6.jaanuar

1. juunil annab Fantuzzi kontserdi Soone talus – see on Soone Indira 10. sünnipäev, selleks puhuks püstitame oma hobulausumise-teatri-kontsertide suurtelgi – saame kasvõi 1000 inimest vastu võtta – oleme oma rõõmupäevadel Avalikud Naised! Fantuzzi on Kuuba-juurne väelaulik – Rainbow „superstaar“ – ja sobib meie hulka suurepäraselt 😀

Kui Indigo Tom rääkis, et ta on juunis Eestis – mitte ainult augustis, kui neil on lastelaager täiskasvanutele – ütlesin, et siis tulevad Indi sünnipäevale laulma ja… tulevadki. Korraldame Sirgiga korraliku kontserdi, selle ilusa ettevõtmisega sai Suurtelk valmimistähtaja – ja lähiajal lubas ka mu kallis hõimlane Imre O. Soonelt läbi tulla ja meile vee tagasi võluda.

Eestlaste jaoks on küllaldane vesi nii enesestmõistetav nähtus, et nüüd, kus nii Soone talus kui mitmetel sõpradel-teekaaslastel vesi kinni külmunud, tundub tema väärtuslik eluolulisus hämmastavalt üllatavana. Saara ja Indira veetsid suure osa kahest viimasest pakasepäevast, seades talu kaevu-pange-padade-režiimile. Ämberhaaval Emakese Maa rüpest vett ammutades, soojendades, teda hobustele-lammastele-lindudele kandes, toidu ja pesu vett mõõtes ja loogiliselt-loovalt jagades meenub: elu meie planeedil algas Veest… Saame hakkama! Ja tuletame meelde, kuidas see ennegi on olnud.

Tavatsesin mitmeid aastaid kiidelda, kuidas viimasel Liu-talvel kaks kuud miinus kolmkümmend ja puha. Nüüd saan järele proovida, kas õppisin hästi ära. Kangelassaagad ei tohi ühe koha peal hüppama jääda – uued tuleb luua 😀

Me siin elame siis nüüd sedasi, et viiest süütan pliidi ja saunaahju, teen kirjatööd ja kirjavahetus – kui valgeks läheb, toon vee kaevust pliidile sooja – 25 ämbrit päevas käib mul kolm korda käest läbi, sest kuuma vee viin hästi maja nurga ligi tassitud vanni – õhtul ja hommikul saavad talli sisse, söödakünadesse igaüks ämbritäie. Kolmandaks päevaks olen juba rütmi läinud ja ihujupid taaskordse trahhiga leppinud. Puud ja lumi, boksid ja lisaharjutused. Heinarullide lahtisaagimine – karjuselintide puhastamine – homseks nägi Jordan mulle ette koeraaedikus olevast riidast ligi veerandi tuppakandmise – kangutas päevaga tohutu hulga puid riidast välja, kui homme jätkab, laseb endale ja emale riida kaela. Krdikrt.

Mis siis ikka. Võtame siis selle riida. Ja pärast võtmist paneme sinna midagi ette – ehkki Jordi sõnnijärjekindluse puhul pole sellest abi – kui tüüp on midagi otsustanud, siis nii on. Õpin temalt. Otsustamist. Täna bokse tehes – tagumikku paistev päike oli muide soe ja kirgas – paradoks! – otsustasin. Üks suvine väljasõit rullus eredalt silme ette. Tänu sellele sündis üks hilisem – sellega üldse mitte seotud ajakirjalugu ja mida kõike. Aga tegelikult tegin Otsuse juba Joala unustuse-jõel ettekande ajal. On olnud hämmastavaid tõlgendusi ja möödamõistmisi, aga nii karget ignoorimist kui „eksinu“ – ehkki ma ei tea, mille vastu – pole ma kindlasti mitte ära teeninud. Ja ainult pool aastat läkski, et mõista – pole vaja pälvida ega läheneda, sõita ega panustada. Kui minu näidendid ja raamatud, ehitamine ja loomad – lastest-lapselastest rääkimata – pole üldse mingit tähelepanu ega huvi, külastamist ega kogemist väärt – milleks ja mida ma tõestan? Tänan, õppisin ära.

Fantuzzile tulevad sajad inimesed.

Nii Täisringi kevadtuuri kui Mustrimuutjate suve näevad tuhanded.

Telgid on Omasid täis.

Nordkapi retk tuleb Elu Rännak.

Ja ikka on mul miski geneetilise pseudoga vaja tegelda? Ei ole, möödas, aitäh!

