19.märts

Ma tean loomulikult, miks meil Indiga läksid sooled sõlme – ei seedi ära. Sündmusi on nii palju. Ka kodus püsides. Üle võlli. Hea, kui roomikutega päris otse üle ei sõideta. Mõnikord sõidetakse. Ja ikka jääme ellu. Riina Raudsik viidi südame rütmihäiretega haiglasse – ja temagi jäi ellu. Ainus jama, et ma jooksen ülikergesti koonusesse – tüüpiline 13. kuu seisund. Avesta järgi on 21. märtsi eelne viimne päevade viisik-kuusik, kuidas kunagi, leinaaeg kadunud rasside mälestamiseks. Ja sünnipäevaeelne aeg on igal inimesel nõrgim. Mind ajab kiiresse ägedasse vahku suurem osa seda soga, mida kolmes tutvusportaalis aetakse. Kuu aega pean vastu – siis on loomkatsed iseendaga lõppenud. Mul on nende portaalide suhtes karvad turris nagu okassiilil. Ja õigupoolest ei taha ma ühtki tilulist siia segadust külvama. Võeh. Tuhat olulisemat asja on.

Ma ei mäleta, mis just. Laupäevane talledel-külas-käik kindlasti. Näen siis ka Alfat-Dianat. Vaikus. Pole süütunnet – ega kahju ega talleleina ega üldse ühtki tunnet. O’Hara ja Aya on ilmselt Elmarist tiined, nii et kunagi Nibiru ja Maie sünnipäeva kandis poegivad. Aitäh. Tore. Väga tore ja kangesti aitäh. Nii lihtsalt on.

Olen üleeilsest saadik teenimises.

Ja erinevalt tavapärasest tseremooniasse suubumisest ei ole mul ainsatki mõtet, mida telgis tänada-paluda-õnnistada tahan. Tühjus. Pidevas meditatsiooniveeres heljumine. Vahepealsete diip-teetasse põigetega. Pakaseks pöörab. Mõtteid pole. Rahurahurahu – ja siis ülitühjase lolluse, nõmeda kommentaari või nürimeelse kirja peale kiire vahksööst – ja jälle vaikus.

Ainult hommikuti on natukene intellekti – tänu sellele jõuan oma lood ja laulud ära kirjutada, enne kui uus aasta algab. Tall ja laut on puhtad ja hoitud. Indi ka – Manni poolt, kes teab, et tibiga oli mingi jama. Valvab akna taga – jälgib ainiti. Mina ka. Aitäh.

*

Aluseline vesi aitab organismil igapäevaeluga paremini toime tulla

Vesi on inimesele eksisteerimiseks vajalik toitaine, millel on täita rida erinevaid ülesandeid. Vett on tarvis toidu seedimiseks, ainevahetuse jääkproduktide väljutamiseks, kehatemperatuuri reguleerimiseks, kehaomaste ainete sünteesiks ja ainete transportimiseks organismis.

Tugevalt aluseline mineraalvesi aitab organismi (ja vere) pH-tasakaalu taastada ja hoida.

Vesi on levinuim element maakeral, moodustades 70% Maa pinnast. Ka inimene koosneb 70% ulatuses veest, aju veesisaldus on koguni 80%.

Ilma veeta ei saa inimene elada kauem kui nädala. Täiskasvanud inimene peaks ööpäevas jooma umbes 2 liitrit puhast vett. Siinkohal ei lähe arvesse tee, kohv, morss, mahlajoogid vmt, mis küll sisaldavad suures osas vett, kuid ei täida puhta vee ülesandeid.

Kaasaegse inimese toitumise ja elustiilide juures on organism tihti veepuuduses. Samal ajal koguneb organismi liigsel hulgal happelisi ainevahetuse vaheprodukte ja mürke. Kuna aga pole piisavalt vett, ei saa organism neid väljutada ja kahjulikud ained hakkavad inimese tervist mõjutama. Ainevahetuse happeliste jääkproduktide peamisteks tekkeallikateks on rasvane toit, alkohol, tubakas, vähene liikumine, stress ja tubane eluviis.

