10.veebruar

Mul on kreeklane metsas. Tsiteerides Täisringi Indiaanlast – ja sina arvad ikka veel, et plaanid midagi? Näperdasin eile õhtul pimedas kinosaalis Laine-filmi vaadates otsuse lükata metsategu kevadesse ja… koju minnes ootas mind Joonase toodud saag, viil ja telefoninumber. Selge, et olin kell üheksa Loone taga metsas. Kuhu ma ka jäänud oleksin, kui peremees Aivar poleks mulle oma naise autot andnud. Vuhwa lõppes sinna väravasse ära. Kuumana. Järelikult ka hallandur, mitte ainult bensupump, mis eile vahetati.

Soonele sõitsin heade inimeste laenatud golfiga, Mati tuli Madamiga vastu ning läks tõi Loone tagant Martinsoni mant Vuhwa ära. Vuhwa saab homme lõunaks korda, kuidas mina õhtul Loonelt koju saan, kui neile auto ära viin – ei teadnud veel kinoski olles… Indi saab vast homme naabrilastega kooli. Vist. Eeldusel, et ma jälle sisse ei maga. Aga saemees jääb üldse meile. Tal pole päristalus praegu suurt teha – nüpeldab siin metsa – ka papa Toomas Raua poolt on teha – Toomas helistas mulle kinno ja oli ühise saagimise-väljaveo idee üle väga rõõmus. Kui nüpeldatud ja mets väljas, võtab laudakatuse maha ja ehitab üles tütretubade karbi ja trepi. Selleks ajaks on kindlasti selge, kellega rehkendada. Ja kui palju millist meiet meil tares on.

Juuru-Vellole rääkisin bokse tehes – ta viis Madami enda hooleks, et ma selle pihustite-pumpade keberneerimise peale tonne ei kulutaks – et meil on sündides kaasas mina. Ja nii ongi. Brigita tubade ehitamise põhjus peab olema mina. Nende Indile edasi andmise mõte samuti mina. Siis asi töötab. Ent kuna kõik kasutavad ja vajavad, võiks ehitajaid-korraldajaid-finantseerijaid olla siiski tiba rohkem kui mina 😀

Mu päeva rosin oli Namaste taastunud soe sõprus. Üle mitme päeva otsustas ta, et mina siiski pole talle pähe kinni jäänud sõnnikukäru trikis süüdi – jalutas taas kannul, kõneles ja kudrutas, nosis ja kallistas. Tänase überkoorma otsas, mil süüagi aega polnud, tekkis kahtlus, kas ma ikka viin mais märad Ralfi alla. Namaste küll – aga Taja? Aega on aru pidada…

Hommikul esimene sõna oli… Jälle.

Jälle… Äratuskella ma lihtsalt ei kuulnud – Vuhwa kõnges Loone taha väravasse, hommikul saab uue hallianduri – saemees on väheldane Stavropoli kreeklane passinimega Jaak ehk siis Stavros 😀 – ja sai Haua Miku peale kole kurjaks, kui see käskis ja otsustas – metsa helistas KukeMaie – tuppa pääsedes korraldasin Diana pühapäeva, diisli toomiseks tollipabereid, viisin Indi teist ringi metsa minnes Stavrosega tutvuma – saatsin Eesti Naise pildid – parandasime Stavrosega jälle Jordani jooksuliini. Siis tegin boksid ja nüüd… Jälle! Istun kinos Proktori-filmil ning kirjutan Tori raamatu ja Naiste Taimi-teksti – keset päeva tulnud hõimlane Odraksi hull uudis tähendab, et ehitame Stavrose-Joeli-kellega-iganes valmis trepi ja ülatubade karbi – siis vaatame, mis edasi saab. Ju selgub, miks see kõik.

Kinnotulles katsin Stavrosele laua, pakkisin autosse autokasutuskalõmmi sel kujul, mida minul pakkuda. Raamatud. Ja pärast kino pidin kohe süüa saama – ma ei mäleta, kas ja mida… vist mitte midagi enne õhtust jalopeno-totaal-toud. Jeerum. Vabandust, kallis keha – täna juhtus praanahingamise päev.

Kuni oma hämmastavat ringi rallisin, ootas Stavros Joonaselt metsamõõdikut, haaratsit ja midaiganesveel. Selline hämmastav ristleminepõiklemine. Mille käigus on juuksed õlgadeni kasvanud – nina õnneks mitte 😀 😀 😀

Martinsonid näitasid oma võimast palk-kantsi ja meid tagasi koju tulid tooma nii isa kui tütar – jõime teed, sõime kooki – kirjeldasin nii Aivarile kui Stavrosele, mis edasi saama hakkab – ja Jordani-Bella ühitamine mõnd aega Soonel resideeriva kreeklasega ei osutunud üldse mingiks probleemiks.

Heatujuline Brigita tähistas tüdrukutega eilset sünnipäeva – ja tuleb ülehomme koos vennaga siia. Siis saab ta ilmselt ka ise aru, kui oluline on ülakorruse teise otsa kasutuselevõtt – Aleksander vajab ise oma tuba, Stavros saab seni sauna – ja Brigitale on vaja ülemise korruse tuba – mida alles välja asume mõõtma. Kui ühele toale on neli pretendenti  ja suvel veel enamgi, siis minu rühkimine muutub meiemaks. Nii nüüd natuke digiallkirju ja lepinguid, fototööd ja homsete soorituste reastamist veel – ja ongi järjekordne päev, mis algas sõnaga Jälle, õhtus. Jälle. Mustrid-mustrid, muutuge! Aitäh 😀