2.märts

Pidasime tänast Richardi-Tuglase-Gorbatšovi-päeva maailma parimas seltskonnas. Hobused olid mu vanima poja 27. sünnipäeval helges ja koostöises meeleolus ja käitusid nii, nagu teaksid, et pidasime eile Mirje ja Matiga aru, kuidas tibide sadulasseõpetamisega alustada 😀 Lilli käitus nagu virmalisi ootav vigursaetud puitskulptuur, putukad ja seened käitusid nii, nagu öösiti polekski miinus palju – ja nagu iga päev pärast kooli, jäi Soone talu noorperenaine oma paksu poni heinarulli sisse magama. Mannburger 😀 Aitäh, tüdrukud, võrratu päeva eest!

Namastele meeldib tegeluste juurde kuulata Love-me-tender-laulu. Selle saatel lubab ta ka oma nägu igalt poolt puudutada.

Hommikul helistas Indi vennale – ka meie lobisesime. Norkapi polaaröö algamisest augustis näiteks. Ele on põhimõtteliselt nõus 15-21 augustil Soonel elama, nii et läheme uurime seda polaaröö asja 😀

Piduroaks oli Karlova maks ja munad. Sõin papa Klasi matuseülekande ajal olemata jäänud etenduse butafooria koos kassidega ära jah vot 😀

Kuna ma ehitasin oma FB-profiilile Richardi klippidest tervituse, sattus Karekas sedapidi jälgi ajades juutuubis olevale minu ja Onu Bella duetile, kus ma üht Kim Basingeri laulu laulan. Esinesime sellega Rock Summeri pealaval. Kasseti ja fono salvestuspäeval Lauluväljaku stuudios oli vaid režissöör ja produtsent Arne Valmis – Bella andis samal ajal Narvas õpeajana keemia tunde. Bella Paradiisi pundis olid Heli Vahing – seal me temaga sõbrunesimegi! – Merca, Kersti Kuusk – mu paariaastaseid lapsi hoidis seni Tiina Annuk – Igor Maksimovi tillukese punase fiatiga koju vajutades – mu esimene üksinda maanteel pikk ots – sõitsin tolle seljakoti kuivaks ega saanud totaalse algajana aru, miks enam ei sõida 😀

Olin ülikooli alguses Bella ema majas üüritoas. Õpetajanna Aita Maasik oli soliidne jahe daam. Ja mina ei annaks sekunditki oma elatud elust ära. Värvikas. Naljakas. Ja hämmastavalt süütu ja mahe tegelikult.

Onu Bella episood täna, Madli spontaansed meenutused eile üllatavad mind aina – kui hea mälu mul on, kui teistmoodi inimesed asju mäletavad – ja kui väga alles kõik Väljas on. Onu Bellat muide kohtasin viimati Tartu Raatuse tänava Loomakliinik Farmaxis, kus ta assisteeris dr. Ain Erkmaad, kui too minu bernhardiine putitas – ma ei teagi, mida herr Maasik-Maksimov täna teeb, sest mina putitan nüüd krantse ja need ei vaja elavate legendide sekkumist 😀 😀 😀 Täna õhtupoolikul ujulas dinosaurust vannitades tuli selle looga seoses tegelik nali alles meelde – tollal polnud Bellal arvutit – ta oli oma suurepärased sõnad pliiatsiga paberile kirjutanud – lugesin neid valesti – ja sugumasina asemel laulsin SEGUMASIN. Nii et ei sõnu, viisi ega üldse midagi peale maitsva nostalgia – sexmachine vs mixmachine 😀 😀 😀 – jumala eest, ma armastan iga sõgedaimatki sekundit oma elust.

Nood, kes tollal mähkmetes vigisesid või üldse tegemata olid, võtavad sõna – aga nad ei tea, millest räägivad. Nemad aina suhtuvad. Või ignoorivad. I don’t give a shit, jumala eest.

Andsin oma tänasest päevast kuus tundi sajakihilisele managemendile-meediatööle. Virumaa Teataja sai sellise teksti:

Indiaanlane mõisavalitsejaks hakkkas sündima tänu hobustele.

Käisin Mäeküla põllupoes tiinele märale pikemat sadulavööd ostmas. Seal töötas tookord Eha Martma, kes varsti Sargvere mõisa tööle asus.

Kui lähenes mõisa 250. sünnipäev, meenus Ehale, et kirjanik käis sadulavööd ja hobuste küüslauku ostmas, küsis Kirna hobuemand Maie Kuke käest minu kontaktid – ja me sõitsime mõne aja pärast Maiega koos sündmuspaika üle vaatama.

Päeval, mil lahkus muide Maie õde – ja mil me olime koos teel Pokumaale hobuseminarile.

