7.detsember

Bioglükosamiiiin – tänu taevale, et mul on kodus üks karp, saan liigeseid toetava kuuri teha. Ma tean, mis liigestele kõige tõsisema põõna paneb. Järjekindlusetus. Mis on tegelikult kõigile maailma asjadele hukatuslik. Mistahes töö või tegevus – kui seda ebajärjekindlalt teha, kehtib kindel reegel: kõik mis puutud, sitaks muutub. Mis inimese keresse puutub, siis lihased peavad toetama ja liigutama nii liigeseid kui kõõluseid. Kui järjekindlalt oma majapidamistöid teha, on välja kujunenud õiged lihasgrupid ja kõõlused-liigesed ei saa viga. Kui aga pausid sisse tekivad – minul äsja seoses mehe kodusolekuga – atrofeeruvad lihased ülikiiresti ja tulemuseks on tagajärg. Muskleid uuesti üles rassides – reaalse eluga, mitte jõusaalides raua needmisega – saavad ihujupid, mis vajavad lihaste tuge ja väge, paratamatult mõnevõrra räsida.

Nagu ka inimesed. Praegu on kogu kristlikus maailmas tulipunktis jõulukingitused ja –julmus. Jõulukingitustest rääkisime Minniga eile – pidasime nõu, mida ta tegelikult vajab, millest hoiduda – ta teab juba ammu, et ema on päkapikk ja jõuluvana, haldjas ja ingel ühes isikus, kui asjade ostmiseks läheb. Tegelikult haldjad-inglid kingitusi ei tassi – kes teaks seda paremini kui Minni, kellel on nendega ilmselge otseühendus.

Hommikul talitasin mina loomad, tassisin puud ja viisin ootamatult kena ilma puhul pesu saunast õue kuivama, Reti tegi boksid-sulud puhtaks.

Kaereperre bussi peale läksime ratastega. Enamus kohti oli keskpäevaks puhtaks sulanud, sigalamäel aga oli nähtamatu kiilakas – kui pidurdasin, panin külje maha, Minni pakiraamil. Me kumbki ei saanud absoluutselt haiget, liuglesime kõrvuti, ratas ees ja meie järel, mäest alla ja diskuteerisime, kui hea, et haiget ei saanud – ja siis pani üle õla meie liugu imetlenud Reti samuti külje maha. Ega saanud samuti mitte üldsegi haiget. Haldjad ja inglid…

Bussist väljusime Välja tänavas, viisime juppideks hargnenud karjusetiksuja Rütmi-fakiiridele, jalutasime Meie ärisse, et Minnile mahaununenud kinnastele asendus osta. Olin täna kergemeelne – ostsin endale 2kroonise puuvillase Jacksoni-kaabu. Sulnis. Saatsime ära kirjad EHSi ja kirjanike liitu. Käisime hambaarstil ja karjäärinõustamisel – kuni mina pangas tiirlesin, hoidis Reti hambaarstitoolis lesival Minnil kätt.

Kui mina hambaarstitoolis mõnulesin – ühe hamba kolme juure puhastamine ja täitmine, hurraa! – tuli teadmine, millest kirjutan Delfi detsembriloo. Jõulujulmusest. Sellel on vähemalt kolm aspekti, aga neist ma siin ei lobise, sest siis ma honorari ei saa.

Lubasime endale kerge eine kohvikus, sõitsime bussiga koju, käisime toidupoes – kuna üks loodetud summa ei tulnud üle, jäin Karmanisse 15.40 raamatusse – riputasime lasteaias oodanud rattad kotte täis ja astusime Kaereperest jalgsi koju, sest maantee lausa sätendas. Homme Tallinnasse minnes ei võta ma jalgratast kaasa. Oskan ilma selleta ka kukkuda.

Kodus talitas Reti loomad, mina viisin pesud majja tahenema, tegin korda koerteaediku riivi – natuke drelli, tibake haamrit, sihuke retesept… – kütsin ahjud, vastasin e-kirjad… Ja siis tuli Margot Raivoga – kallikallikalli. Ja siis tuli Reet Reneliga ussirohtude järele – ahoi!

Ja siis tuli õhtuvaikus valmisvarutud materjali ärakirjutamiseks, enne kui homme Tallinnast kolm uut juurde toon. Sellega on artiklitemaraton läbitud, järgnevad paar nädalat keskendun lõpuks ometi jälle Röövlirahnu Martini raamatule.

Hommikul on vaja naabrite õue ette fiibrist ja karjuselindist hobusetõke ehitada, lambakoplist mõttetu karjuselint kokku korjata ja Battaya boksi ukseriiv maha võtta ja uuesti panna – milleks igal sulgemisel ust taguda-upitada-vingerdada-sõimelda ja Battaya ujedalt-hajameelselt kaastundlikku pilku pälvida, kui kordategemine on tegelikult nii lihtne.

Miks mind ei ole viis kuni viisteist?

Selleks, et ma õpiksin viie kuni viieteistkümne inimese tegemisi niimoodi ühe inimese ööpäeva mahutama, et see teeks mind lihtsalt õnnelikuks ja rahulolevaks, mitte märterlikuks või suurustavaks. Mõlematpidi kiusatus on ju alati olemas. Samas on see päevaraamat siin hea võimalus revisjoniks – selleta küsiksin praegu, mida muhvi ma tegin, et nii väsinud olen 😀