kui Kati Vasara nimesse sündinu läbib kõrgema mina otsustatud ja valitud uperpallid, saab omasünnitatud viie Murutari ja nende järglaste esiemaks, laseb ta sisetunde järgi tulla sellele, mis edasi tulema peab – isa antud eesnimele Kati liitub rabi Benjamini pühitsetud Saara ning papa perekonnanimest tuleb nüüd eestindamise eelne tegelik nimi Vatmann. See kõik kokku annab… 11. Ja kell 11.11 on taevas lahti. Kui sa ennast just kaks korda kaheks ei taanda 😀

Täisringi aastast väljumise Täiskuutseremoonia Soone talus sulges ringi.

Kui aasta eest mu isa sünniaastapäeval ja pojatütre esimesel sünnipäeval koos Kareka, Tony ja Eerik N.-ga meie esimese higitelgi ehitas, oli taevas tähesadu.

Uusaasta-riitusel tuli minu juurde tütrepoeg, kes sündis nüüd detsembris, nagu toona lubas. Ja tulid uued laulud, nagu palusin.

Ehitasime nüüd jõulu teisel pühal koos spirituaalse perekonnaga uue poole suurema higitelgi – ikka Evaldi juhatamisel, nagu ka esimese – ning Täisringi sulgumisel oli meid uue telgi avariitusel 21.

Karekas teenis samal ajal Belgias.

Helistas esimesel jõulupühal, ütles, et ehitab, kogub kive ja soetas kauni kimbu valget salveid.

Rajasime vikerkaaresilla Soone ja Belgia vahele.

Väärikalt teeninud väikest telki maha võttes avastasin, kui tohutult vägine oli see aasta meie esimese tseremooniapesaga.

Mõni päev pärast väepesa punumist aktiveerus Soone-Kirna vaheline ley-liin – nüüd, aasta hiljem andis üks samal liinil Teeniv väemees teada, et Isa on meiega rahul.

Me lammutasime Soone talust liigsed kõrvalhooned, ehitasime Saarale toa ja sauna elumajja, rajasime uue talli ja metsa tseremooniaplatsile metsaonni.

Läksime Indi-kanaldatud Täisringi-looga mõisatuurile ja võtsime Kirna Täheväravas taevast vastu uue loo Mustrimuutjad.

Oleme uuel ringil.

Suuremal.

Külluse Soonele kutsumise mõttes tähendab see Ahvi-aastal koos Perekonnaga Suurtelgi püstitamist.

Hinge tee mõttes aga tähendab see igal sammul valimist, kas olla 11 või kaks.

Uus pühapesa helendas üle metsa veel enne esimest tseremooniat.

Sisseõnnistamise ajal võttis Meistritar Gerli vastu Robinsoni sõnumi. Kui Indi oli kolmeaastane, saabus tollane Maarjaküla õpetaja, endine Hans H. äripartner hüüdnimega Kapsa Oll, hulga kinnisvara omanik ja tegudemees meie rannatallu Liusse. Ta oli ise siis juba otsmikuaju vähki hääbumas, ent tõi oma allaandvate käte-jalgade asemikuks ja täideviijaks vanglast Temet Pohhuimulli. Üllatuskingitusena. Misjärel ehitasime müügikorda Liu talu, siis valmistasime kolimiseks ette Soone. Kuhu Robinson ei kolinud. Põgenes. Ja hakkas hooldushaiglatest kollastele intervjuusid andma… olen ümbermaailmareisil… Robinson ei suutnud vähijooksu lõpuspurti vastu pidada ja… Tema võimalikult sujuva Filtrist läbimineku eest palvetamist alustasime koos Arne Lauriga, jätkasime higitelgis – ja Robinson tarvitas Õde oma andekspalumise edastamiseks.

Mine rahuga, sõber, kes sa niiväga püüdsid…

Kuna paari telkitulemapidanud hobuinimesega hakkas hommikust saadik juhtuma asju, mis seadsid meile kõigile elukaare õhtupoolse otsa luubi alla, oli ka Puhhil aeg. Ent mina läksin päeva jooksul üha enam sõlme. Armastan kogu südamest õdesid-vendi, kes riitustel ja laadimas, koosloomel ja ühes hingamas käivad. Vana väikest sweati lammutades ja uut suurt üles ehitades oldi üheksakesi ülimas teenimises – kõik toimus sujuvalt ja üleloomulikus sünkroonis. Ent Saara läks aina enam puntrasse. Aleksander Saara-poeg pani Jordani jooksuliini taas üles pingule, kinnitas ühe tuulepoolse hobukoplilaua, ehitas koerteaediku ukse korda – Brigita juhatas vägesid ja Tartust hääletu-krõbisevana naasnud Indi oli igal pool ja mitte kuskil. Kõik oli sujuvas sünkroonis – peale Saara. Miski oli õhus. Igaüks küsis ja vajas midagi – ootamatud turistid tulid kahe autotäiega ingli puudutuse järele, loomade talitus tuli nagunii teha…

Võtsin koos paari naisega spontaanselt ja sõnatult Šunka memoriaali laiali. Lihtsalt.