Aastasadu tagasi, kui inimene elas enam loodusega kooskõlas ja polnud leiutanud toiduaineid, mida inimene tegelikult lisaks ei vaja ja mille liigtarbimine on kahjulik (nt rafineeritud suhkur), oli ka tema organism enam tasakaalus. Toiduks tarbitavad ained olid enamvähem võrdselt nii aluselised kui happelised. Lisaks tarbiti joogiks puhast vett, mis vähesedki kahjulikud jääkproduktid lahjendas ja väljutas. Omapoolse panuse andis inimese igapäevane liikumine ja füüsilise töö tegemine, mis aitas suurel määral sissesöödud toitained lõpuni ära tarbida ehk põletada.

Tänapäeval ongi inimese organism eelpool toodud põhjuste tõttu pidevalt happerünnakute meelevallas ja näeb suurt vaeva nendega toimetulekuks. Kuna vähese veetarbimise tõttu ei suuda organism ainevahetuse kahjulikke jääkprodukte väljutada, siis tuleb tal leida viis, kuidas neid kahjutul kujul organismis hoida.

Selleks „pakib” organism paljud ainevahetuse happelised vaheproduktid rasva sisse. Rasv on loomulik happeliste jääkide hoidmise koht. Vajadusel on organismil võimalik sealt energiat kätte saada. Kuna aga inimesed ei liigu enam piisavalt ja reeglina ei viibi ka külmas väliskeskkonnas, siis reaalsuses jäävad energiavarud kasutamata ja kuhjudes põhjustavadki inimese rasvumise.

On üsna mõistetav, et inimene ei saa naasta mitmesaja aasta taguste eluviiside ja -korralduse juurde, et oma keha aidata. Küll saab keha aidata, valides teadlikumalt vett, mida joogiks tarbitakse. Esimene samm organismi tasakaalu saavutamise teel oleks aluselise (pH üle 7) vee joomine. Aluselises vees olevad HCO₃ ja CO₃ ioonid suudavad rasvarakkudest sinna kogunenud ainevahetuse happelised jääkproduktid „lahti pakkida”, happelised ioonid neutraliseerida ja organismist väljutada. Siinkohal on oluline märkida, et tõhusamalt mõjub vesi, mis on tugevalt aluseline (pH üle 9). Neutraalse pH-ga (pH 7) vesi aitab kaasa ainult teatud koguse jääkainete väljutamisele, ent ei suuda happelisi ühendeid neutraliseerida. Juues aga süsihappegaasiga (gaseeritud) vett lisatakse hoopiski happelisust, sest vesi ise on happeline (pH alla 7).

pH ehk happesus-aluselisus ongi vee üks olulisemaid omadusi, mis määrab selle, kuidas ja millised protsessid inimese organismis toimuvad. Inimese vere ideaalne pH on 7,365. Selle hoidmine on väga oluline, kuna vere pH mõjutab kogu organismi. Kui vere pH langeb alla 6,8 või tõuseb üle 7,8, siis rakkude talitlus lakkab ja inimene sureb.

Kui ideaalsest pH-st on kaldutud happelisema poole, väheneb organismi võime omastada toitaineid ning vitamiine ja mineraale. Seetõttu langeb omakorda rakkude energiatootlikkus ja kahjustub rakkude taastumisvõime. Nõrgeneb keha võime toota ensüüme ja hormoone. Häiritud on ka seedesüsteem ning keha muutub vastuvõtlikuks rasvumisele ja paljudele muudele tervisehädadele. Inimese keha näeb tohutut vaeva liigse happelisuse neutraliseerimiseks, kuid ei tee seda alati parimaid võtteid kasutades. Nimelt laenab ta aluselisi mineraale luudest ja kudedest, mille tulemusena organism tervikuna nõrgeneb ja loob soodsad tingimused haiguste tekkeks.

Tugevalt aluseline mineraalvesi aitab organismi (ja vere) pH-tasakaalu taastada ja hoida. Jaapanis läbiviidud põhjalikest uuringutest on selgunud, et aluselise vee joomine on toonud leevendust või aidanud ravida järgnevaid kroonilisi haigusi: artriit, diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrvetised, halb verevarustus, luuhõrenemine, psoriaas, seedehäired, kõhukinnisus, migreen ja krooniline väsimus.

