1.märts

Uus kuu saabus nagu kingitus. Üleaedne Meelika, kelle poole meie uus aknasilm avanes, tõi kingituseks saunatoa ja Uue Hea Ilma toa akende ette sobivad hobupitsilised kardinad! Ja ühe Aabrami Kotta sobiva – ja suvel Saara-kambris tarvilise – kardinata on nii päikesepoolne pannialune, et hing läheb välja. Aitäh, naabriplika! See armas visiit oli jätk papa Männimäe Poolast-helistamisele: mõtlen su peale kogu aeg, misteedsjaal? Tegusid 😀

Eile, kui Terje Mahtras meile Indiga vallatult kurvilisi pannkooke küpsetas, olin palju rohkem liigutatud kui talle-kallile ütlesin. Kui ma poleks pärast laupäevast ärasuremist ise Luige-leedi imedeaeda läinud, oleks ta ise siia tulnud. Aga tal-kallil on pärast tulekahju garaaži ukse ees hang – ta pole autoga kusagil käinud. Siia mind päästma aga oleks ennast kõhklematult kühveldanud. Nojaa, ma ise tema poole oleks ka kasvõi kulmude peal kell kolmveerand kottpime kühveldanud – küllalt on maanteed mind hämmastavatel kellaaegadel väimehega-lastega-sõpradega näinud tulesid tagumikku võtmas ja kiiruskaameratesse kimamas 😀

Väimees alustas märtsikuud imetava isana. Jäi tänasest lapsepuhkusele, et koos Hanna ja Jaaguga koju uus tuba ja saun, töötuba ja hingamine ehitada. Margaretale aga avastasin tema töökohast, kuhu ta tagasi läks, muheda seinataguse – helistas üks Alus elav Asta, kelle kontor on sealsamas majas – ja pakkus koostööd, sõprust ja ühtehoidmist. Läheb ka Margaretaga sõprust sõlmima. Tore.

Uut kuud käivitas ülimalt intensiivne sünkrooni tulevärk, sõbrakäe ulatamiste, ootamatute hammustamiste, uute alguste ja analüüsi kaskaad. Voogav rullumine – koostasin seitsmest üheni arvutis kirju ja projekte, konstruktsioonide kirjeldusi, riskianalüüse, ettepanekuid ja lahendusi – kogu innuka kühveldamise telg oli Rakvere-Anu küsimustekosk, millele vastamine ajas sajad nähtavad ja nähtamatud liinid liikvele.

1. Täisringi tuur käbi

2. lava ja koolituskoja väljaehitamine juba algas – ja peab juuni alguses tuhanded inimesed siia tooma, Soone elu uueks looma

3. maneeži püstitamine – puud väljaveo ootel, liiv-kruus korraldatud, katte teemal pidasin täna Mesneriga pikki arutelusid, mida naised ei pea 😀 – betoon, trossid ja kronsteinid kõlavad mu huulil nagu pitsid-tripid-volangid…

4. Fantuzzi kontsert tähistab 9. juunil Indi 10. sünnipäeva ja meie Soone-elu 6 aasta täitumist

5. Arne Lauri kontsert 21. juunil avab seoses tantsulisusega oletatavalt Suurtelgi ning ühineb Meelika sünnipäevaga, mis on samal õhtul – sünkroon, ma ju räägin!

6. Mustrimuutjate osalus-väeteatri etendus on Soonel 21. juulil – enne seda paar päeva Kirna mõisas – kusjuures see võtab mu sisesilma ees üha selgema kuju – sellist teatrit pole olnud ja seda on väga vaja

7. Murutaritütarde etendus tuleval kevadel saab sissejuhatava demonkontserdi-artistideesitluse sügisesel pööripäeval…

Nagu Anu manusest nägi, sulab kõik sujuvalt järgmiseks projektiks üle.

Fantuzzi – 9. juuni, Lauri – 21. juuni, Mustrimuutjad 21. juuli – august Norkapis ja septembris sügisese pööripäeva mitmekihiline pühitsemine. Niipalju taluteatrist.

Maailma suurim on meie 25 m dm, 10 m kõrge tipi-hobuteater-väekeskus-koolitus-tervenduskoda täitsapäris kindlasti. Paavo pikand ja Andres Mesner arvutavad ja sooritavad. Eelarve näiteks 😀

Virumaa Teataja ja Sakala said mõlemad pressika ja ettepanekute paketi seoses 10. ja 17. märtsi Täisringi-etendustega. Grossi ketilehte ostsin reklaami – Virumaa Teataja oma on karmilt kallis. Kaalun… Oleneb… Nomaitjaa…

Homme teen fb evendid – et Täisringile piirkonna-sõpru kutsuda – muidu on 5000 sõbra seas keeruline surfata. täna läks Täisringi-raamatu II köide trükki. Täisringiga on asjad teel.

Taluteatri lava, koolitustoa ja areeniga tuleb kiired loomemajandus-kükid teha.

Jaanika üsna kindel 20. märtsi pööripäeva-täiskuutelgi mistressamine on… Täisring!

Meie igakuistest täiskuu-tseremooniatest eelmine, 23. veebruari oma kujunes nii isasevägine kui üldse olla saab – seinakivid-naeltega kütis – ülisuur mehine vägi, trumm-kõmm-jõmm ja oih 🙂 Mõjud kestavad tänini.

