22.-24.märts

Eile sai 3aastaseks mu neljast lapselapsest vanim, Margareta tütar Hanna-Liisa.

Emme on pidupäeval tööl ja issi kahe lapsega isapuhkusel. On küll väljend 😀 Kogu nende kodu on uues hingamises, tuhandeid täiendatud pisi- ja suurasju – tubli mees!

Astusime sealt enne Indi Tartusse-sõitu läbi – oli mitmeid asju, mida väga tahtsin neile kinkida. Isa Mihkel oli tütre sünnipäevakingituse toorikuks kasutanud elektriautot, mille akadeemik Raud kord minu lastele kinkis – sellest oli ehitatud-tuunitud-korrastatud nii viimase peal auto, et õigupoolest võiks härra Babtšenko neid tegema jäädagi. Olgu neil kõigil õnne.

Mu enese sünnipäev oli leebe, aga intensiivne kulgemine mööda majapidamist. Õige mitmes aasta pärast pööripäeva tseremooniat – või sellega rööbiti. Järelikult mitukümmend riitusehinge majas – alalised käijad on nagu haldjad – uustulnukatel teiste maailmade mustrid man. Kellel volüüminupuga, kellel olmejääkidega õppetöö pooleli. Mul endal kindlasti ka. Kui kõik õpitus oleks, ei märkaks ju teiste töövihikuülesandeid.

Õpime ja puhastame. Sünnipäeva hommikul kirjutasin natukene. Siis algas Rännak reha-lapi-mopi-luua-tolmuimejaga. Tseremooniaplats – kaks ringi, sest Gerli ruune ma alguses altaril leiva all ei märganud – välipelta ja hooviteed, pesu ja nõud, tubahaaval kogu maja – laut, tall… Nagu kõik asjad praegu, kujunes ka uusaastapäev kavandatust teistmoodi. Mõtlesin kahenädalaseks saanud Amazonia, kes üleaedse taksisegu koonlase tõttu põhja alt ehmatanud jooksulennutatud emast enneaegsena sündis ja vennad kaotas, esmakordselt õue lasta. Koera omanikud – õieti küll alluvad, mitte keegi kogu suures klannis ei saa tüübiga hakkama – lubasid, et mitte kunagi enam. Mitu päeva oligi vaikus. Huuh, oktoobrist kestnud psühhohorror lõppenud!? Aga kui koos oma koertega toast kevadesse väljusin, vaatas mulle koridoris vastu… taksilaadne toode. Issanda halva tuju päeva sooritus. Mitu aastat tagasi, kui Soonel oli veel vana saun, tõi üks mu kauge sugulane oma hõimlase kaudu sinna resideerima kamba puuke, kes tegid kolm päeva jutti siin kõike, mida mitte keegi oma koju ei tahaks – mehed-naised-lapsed. Siis elasin end siin päevaraamatus täiel rinnal välja nii, et kallis Jaanika ütles otse ja õiglaselt: oled nagu kuri ja kole nõid, kes vihase luuaga tuuseldab. Jah. Olin. Ja olen – tõsi, teisenenult ja teadlikumalt – sekka ka täna. Täna on sedasi, et ma ei purista – kogun-lahustan-neelan – ja analüüsin. Milleks on Brigita olnud suurepärane teekaaslane – kolm kuud jutti harjutasin seda teadlikku mina-kogen-praegu-värki poolde ööde tütrega ning jätkasin hommikul iseseisvalt, kui paaritunnise une järel tõustes lahendused-leebumised käes olid. Aga oktoobrist kevade algusse kogutud abitu ahastus pidevalt saabuva, lautatungiva, emasid vigastava ja nüüd ka lapsi tapva, funktsioonita jahikoeraäparduse tõttu aina kuhjub, kuni…

Amazonia asemel tulid minuga õue mängima Audru-Gerli ja Kilingi-Nõmme Pirgit tütre ja lapselastega – päevaruuniks veeretasime külluse, Mann oli väikeste laste üle õnnelik ning oli üks hea päev. Kui mõni mu tuttav oma lambaid kinni hoiab, pean monolooge prana ja chi vajalikkusest tallede kasvule – ja nüüd istub mu oma titt toas, sest miski äpardunud sigidik dikteerib mitme majapidamise pranade ja chide hingamisi. Täitsa pekis, ühesõnaga.