Aluselist vett soovitatakse juua ka sportlastel. Intensiivse sportimise ajal on organism tihti hapnikuvaeguses. Sellistes anaeroobsetes ainevahetuse protsessides tekib suurtes kogustes ainevahetuse vaheprodukte. Paljudele sportlastele on tuttavad piimhappe tõttu valusaks muutunud lihased. Happeline keskkond tekitab väsimust ja halba enesetunnet. Seda kõike ei saa aga üks sportlane, soovides saavutada maksimaalselt parimaid tulemusi, endale lubada. Sportlasele on tähtis, et taastumine pingutusest oleks võimalikult kiire ja sooritusvõime kestvalt maksimaalne. Aluseline vesi aitabki kaasa kiiremale taastumisele. See tasakaalustab hapnikuvaeguses töötanud keha tekitatud ainevahetuse jääkproduktid. Lihtsamalt öeldes – aluseline vesi aitab neutraliseerida lihastes olevaid piimhappeid, mis tekitavad valu ja ebamugavustunnet.

Aktiivselt spordiga tegelevate inimeste jaoks on oluline ka erinevate mineraalide sisaldus vees. Kuna sportides eraldub koos higistamisega organismist teataval määral mineraale, on vajalik ka nende organismile vajaliku taseme taastamine. Optimaalseks mineraalide hulgaks vees loetakse 250‒280 mg liitri kohta. Levinuim ja aktiivselt sportiva inimesele üks olulisemaid mineraale vees on naatrium, mis on hädavajalik närviülekanneteks. Kõige parema leevenduse valusatele lihastele toovadki naatrium ja aluseline vesi koosmõjus.

Inimene ei märka reeglina seda, millised protsessid tema kehaga toimuvad, liiati kui need leiavad aset organismis sees. Tihti ei osata tõlgendada või ei leita mahti kuulata keha saadetavaid märguandeid ebakõladest ja muutuste vajalikkusest. Teades aga, et kaasaegsed eluviisid on juba oma olemuselt organismile koormavad, võiks igaüks oma keha kõige sellega toimetulekul aidata. Suureks abiks on väike ja lihtne muutus igapäevastes harjumustes – lihtsalt joogem rohkem vett ja vastavalt vajadusele, kas pidevalt või aeg-ajalt, tarbigem aluselist vett.
Autor: Jaanus Lember, biokeemik – teda pole veel Riina kõrvale risti löödud.
*

Ja veel üks Kreet Rosin või Colin Sisson. Kõik on kõige koopia.

Kas soovid teada, kuidas elada jõukuses ja külluses?

18. märts 2016 08:18

Võtmeks külluse saavutamisel on põhimõte: “Ela nii, nagu su elu siin ja praegu olekski külluslik”. Ei ole mõtet keskenduda negatiivsele ega puuduvale – tuleb keskenduda positiivsele. Me ju kõik teame seda küsimust – kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Kui me vaatame maailma ajalugu, siis on alati terendanud kuskil mingi suur õnnetus, millele inimesed on saanud keskenduda ning kasutada seda vabandusena, et sobivat teadvusseisundit ja sellest tulenevat heaolu ja küllust mitte saavutada. Paljud inimesed kasutavad välist sündmust vabandusena, et öelda: “Ma ei saa olla küllus-teadvuses, kui kriis on silmapiiril ning seetõttu, kuni olukord rahuneb, lükkan ma oma küllus-teadvuse tulevikku” – aega, mis kunagi ei saabu, sest ainuke olemasolev aeg on NÜÜD.

Niisiis, kuidas peaksime elama, et küllus oleks juba manifesteerunud? Tehes otsuse, et minu elus on küllus juba manifesteerunud! Selle otsuse tulemusena me ei aktsepteeri mingeid muid asjaolusid reaalsusena. Enda jaoks me aktsepteerime ainult seda, et küllus on tegelikkus. Praktikas tähendab see lihtsustatult seda, et me ei keskendu oma elus olevatele puudustele (ehkki oleme neist teadlikud), vaid elame oma elu nagu oleks kõik korras. See ei ole lihtne ülesanne, kuid seda praktiseerides meid ümbritsevad materiaalsed tingimused lihtsalt peavad muutuma, sest need vaid peegeldavad meie meeleseisundit. Kui me laseme lahti emotsionaalsest vajadusest väliste asjade järele, siis see avab tee nende asjade manifesteerumiseks, sest me ei taju neid enam puuduolevatena. Just see (sageli alateadlik) puudustunne ongi takistuseks külluse manifesteerumisel.