Jaanika Gross oli minu esimene telgi-mistress Preeriakojas.

Oleme temaga mitmed pööripäevad tähistanud.

Ühe Aarma-kodu naisteka tulemusel sündinud taimepalli riputasin muide eelmisel tserel altarile – Jaanika oma, 3 või 4 aasta tagusest kevadisest pööripäevast siia jäänud. Mul on äärmiselt hea meel, et Jaanika taimepall Emanda teenimisse kutsus.

Olen meie tseremooniate rahvale korduvalt öelnud, et Jaanika emahundihüüdu tahaks kuulda 🙂

Jaanika on samal keskpäeval Heli Kannu väetantsudel. Seepärast tegin Helile ettepaneku samuti telki tulla – ta on ammu Soonele teel olnud – ning naiskonnast veel osalisi manu tuua.

Hämmastava kontrastina tuli just täna pretensioon ühelt kõige pühendunuma-rahulolevamana tundunud telgiliselt – kella pealt ei jõua telki, korraldus on ligaloga. Meenutasin talle, et meil on loodusriitus, mitte euroteenus, krdikrt. Aga üliväga ehmunud olin tegelikult ka. Mille leevenduseks tuli ühe Alu Asta sõprusepakkumine. Rapla piletiteküsimine. Ja Rakvere emand Jänesega pikk vestlus. Südamest südamesse. Ja sügav kummardus titapuhkusele suubunud Manonale.

Alanud päeval saadetakse Eri Klas Estoniast teele.

Mina aga kuulan maad. Et mitte Teelt eksida.

Tänaseks on selge, et ma olin laupäeval suremas. Piirile sama lähedal, kui kolmanda sünnituse järel vähiga ning neljanda-viienda lapse sünni ekstsesside ajal.

Indira teadis seda – sellepärast oli mu teadmata helistanud väga mitmetele inimestele. Ütles, et mul olid sureva lamba silmad… Maalaps…

Suremisele eelnes energeetiline tõuge.

Helve Pärna, kelle juurde läksin intuitsiooni ajel lugu tegema, kui tekst juba valmis, sain teada, et oleme paljutpidi seotud – nägi neljapäevasel teeõhtul enne mees-kes-jäi-ellu-filmi mu ümber palju kollast. Kuna ma ei küsinud ega palunud midagi, lihtsalt silmitses veidi murelikul pilgul.

Sapp. Sellest kõnelemine lükkas protsessi liikvele. Reedel kõik veel kogunes ning mu laupäevahommikul järsku alanud krambid, hiidpalavik, koolikud ja pühapäevaõhtune lahendus olid kõik ühest allikast – sapp.

Vanarahvas räägib sapi kogumisest – minu lapsepõlves põetud karmist põletikust kõveras sapipõies tekkis pais. Energeetiliselt üliselge lugu. Põhjuseks paene vesi, füsioloogiliselt lihtne – kivid korkisid juhad kinni, tekkis sapi pais. Kääriv sapp põhjustas toksikoosi ja oleks peagi sapipõie lõhki ajanud. Tulemuseks käärinud sappi täis kõhuõõs. Arvake ise ära, mis lahend siis olnuks.

Kõik oli õigesti, et saaksin ülimalt eluohtlikust olukorrast edukalt välja.

Kessu saatis mu mees-kes-jäi-ellu-filmi vaatama.

Helve viitas ja käivitas.

Järgnes korralik atakk.

Mille kõrval olnud ja maja pidanud Danela ja Ingrid küsisid korduvalt, kas arsti ei peaks kutsuma.

Mind päästis tasane liikumine pühapäeval. Ja õhtul, kui kivid juhadest läbi tulid, helistanud Juuru Vello!

Täna, kui ta mulle külla koostööd arutama saabus, sain talle öelda, et ta päästis pühapäeva õhtul mu elu. Tema kõneta köötsutanuksin põrguvaluga diivanil, sapipõis lõhkenuks ja kääksti. Ma varjasin Velloga vesteldes ilget valu, olin köögipõrandal vargsi käpuli, külili, selili – alateadlikult võtsin õiged asendid, kõhulihased masseerisid eluohtliku laengu liikvele. Eelmises või üleeelmises elus joonuksin sellisel puhul pipraviina. Toime – kudede lõõgastamine – tuimestus ja vabanemine. Võibolla. Ei mäleta. Nii on ka olnud. Igatahes tänases elus mu kaine taju lasi kivid ja sapikvantumi valla – kõik lahti põletatud, välja pissitud – ja õppetund kuninglik sügava tänuga käes.

Keegi ei taha lugeda ega mina kirjutada, mida kujutab endast käärinud sapi väljapissimine – kivide siristamine pole ka mingi pidu püksis, ausõna 😀 See on möödas.

Tänu elupäästjatele ja neile, kes on lubanud alati kohal olla ja mitte kunagi unustada, kuidas ma neid olen teisele kaldale aidanud. Hea teada, et väimees on siinsamas Rapla lähedal, keskmine tütar kõige rohkem paari tunni kaugusel ning vanimal pojal on 27. sünnipäev.

Õnne meile kõigile.

Elu on lill.