Ränkadest aegadest on leebem ja ladusam mänguliselt läbi tulla. Rassides pakasepäevadel enda hoolde usaldatute – väike tütar, viis hobust, kaheksa lammast, paarkümmend lindu, kaks koera, kolm kassi – nojaa, rotid ja rebased ka – kevadesse kestmise eest, tuleb mõnel hetkel väsimus, luuvalu, paistes kõri ja nõrkus – ent siis juhtub laul. Leidsin end Terminaatori ööd-on-siin-pimedad saatel mööda kööki tantsimas – ja jaksasin jälle. Aitäh, Jass, päästsid päeva!

Tänu auto käivitumise eest – ja selle ime eest, kui üldse keegi peale minu midagi ühisesse asja puutuvat liigutab-puudutab – see kõik aitab jaksata. No on jah homme hommikuks kaks lehekülge töökäske – ja vesi ja puuriit, boksid ja mis-iganes – aga Brigita tuleb – Laurale külla ja minuga koos Mai-Agate rännakule ja Elmarile intekat tegema. Ja reedel läheme koos EHSi jõulule, laupäeval vilja järele – pühapäeval tulevad vist Jabara-omad, kes praegu Saksamaal elavad – ja äkki ka Šohirevid.

Gerli tegi mu üsna rämedast nohust-köhast kuuldes mulle pära-Soomest kaugreikit. Alustades oli tšakrate % – juur 88% Seksuaal 0% Päikesepõimik 84% Süda 100% Kurgu 90% Kolmas Silm 100% Kroon 92% – lõpetades kõik teised ligi 100, ainult seksu ikka sorgus. No mida ma selle seksuga pealegi hakkaksin? Puid ega vett temaga tassida ei saa – nii et olgu pealegi. Praegu. Ükspäev teisehomme…

Vete-puude-heinte-lumede ajal oleks jah übertore, kui keegi kõrval – või kohati ehk ka mu asemel – rähkleks. Aga ta oleks ju ka sel ajal, kui ma kirjutan või mööda kööki tantsin, Indiga kinno lähen – täna oli Valtus kokosauruse multa – üheks peategelaseks selline vasikas, nagu Indi dexteril juuni alguses sünnib. Kõik on kõigega seotud. Fantuzzi ühes videos on terve linnakene sellistest telkidest ehitatud, nagu meie oma tuleb.

Eriolukordadeks on sugulased ja Omad – argipäevas… ma enam ei märkagi, et mehe koha peal võiks keegi olla. Pool sajandit elu tõelise Meheta on selle koha peale vist armkoe kasvatanud. Ja ämblikust, kes seksutšakra ette võrgu kudus, on ammu muumia saanud.

Tänase päeva rosinad olid Rebane ja viis bernika-kutsikat. Rebane ei märganud, et nohistan Nibiru boksis kakakardulaid kärru – passis rotte – kes samuti mind apsaluutselt ei karda – olen vist tõesti hobuseks muutunud 😀 – kõndisin lindude vahelt, kes tuhandetena sõnnikust kaera otsivad ja samuti mind ei pelga! – kaks ringi enne edasitagasi mööda, kui Rebane aru sai, et on pea veerand tundi inimesega kõrvuti askeldanud – ja kadus Namaste kõhu alt kraaksatades metsa 😀 Hobunad tõstsid ainult hetkeks sabad püsti, ütlesid ohh! – ja molutasid päikese käes edasi. Linte puhastasime koos. Kuna Manni figuur ei luba enam koos sälgudega lipata, pole ka nendel isu trallata – tatsavad solidaarselt väikese kuubikujulise bonne kannul 😀

Viis bernikutsikat olid Kaereperes, kui Indi Sadolinist iluvõimlemast tõin ja tema sõbaratari keskusse poetasin – perenaine oli nad jalutama toonud ja kõige väiksem-naksakam oli kõige erilisem – ehkki vet polnud talle sündides elulootust andnud. Elu on… elu. Ühesõnaga Ime.

*

Täna, Kristuse tegelikul sünnipäeval – kolmekuninga päeval – viisin kuuse lauta – külmaarestis istuvad lambad tänasid ja naeratasid. Lambad ise saaksid välja – aga siis jäätuks kanadel kogu vee ja munavärk sekundiga ära – ilmateade lubab, et pühapäeval saavad.

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine.

Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.

Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.

Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.

Mida mujal tehakse

Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv.

Mis on CMB

Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar – kolme kuninga nimetähed. Tegelikult küll lühend väljendist Christus mansionem benedicat (“Kristus õnnistab seda maja”).

Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga. Kuid legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud näiteks seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus. Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Sest Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.