Meil tuleb mõista, et vaba tahte jõud on siin määrava tähtsusega. Kui me teeme otsuse, et me soovime küllusliku elu manifesteerumist ning me ka ise seda aktsepteerime, siis nii see ka juhtub. Kuid kui me kõhkleme ja hakkame kahtlema, kui me laseme selle maailma välistel tingimustel veenda meid selles, et külluslik elu ei ole võimalik, siis loomulikult ei saagi meil seda olema, sest me ei ole võimelised tegema otsust, mille järgi me siis ka elame.

Paljud inimesed kasutavad väliseid olukordi vabandusena, et mitte võtta vastutust oma teadvusseisundi eest, tehes ennast nende tingimuste ohvriteks, mis tunduvad neile täielikult nende mõjusfäärist välja jäävat ja mida neil seetõttu pole võimalik muuta. Seega on nende egodel suurepärane põhjus öelda: “Ma ei saa olla küllus-teadvuses, sest ma olen selle või mingi teise asjaolu ohver”.

Seega tuleb meil otsustada, kas me soovime ülejäänud elu elada kahtlustes ja hirmus või me soovime elada sisemises üksolemises, mis ongi külluslik elu. Me võime elu planeedil Maa võrrelda mänguga, kus inimesed mängivad erinevaid rolle. Enamik inimesi arvab, et nad on surutud mingisse rolli (näiteks ohver või vaene), kuid tegelikkus on see, et igaüks meist on valinud oma rolli ise – otsusega, mis määrab, missugust sisu me lubame oma mina “konteinerisse”.

Kõik, mida me füüsilises maailmas näeme, on selle manifestatsioon, mis on meie meele kõrgematel tasanditel (emotsionaal-, mentaal- ja identiteedikehas). Millele iganes me oma tähelepanu suuname, avame me ennast selle nähtuse taga olevale teadvusele, mis siis siseneb meie meelde ning hakkab muutma meie olemasolevat teadvusseisundit. Füüsiline reaalsus aga on lihtsalt üks suur kolmemõõtmeline peegel, mis ajalise viitega loob meie materiaalsed tingimused lähtuvalt meie meele sisust.

Planeet Maa on selline kooliruum, kus õpilased, kes ei kuula oma vaimseid õpetajaid, peavad õppima neid ümbritsevatest materiaalsetest olukordadest, mis on tegelikult nende endi teadvusseisundi manifestatsioon. Inimkonna üheks kõige olulisemaks õppetunniks siin planeedil ongi oma teadvusseisundi muutmine – kui soovime oma materiaalseid tingimusi muuta, siis peame eemaldama n-ö palgi ehk EGO oma silmast.

Sageli võtavad inimesed kollektiivselt ainult siis õppust, kui toimub mingi füüsilise tasandi õnnetus, mis sunnib neid tunnistama, et on miski, mis ei toimi ning et nad peavad ise muutuma. Sageli ongi küsimus ainult selles, missugust õnnetust inimesed oma ellu vajavad, et nad oma õppetükid omandaksid.

Tänapäeva maailmas peavad paljud inimesed saama selgeks õppetunni rahast, mis tähendab seda, et raha ei saa lahutada reaalsetest väärtustest, milleks on kaubad ja teenused. Kui igaüks soovib anda oma panuse ja teenida elu, s.t suurendada füüsilises sfääris olevat küllust, siis nad paljundavad oma talente ning majandus kasvab sel juhul ühtlaselt, suurendades kõikidele kättesaadavat küllust.

