22.-25.jaanuar

Kes ma olen? Sellele küsimusele on päris lustlik vastata, kui oled viimaseid kuid 48aastane hatifnatt – Tähepoisi tiitel mulle 😀 Hatifnatiks – Muumitrollide jaburad peajalgsed – nimetas Tähepoiss mind laupäevaõhtul, kui armeenlastega lugu tegemast tulles hobunaid jootma läksin ja suurte kinnaste lehvides mööda kööki keksisin, pea kõike ja kõiki nii täis, et jummala tühi.

Brigita oli sel ajal Laura juures ja tema sõbratarid oimetuna voodis, sest ka pool – õiteti kolmandik – minu päeva on… hoogne 😀 Tüdrukud tutvusid meie majapidamisega, et see oma hoolde võtta, kui augustis Evaldi-Brigita-Indiga Norkappi lapi šamaanide juurde sõidame.

Suurelt mõtlemine ja unistamine ongi ainus moodus oma laev läbi talve kevadesse juhtida. Kolm nädalat kaevus ukerdamist vaheldumisi Täisringi kevadtuuri manageerimise, lugude loomise, kolme järjestikuse raamatu vormimisega võib hõlpsasti närutamise energiasse eksitada.

Suurelt unistamise kirgas fenomen meenus mulle täies hiilguses, kui külastasin neljapäeva hommikul Tauno Kangrot – ja keskpäeval Marti Häält. Lihtne ja imposantne inimlikkus, ilu ja võlu ja ehtne elamise rõõm. Kui säärased Horisondid on silme ees – siis sang-kang-hang-pang pole kogu panoraam. Küll aga pole juttugi tasakaalust minus eneses – laupäevahommikul piisas kaugemate hõimlaste sõimurahest postkastis – ja Kangro-teksti kirjutamine kiilus kinni. Ma ei ole kunagi kirjutanud ei vindise-eilasena – ega ka mitte tsentrist välja laastatuna. Kõik jääb tekstisse. Ja me oleme siia tulnud selleks, et edastada kõrgeimat võimalikku vibratsiooni. Kui tead, et sind tahetakse alla kangutada, poleks maailma targim seda hetke tekstina inimestele paljundada – millest iganes tekstid ka kõnelevad. Kõik jääb alles.

Laupäeva õhtul tegime tüdrukutega rännaku – Kreeda rohelise juhitud medikate plaadiga – tund rännakuid sulas üheks hetkeks. Blokkide mahavõtuks kutsusin hõimlased kohtingule – aga tuli hoopis Pirjo. Üks hõimlane tiris teist kättpidi tagasi. Ema mängib mul Metsaema-Karuga Mašat – hõimlased pole sinnanigi jõudnud. Jõuavad. Võib minna sadu aastaid. Aga jõuavad. Kõik me jõuame. Me kõik teeme igal hetkel oma parima. Ja mõnikord juhtub, et kui oleme eriti kettas ja laiali laotatud, toimub vabanemine, mis põhjustab kvanthüppe. Seda sain teada pühapäeval Telgis.

Laupäeval tegid tüdrukud tuulekojapealse lumest puhtaks, tütred võtsid kiviaiast väikseid, nagunii jala all veerevaid kive – poisid ehitasid Manni aeda ja boksi vaheseina koos uksehingede ja riiviga – selle uue majapidamise avamiseni pole ma jõudnud tänini, sest õhtupoolikul läksin mina jadatöödele ja tüdrukud ujulasse.

Mu esimene töö oli Nabala mõisas õhtujuhtimine – avastasin uue maailma ja lähen sellest lugu tegema. Mikrokoerte maailm. Misjärel sõitsin Lasnaka veerele armjan Alikuga lugu tegema – ja leidsin enda jaoks tema naise. Võtsin mägedelapsed südame sülle. Ning rääkisin sellest kõigest pea hommikuni Tähepoisiga – kaks tundi uneaega jäi – pärast seda kui ta mu Hatifnatiks tituleeris ja ma end keset kööki kõhuli naersin. Kanaldasin Tähepoisi ette Murutari-tütarde näidendi. Kosena. Aitäh.

Pühapäeval tegid Brigita sõbratarid higitelgi ülekatte, tsereplatsi puhastuse, puudeveo – kusjuures päev algas sellega, et Karekas ei leidnud autovõtmeid. Ta tuli siiski.

Ja see telk oli kõige telgim telk, mida ma seni olen kogenud.

Kareka enese hingeseisundi tõttu. Selle tõttu, et ma olin terve eelmise päeva noortega analüüsinud, mis või kes on Ego. Tulemus – ehkki olin vee ja puude, telgi ja kivide, veel kord puude ja ehitamise, hoolitsemise ja varustamise, manageerimise ja posteri kaugkujundamise, loomade emmemise ja jällle vee ja varustamise vahel ribastunud – jätsin Ego telgist välja.

