12.-14.veebruar

Me tähistasime sõbrapäeva töötoast ukse rajamisega saunatuppa. Eile pidasime sõpradega Brigita jätkusünnipäeva, lammutades laudakatuse – sinna tuleb terrass vaatega külale. Tõenäoliselt hakkab Fantuzzi Puerto Rico seal laulma – siis on ta üleval ja publik hoovis ja Brigita toas backstage, nagu noo emand väljendus. Kuidagi parem kui hobumaneežis. Või areenil, nagu nimetab vene kreeklane Stavros ise.

Metsa tegime ära kolme päevaga – järgmise nädalaga teeme ära naabrimehe metsa – koos veame välja – õhtuti teeme tubaseid töid – trepp ja luuk, ülemise toa karkass ja ehitus – uksed leidsin naabri kuurist – Haapsalust seie sattund – ja paari nädalaga on seega vaikus. Tundus, nagu suurustaksin – me tegime. Füüsiliselt oli peategija 54aastane kreeklane. Minult ideed-vahendid-korraldus – ja totaalne vägede juhatamine. Sest kui on juhatada kahe talu metsategu, järjekordne lammutus-ehitus-arendus – siis ei ole just lõdvad ajad. Hämmastaval kombel olen üsna edukalt kirjutanud ja manageerinud, seitsetkanti suhterägastikke seiranud – ja õnneks pole aega-jõudu sekkuda. Olen jälle hämmanämmastavalt kandilisi ja siiruviirulisi inimeseksolemise aspekte näinud kreekast-siberist-Loonelt-Soonelt keskpõrandale kokku. Ja avastan end papa Laose kombel tõdemas: see ajab mind naerma.

Natuke oigama ka – mul on füüsiliselt vaja paralleelselt tavalised talutööd teha – boksid-puud-veed – eterniidi ja palkide, kivide ja värkide vedu sinna otsa. Ikka mehiselt kohe. Nii et vasak puusaliiges valutab väga, parem natuke. Selle valu põhjus pole tegelt see, et eile lammutame laudakatuse ja alustame Brigita toa ehitust. Hoopis see, et üleeile oli saag puus ja kontod tühjad. Rohkem metsapidi sumpamist kui plaanis. Vähem laekumisi kui väljaminekusi. Igas mõttes. Ka see läheb mööda. Resonantsi huvides oli eelmisel nädalal rahvas ärkamata ja piletimüük märkamata. Ka see läheb mööda. Kõik läheb hästi. Aina paremini.

Täisringi III köide läks küljendusse ja I tuli trükikojast. Akadeemik Toomas ja Stavros sõbrunesid – minu metsategu sai valmis ja Toomase oma algab. Stavros resideerib siin ja teeb pikki päevi nii, et õhtuti saab siin tubastada. Reede õhtupoolikul saabusid Brigita ja Aleksander – kes avastas mu boksiteo kõrval lõdisedes, et Mann on teises koplis ja paks 😀

Oo. Ma ka mõtlesin, et midagi on nagu teistmoodi… Kuna Brigital oli täna õhtul Dorpatis esinemiseks häält vaja, ei pidanud tema viisakusest mutta kroolima. Ikka täiega poole sääreni. Ülehomme läheb külmaks, see leevendab. Nii palju saime Gribit kõigi terviselongetega siiski õue, et tegime Rapla-Loone ringi tema autoga. Fotokas tuli Rütmi-fakiiride puhastatuna koju, Stavros läks alalisse tallu pessu, vahetatud kaitsmetega Madam Citroen naases koju. Mittekäivitumine tulenes sellest, et Tori-Vändra sööstul hakkas haagisekonksu juhe vastu poritiiba käima – kuulsin tegelikult ka, et põhja all toimub miski isetegevus – läks läbikuludes lühidesse ja viskas kaitsme välja. Ei mingit pihustite-pumpade jama, huuuuh!!!