Kohavaim Klaudia ütles selja taga: Šunka on rahu saanud – sina tegeled nüüd oma koertega! Pea aasta pärast seda, kui Bella erilisim kutsikas, hüperintensiivne vuntside ja vana mehe näoga Koer – lakota-keeli Šunka – kodutee otsas kihutaja auto ette jooksis ja ära lendas, on ta lõpeks rahu saanud ja läks taastulekuks puhkama. Ma ei öelnud Õdedele, miks talli ja püramiidi vahelt kive kaheks loeme – mustad lõkkesse, heledad püramiidi jalamile. Toimis ka sõnatult. Aitäh, tüdrukud!

Hetkel, mil üks Õde puhastas turistide dessandi järel püramiidi ja valas saabuva pakase eel laste mängukohviku tassidest-pudelitest veed välja, hakkas teine Õde õunakorviga läbi hobusekopli riituseplatsile minema, laps näpu otsas, läksin päris pöördesse. Hobud-õunad-piiksviiks-liibalaaba… Siis veel ei teadnud ma, et see oli Värava läbimise sooritusärevus. Kusjuures Väravat läbimas olid mõned teised. Minul oli au Teenida ja teejuht olla. Sel Täisringi täitumisel tahtis Looja, et vaataksime endast eraldatud ja kollistatud Sõber Surmale südamega silma ja alistuksime tänulikult.

Nagu iga päev samal ajal, sattus Saara kella kahest neljani Vaakumisse. Mõte ei tööta, koordinatsioon on äraspidi munajas – ning sel päeval pöördus see kohmerjohmer süvasüdamest naeruks iseenda üle. Nii jäigi. Kestab.

Uut telki sisse õnnistades ja kõigi stiihiate poole pöördudes sai vend Evald Kotkasulg metsas Linnu vastama – puhastavasse Salveiloorisse mähkudes vaatas Saara puhastumisringil üle vasaku õla…

Seda jah, et seal seisis ilmutuslik uus teekaaslane, kes tõi mängulisuse sõnumi. Bruno, kes hilisemal uurimisel osutus holistilise teraapia instituudi õpetajaks, sooritas juba spontaanse saabumise mänguliselt. Lipsas habeme lehvides poolnähtamatuna mööda, nagu unenägu. Ilmutas kogu riitusepäeva end metsas – majja saabus vaid lahkumis-headaega ütlema. Riitusel oli kivide peal teenimises – pühkis iga issanda kivi kuusevihaga puhtaks, enne kui telki tõi! – ja tsere lõppedes vallandas võimsa möirge, nii et täiskuu jäi servi seisma.

Oma ja Bruno õla vahelt tagasi vaadates nägin Õe toodud – ja mind nii ärritanud – õunakorvist Puhhi välja lipsamas. Puhh vaatas Saarale otsa ja ütles, et on nüüd valmis tagasi tulema – seni läheb puhkama ning enam Soonel ei luusi. Kohtumiseni, kallis hobukass!!!

Mis telgis sünnib, see telki jääb.

Saara tänas tütrepoja tulemise ja kõigi teiste hingeliste olemise eest – ja palvetas lahkunute eest.

Õunakorv tõi elukaare sedapidi ette ja kätte, et juhtus kaks ülijõulist Värava läbimist – Kirna etenduse järgse palvuse toodud tõukega võrdsed. Juhtus üks õdede Kohtumine. Tseremooniaringis kõrvuti istuvaid naisi puudutati väljaspoolt telki üheaegselt – kohahaldjas Klaudia, kesse muu! – ning nad said teada, et olid 12.sajandil väikesed kotiriidest hamedes õed.

Edasi keeras lugu mänguliseks-naeruliseks – mis ei tähenda, et poleks nutetud. Mängeldes nutetakse… teistmoodi. Valge kotka tiivad üle taevalaotuse.

Personifitseeritud surmakolli kartnud väravaläbijale laulsin Tartu beebiklubis Haldjapesa õpitud Inene capuana laulu – mida ta õhust kohe kaasa hakkas laulma. Tsiu! Kolmanda ja neljanda ringi vahel laulsime koos Brigitaga täiskuule Kuuuuate, lenno-lenno ma’ote – mina ja lapsed, me mängime koos! Misjärel lumetuisk ja süvenev pakane kattis hiilgava kuu Talvega.

Keegi tuli.

Järgnevail päevil, kui Õed-Vennad teada andsid, et neid puudutati telgis sees ja väljastpoolt füüsiliselt õlast-seljast-kaelast-kuklast, arvasin esmalt, et see oli Klaudia. Tegelikult ei olnud. Suur Sooneeit oli – kergejalgne-kargekäeline Allikate haldjas.