Täpselt aasta hiljem mängisime Täisringi muude mõisate-paikade seas ka Pokumaal. Täisring!

Lugu lõi end kanaldusena ja on tervendav-puhastav, vabaks naerutav ja iga inimese ette peeglit asetav meie aja lugu.

Indira jutustas mulle ühisväljast nopitud loo.

Indiaanlane sõna otseses mõttes stopib Eestisse. Satub omadega upakil riigimõisa. Ja kõik loksub ülinaljakas-elulises võtmes paika. Mehed-kaksikleegid vabanevad.

Otse loomulikult kirjutasin loo Lauri-Kare Laosele kui setu indiaanlasele – kõigi seriaalide pahale poisile, kes meie Täisringi lõpuks muide isaks saab 😀 Päriselt.

Lugu selle loo saamisest on raamatu Täisring kolmandas köites.

Esimeses köites on näidend koos kommentaaride ja rõõmsalt rõngas sabaga.

Teises köites romaaniversioon ja kolm üliolulist järellugu.

Kolmandas dokumentaal-saaga Täisringi saamisest, taustadest, kultuuri- ja väerahvast, seiklustest ja fopaadest – seal on kõik tänase Eesti suured Mai-Agate Väljatagast Reet Prooveri ja Ülle Lichtfeldtini – ja ma tean, et kolmas köide teeb kogu triloogia bestselleriks.

Kolmeks jagas mu suurtöö kirjastuse Hea Tegu juht Vallo Hallik. Kujundas Sigrid Kink.

Nii raamatu kui posteri kujunduses on Tom Valsbergi ja Jane Kruusi tehtud-kingitud unenäopüüdja – ka see pilt on tervendava toimega. Nõnda et olen tänulik ja õnnelik.

Ning mulle on suur tõõm tulla oma tükki näitama teatrisse, kus meil etendusega “Mina, Naine!” Suumani-Lichtfeldtiga nii palju head baasiks all.

Aitäh, Tarva kaitse alune kants!

Otsustasin sellest unenäopüüdjast kõneldes selle maagilise abimehe edasistele etendustele kaasa võtta.

Valtus aga vaatasime eile tütrega Klassikokkutulekut – absoluutselt täis saalile. See oli parim, mida üheksa järeltulija esiema sai teha mõni tund enne seda, kui tema esiklaps Richard saab 27aastaseks. Snobud, kes fuhhivad selle Martin Alguse ja René Vilbre sünergia kõrgpilotaaži labaseks, on oma enese hemorroidide ja okse vahele nii kinni hangunud, et ei märka finesse ja saladusi, millest Kuldrannakesest kvanthüppe võrra kõrgem Taska-film pakatab.
Saara-piiga avastas teekaaslasi ekraanilt silmitsedes ja vanima poja sünnipäevaga tõtt vaadates hämmastava tõsiasja: ma olen oma pojast palju-palju noorem.
Ja teleris üsna sageli kostev Mait Malmsteni reklaamihääl ajab nüüd tuhandel põhjusel soojalt naerma. Minge kinno, saate teada, miks 😀
Pikem analüüs paljuneb siit Soone talust ajalehte Pärnu Postimees. Aitäh!

*

20. märtsil Pööripäeva-täiskuu higitelk – Jaanika Gross

23. aprillil Jüripäeva-täiskuu higitelk

20. mail täiskuu-higitelk

9. juunil Fantuzzi Puerto-Rico kontsert – Indira 10. sünnipäev

21. juunil Arne Lauri kontsert ja higitelk

22. juulil tervendav performance-teater-kanaldus Mustrimuutjad ja higitelk

Kuulutame välja konkursi inimesele-paarile, kes 15.-21.augustil Soone talu hoiab, kuni Saara ja Indira on palverännakul Norkapis!!! – konkurss näib olevat lõppenud, Ele ja Kessu hoiavad kordamööda ja korraga Soonet. Onu Bella Paradiisi järgseil aastail sündinud keeravad meie köögi kahe tunniga kloaagiks, kriiskavad lambad veinituima hoolimatusega surnuks – päriselt! – ning teades, et meil pole vett, tekitavad kolme peale kahe päevaga 12 poolmusta saunalina. Nii nunnu. Ei.

1. augustil Tori karikasarja finaalil raamatu esitlemine

16. septembril täiskuuvarjutuse higitelk ja raamatu Ingli puudutus esitlemine kontserdi-etüüdidega ning meie teatrisse kasvavate-õppivate loomade esitlemine. Sammalsalatarid. Mulle meeldib see sõna. Aitäh, Pirjo, selleni viimast. Saab etenduse nimeks küll.