Siiski, inimlik ego ei ole huvitatud sellisest teenimisest, sest ta soovib midagi mitte millegi eest. Eriti puudutab see võimueliiti, kes soovib, et inimesed töötaksid nende jaoks, nii et nad võiksid nautida oma privileege ja võimu. Kui inimesed seda aktsepteerivad, siis toob see endaga kaasa majanduse, mis põhineb ahnusel – “midagi-mitte-millegi-eest”-suhtumise ja see tegelikult vähendab külluse koguhulka. Selline majandus on rajatud vastandlikele jõududele, mis tekitavad inflatsiooni, mis omakorda toob vältimatult kaasa erinevat tüüpi majanduskriisid.

Enamiku inimeste jaoks põhineb selline majandus samal teadvusseisundil, mis paneb inimesi hasartmänge mängima. On võimalik saavutada suur võit, tehes väikese panuse, kuid selle vältimatu paariline on võimalus suurelt kaotada. Ei ole võimalik ühte teisest lahus hoida – igale mängijale jagunevad kaardid aegajalt ebasoodsalt. Ja loomulikult on alati kardinate taga võimueliit, kes teeb raha sõltumata sellest, kas majandus kasvab või kahaneb. Seega on neil konkreetne huvi majandusbuumide ja kriiside loomiseks. Nii majandusbuume kui ka kriise saab luua ainult siis, kui raha ei ole seotud reaalsete väärtustega, mis teeb võimalikuks raha tegemise ilma reaalseid kaupu või teenuseid vastu pakkumata.

Et küllus manifesteeruks kõikide jaoks (mida nimetatakse ka Kuldajastuks), on vaja, et inimesed teeksid kollektiivse otsuse tulla tagasi terve majanduse juurde, mis põhineb ajatutel printsiipidel. Niisiis, missugust majanduslikku katsumust on inimkonnal vaja kogeda, et me õpiksime oma õppetüki ja teeksime valiku siduda raha reaalsete väärtustega? Kui palju majanduskaost on vaja, et inimkonda äratada? Kes meist seda oskab vastata? Tõenäoliselt mitte keegi. Kuid tundub, et vähemalt täna vaatavad inimesed alati valitsuse poole, lootuses, et abi tuleb sealt. Põhimõtteliselt on see nagu tuimestuse tegemine verd voolavale patsiendile ilma haavu sidumata. Senikaua, kuni me püüame majanduse vundamentaalset ümberkujundamist edasi lükata vaid selleks, et vältida ajutist valu, saavad asjad ainult halvemaks minna.

Antud jutu mõtteks on see, et inimesed, kes on vaimsed (spirituaalsed), peavad hoidma kindlalt oma meeltes, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, see ei oma püsivat reaalsust, vaid on ajutine. Seega need, kes tahavad tõsta oma teadvusseisundit ning omandada vajalikud õppetükid, ei tohi häälestada oma teadvust kollektiivsele teadvusele. See vabastab läbi elamast neid kannatusi, mida enamik inimesi peab läbi elama. Nendest tingimustest on võimalik jääda ülespoole. Luues ühenduse oma MINA OLEN Kohalolekuga (Kõrgem Mina) või oma Kristus-minaga, on meil võimalik teada, mida teha, et mitte olla kaasa tõmmatud majanduskriisi.

Teiste sõnadega, kui teha tööd oma teadvusseisundi tõstmisega, siis pole vaja omandada õppetunde materiaalsete tingimuste kogemise kaudu. Siis on võimalik elada selles maailmas, olemata kaasa tõmmatud ühte neist allakäiguspiraalidest, mille on loonud suurte inimhulkade piiratud teadvusseisundid. Võib elada selles maailmas, olemata osa sellest maailmast.

Mistahes ajavahemikus on alati mingi suur õnnetus mingis maailmaosas, kuid inimesed teistes maailmaosades elavad, nagu poleks midagi juhtunud. Näiteks, oli inimesi, kes peaaegu ei tundnudki Teise maailmasõja mõju. Tegelikult on teadvusseisund palju paremaks kaitseks kui geograafilised piirid.

Seega tasub eraldada ennast massiteadvusest ning saada väljavalituks läbi teadvusseisundi tõstmise, mille üle voli on täielikult meie endi kätes.

Allikas: Visioonid.ee

*