Emanda ringis õnnistasin uusi pereliikmeid.

Tänasin Brigita tüdrukuid – ja põimisin meid perekonnaks.

Ülendasin kõigi mu kogetud higitseremooniate võimsamalt avanenud-edenenud mehe kivide peale teenimisse.

Õnnistasin oma tütreid – ühe minevikuga rahu sõlmima, sest ta on minust viis korrust kõrgem – teise tulevikku looma, sest ta on minust kaks korrust kõrgem. Selle tuleviku visualiseerisimegi teisel korrusel. Meil saab olema vähemalt kaks, kui mitte kolm hipostuudiot-kliinikut.

Et olen kogu südame ja silmade, hääle ja kätega head tööd teinud, seda näitas mu hobuste käitumine televõtete ajal. Keset totaalset madinat tuli nimemaagia-saate võttegrupp. Tegime minu lõigu talli ees varju all – Namaste käis vaatamas, mida teen – vahetasime pilgu – ja ta tõi kopli teisest otsast karja minu selja taha. Piigad rivistusid poolkaarde, vaatasid viimne kui üks otse kaamerasse – ja nii operaator kui saatejuht olid keeletud. Milline ühendus, mõistmine ja koostöö. Paljumilline.

Ma tean, et meie kodu rõõmustab väga selle üle, mis siin lähiaegadel sündima hakkab.

Pühitsesin meie koostööd Sirgiga.

Ja palusin ennast tagasi naiseks.

Minu vanaema tuli ühele teisele vanaemale vastu. Gerald Durrell tuli meie juurde. Ja ma helendasin.

Kui üks mees väitis, et nägi mind fuksiaroosa vaimolendina telgipimeduses helendamas, kinnitas seda ka üks Brigita tüdrukutest, kaks helget emandat – ja kaks meest jahmerdasid Klaudiaga, kes seekord mehed ette võttis. Olin seega telgis kõrgema minana – mis läks Kareka kõrgvormiga ülimasse sünkrooni.

Vähem naine kui tänasel esmaspäeval, pole üks inimene just sageli – paradoksaalsel kombel ei seganud järjestikused jahmatused maandumist. Kõigepealt hõimlase järjekordne sõim – ehkki õnnistasime teda palves – siis avastus, et Omariigitar andis otsad. Vahetasin temaga pilgu, saatsin ta teele – kui teda metsataadi ja Indiga seibisime, selgus, et mitte südamerabandusse, vaid sooltepõletikku. Indi nülgis, mina pakkisin – jajah, ta on neljandast eluaastast olnud perfektne nülgija – koertel on paari nädala toit – aga mu boksiteoaeg läks ära.

Ja kolm nädalat oligi kaevu piir.

Tühi.

Pärast telgi tuulutamist-kuivatamist ja metsaonni puhastamist tõime allikast hobustele vee.

Nad oskavad olla tänulikud. Väga. Mina ka – kõigile kunstnikele, piletimüüjatele, teatrirahvale – kellega olen täna Rakverest Saaremaani meie valgus-garderoobide-tingimuste asju täpsustanud – nagu öeldud, kui panoraam on kaugele nihutatud, pole ka kuivad kaevud maailma lõpp.

Tekid puhastuvad lumes. Pesu kuivab. Käterätikud on heisatud.

Maja pestud – ja kogu selle sürri keskel on ometi olnud võimalik toibumine – kõigest. Tänu sellele, et homme tuleb Joel. Minu teisipäev – Metsagrupp ja Tõrvaaugu, Hääl ja Kangro, arved sisse-välja… Joeli teisipäev – laudavärskendus, kolm posti toestada, kaks rulli lammaste juurde. Talli värskendus, karjus paika, aiapostide paigaldamise järel saab Manni uude olmesse jalutada. Kolmapäeval tuleb süvapumba paigaldus puurkaevu.

Ja mulle meeldib kangesti isand Visnapuu palve täna kusagil puudeveo ja allika vahet vajutamise keskel: hakkame ühe hobuse luustikku otsima, et selles leiduva dna järgi lähitulevikus seesama hobune kloonida. Lihtsalt.

Jumal proovib minu piire. Annab ülesandeid. Laseb eksameid sooritada. Teeme ära. Aitäh.

Ohsaissake, olulisim jäi ütlemata – meie Eliise Mää sünnitas täna metsatalus kaksikud tütred. Üks tuleb Soonele, teine läheb Karekale.

Õhtuks tegid naised kindlaks, et nad on tibid. Kui metsataat selle uudisega tuli, hüüdsin Indile kohe – tüdrukud sündisid – sest ma teadsin. Aitäh. Kõige eest. Nii tallede kui teadmise, nii Ego lahustumise kui vastupidamise eest. On selline periood.