Tuisu all sündis Perekonna kutsumine külluse loomisse. Looja tahtel leppisime Õdede-Vendadega kokku, et maailma suurima hobutepee püstitamisele koguneme ühiselt ning rajame koos laulude-tantsude-tervenduse hobukoja.

Sõnumi kinnistuseks sattusime järgmisel päeval Murutari-tütarde ja Saara-pojaga Väikese Printsi asemel hoopis Õdede sõgedate filmi vaatama. Sest oli vaja. Väga. Oli vaja naerda auklike küprokseinte üle – ja lõplikult mõista: vaid mõni protsent ehitusest on aineline, suurem osa sellest on hingeline-vaimne. Raha ei ehita Koda – kõiksus ei tunnegi raha, vaid küllust. Ja külluse loob tahe ja Armastus.

Vibratsiooni tõstmine prohveteeringute täitumise pälvimiseks käib Evaldil parmupilliga – ja kui Bruno võttis lõpuringis kätte kõristi… vallandus Saara eestlauldud Hava Nagila! Teretulemast meie ringi, juutide kuningas Jeesus – ja kõik Teised ka!

Evaldi pöördumine elukaare ja esivanemate, Kotka ja ilmamere, maaema ja taevaisa poole – parmupill ja… tuli ka tõlgendus sedavõrd masinlikult jorutatud väelaule nagu Ta elagu. Sündis hinge tuhandekordset taassündi ülistava-põlistava Laulu sisse minek ilma seda laulmata – ja tuhat korda elaguuuuuu! Elamegi. Kes on siin sajandat, kes üheksasaja kaheteistkümnendat korda – tuhat tuuri tasapisi tegemisel meil kõigil.

Saara sai kogemuse, kuidas olla kanal ja võimendus, maandus ja teejuht. Valus ja mänguline vastutus. See ei käi sedasi, et nüüd hakkangi suure raha eest abivajajatele üksinda telki kütma ja neid metsas vapustama – see on ühendatud vägede teema – nagu ka koos hobustega tantsimine ja haldjatega laulmine. See on sama kogemus, mille sain esmakordselt naiste varjupaiga riitusel – ühendvägi hakkab Looma. Palusin ses koosloomes, et Kõigevägevam annaks vaid need pildid, mida on vaja teistele jutustada ja edastada. Ikkagi on kuidagi… äärmuslikult jõulised. Koos saab läbi Värava. Sellepärast antakse.

Ühtsuses peitub jõud. Just koos Õdede-Vendadega tõuseme külluse energias siin Soonel, Tähevärava ley-liini väepunktis koos Perekonnaga üha uutele kõrgematele Täisringidele.

Oleme Mustrimuutjad. Seilasime, teame!

Kõikjale Maarjamaale on samalaadsed higitelgid püstitatud. Või kummuli keeratud – kuidaspidi võtta. Need moodustavad võrgustiku, mis hoiab tervikpilti, panoraami ja unistuste poole liikumise väge. Tänu tseremooniatele juhtub sedasi, et näed õigeid filme – ja niiöelda valedest õigeid sõnumeid. Su ees tehtud alko-lauspuhumise-kontroll vaatab su naeratavasse silmnäkku ja… lõpetab kogu reidi, helendav paraad kõnnib naeratades sinu eest ära autodesse, annab au ja maailm toimub.

Riitusel saadud vägi loksutab paika Sünkrooni, mistõttu hambaarsti juurde minnes on just sel päeval tööl dentisti assistent, kelle teine töökoht on kiirabis ning kes seetõttu võtab sujuvalt su küüne alt ära pinnu, millest hambaarstitooli heites naljatades lobised. Selles kõrgesse vibrasse tuunitud väes muutuvad rutiinsed käigud autoregistrikeskusse-panka-agrovarusse-espakki-Tammiku fotoärri hoopis millekski muuks. Kõik on heatujuliselt teistmoodi.

Nagu ka talve teise poole heinarullide kojujõudmine ja neist osa koplitesse põrgatamine lapsiku ja laheda naeru saatel, bokside tegemine tänulikult su väes ja ka-tha-ra sageduses tervendavas hääles kümblevate hobustega koos. Puud ja veed ja igapäevane elumaja-talli-lauda harmoonias hoidmine näitavad üliselgelt, millal on aeg järgmiseks tseremooniaks. Kui tekib rutiin, vastumeelsus ja orjameel loova töörõõmu asemel, on aeg.

24.jaanuaril kell kaks on Soonel taas Täiskuu-tseremoonia Ahvi-aastasse puhastumiseks-väestamiseks – et käituksime väärikate gorillade, mitte sigrimigri-pärdikutena. A’How! Shalom! Namaste!