Reedel ja täna pesin pesud, kütsin saunatuba, vedasin veed ja nautisin poja seltsi. Tütred olid oma radadel. Indi tuli Šohirevidega laupäeval lellest. Eilast laupäeva alustas varahommikune tootmisnõupidamine Manonaga. Chihuahuade tekst läks ülevaatusse, esimesed soovitud fookused-liidid-pildid said sooritatud. Tõime Madam Citroeniga kahekesi Loone tagant metsast Stavrose, akadeemiku juurest uksed – ja siis oli hulk harmoonia paikaloksutamist – kõik nii kangesti peremehed, et võtsin ise taas mehe rolli, sain kõik liikvele. Ning harmoonia taastus koos Šohirevide pereisa Jaanuse liitumisega – on vägev ja tegev mees, jummala eest…

Energeetilisest vaakumist väljumiseks tegin reikiemandatele reedel ausa revisjoni:

Tüdrukud-kuldsed – eile saatsin III köite – lõpus Helve tekst ka – trükikotta. I raamat tuli eile trükist ja II on trükis. Kreeklasest saemees lõpetas eile maneežipostide tegemise – nädala teeb naabrimehele mu külgneval langil metsa – see maksab teda nädala. Naabrimehe garaažis olid Brigita ülatoa aknad-uksed – toon täna ära. Tänu sellele, et sain õhtul oma bussi kätte – õhus olnud pihustite-pumpade vahetuse asemel oli üks kaitse läbi! – on uksi-aknaid lihtsam tuua kui süles. Kätte sain ka Vuhwa – punase – selle eest on taas sadakond raha arvet muidugi nüüd ka tulemas. Aga see-eest on mu autod jälle kodus. Armeenlastele tehtud tööst eile asjaosalistega rääkida ei jaksanud – mets-raamat-loomad-ajakirjalood-management… magama jäin noh. Esmaspäeval pärast Brauni kurgutšakra-seanssi lähen Aparani läbirääkimistele. Vaimse ja füüsilise töö maraton pole lasknud pablada. Maksta on Brigita auto remont, mu enda auto ja hambaarst ja kodulaen, diislipütt, mis mulle üleeile koju toodi. Kaks suurte tööde subjekti pole saanud uskumatute aegade tõttu oma soliidseid summasid tänini maksta, kes müüb firmat – ja kelle taotlusvoor pole veel alanudki. Sain teada, et siin tseremooniatel käiv Bruno Braun, kelle holistilise teraapia instituudi seanssidel olen loo kirjutamise jaoks 2x käinud, on miljonär – aga ei tea, kuidas sellesse faktisse suhtuda. Pärnu linnavalitsuse otsus tuleb esmaspäeval, üks projektiemand saabub siia reedel. Aga mingi valemiga pean Victoriasse 100, Karlovasse 300, Rakverre 200, Viljandisse 300 inimest saama – iga etendusega tuleks teenida 1000, et näitlejad-saalid ja mu enese kulud-panus tasutud oleksid.

Seda te nüüd küll lugeda ei tahtnud 😀 Invendi tegin põhiliselt enese jaoks, et suuta nädalavahetusel vaja olevad 3 teksti kirjutada – üks juba kirjutadudki! – ja ehkki alustasime Brigita toa ehitust, et mu poja toas kuhjumine ära lõpeks, pole koolitööde-kontsertide-hingeseisundite tulevärgi laineharjadel surfav tütar üldse aru saanud, et see kõik on tema tuba.

Aitäh, Pöialliisi pere! Ühe lühikese-haralise päevaga laudakatus maha võtta, kiletada ja jäägid likvideerida – see pole mingi nali. Paljusid töid ei võtaks ette, kui teaks, kui karm on. Aga kui tehtud, siis – huuh! Pühapäeval arvasin, et meid on rohkem – aga meesjõud, kellele uue, saunast väljuva autonoomse välisukse rajamisel lootsin, kadus, kuni Stavrose-Indi-Aleksandriga trepi materjalid akadeemiku pööningult Soonele Madamisime.

Hea, et need suhtumised ja sooritusvalmidus aegsasti selgusid – igasugune meeselement ongi mu elus olnud mind ennast käivitav komponent. Loodan, et. Alustan matka. Avastan end üksi vägesid juhatamas. Tunnen tundeid. Aina vähem. Paugatan. Ja jätkan matka. Tehtud!

Uskumatu, kui palju kive tuli välja ühest väikesest ukseaugust. Aga meil on nüüd järgmise higitelgi kivid – ja terve vaip suuri kive, mis pärast ehituse lõppu kenaks kanaaia ja Russa esiseks aiaks rivistada. Meil on uks. Puhas ja soe jälle. Uus nädal võib alata. Rahu, ainult rahu…