Koristamise lõpetasin kaheksast – kiidetud olgu metsatalu rahvas, kes mulle koos hobuste kaertega – et ma paar päeva viljaralli ajapikendust saaksin – ka karbitäie sooja kruubiputru tõid. Elu parim pidusöök, päriselt ka!

Kuna telgis oli seekord ülipalju rahvast, tuli ka üllatusi. Mida heledam valgus, seda tolmusemad nurgad välja joonistuvad. Jaanika kirgas-kristalne-klaar teenistus raputas meid, alalisi telgi Õdesid-Vendi juurteni. Uued tõid kaasa huvitavaid mustreid. Kädin ja meistritari jutusse sekkumine, püüd tseremooniaämbris jalgu pesta, banaanikoored raamaturiiulis kahe kõndimaläinud raamatu asemel, paari-kolme osaluspanuse asemel riitusetelgis istepadja all kasutatud hügieeniside – ja veel kädinat.

Absoluutselt kindel, et olen ise samu asju teinud. Nii selles kui eelmistes eludes. Nii teadmatusest kui hoolimatusest. Seepärast on nagu on. Õppisime. Kontraste. Ja Sirgiga üksiti seda, kuidas elementaarset distsipliini luua. Et palves olijatele ja haldjatele-paralleelilmade-rahvale väga sisse ei sõidetaks. Aitäh. Ma ise sain seekord sedavõrd raputatud, et vibrasin pikalt – teised ka. Rääkida ei tahtnud. Ja kedagi kuulata ka mitte. Vaikust…

Eilne päev oli tegelikult vaikusesoovi vastaselt sissesõitude, enese eest võitlemise ja seedimise-lahustamise-kehtestamise tulevärk. Lahendid on tulnud alles täna.

Tööde tellijad hakkasid otsast omapoolseid panuseid tilgutama. Ajakirjade Kirjastuse langevate honoraride paradoksis otsisime kompromissi. Ent jõulisim raju seisis mu toas, röökis mu peale, rullis mu nina all rusikat ja lubas loomade hävitamist alustada minu koerte likvideerimisest, sest neli aastat tagasi sõid mu kitsed nende põõsaid. Viis aastat tagasi olid hobused jooksus. Ja varahommikuti jookseb Jordan mööda. Nii et hakkame nüüd otsast hävitama. Kindel, et olen midagi analoogset teinud – kui olen kedagi haavanud, siis küünte ja hammastega talle kallale ka veel lennanud. Kui mitte selles, siis mõnes eelmises elus. Nii et mina ähvardasin minu kodus minule molli anda.

Need põõsad kannavad nüüd küll sedasi marju, et ei omanikud ega kõrvalised suuda kõike ära korjata. Ent otse loomulikult lasin lõugava noore mehe absoluutselt ise endale, oma tütrele ja härjapõlvikutele kaela. Sest mina karjusin esimesena. Ja niimoodi, et kopsutükid lendasid. Olen oktoobrist saadik alla neelanud, andestanud, vabastanud, põhjendanud, miks ohjeldamatu-allumatu taksisigidik meie kodu emadele ja lastele karistamatult jahti peab. Olen olnud tänulik, et mudas taga aetud Aya jalg paranes. Et kriiskava olendi eest põgenedes üle kaela lennanud Namaste midagi ei murdnud. Mingil moel püüdsin end ka enneaegsetest kolmikutest kahe kaotamisega lepitada. Aga eile, kui seitsmel rindel paralleelselt end kehtestasin, dokumente koostasin, võitlesin…

Nägin hirmunult mööda koplit kihutavat Manni külge maha panemas – tal algab kümnes tiinuskuu – kohkunud Indit tema poole appi jooksmas, lambaid korraga lauta rüselemas, tiined küljed omavahel kokku pressitud – ja võikast kriiskavast klähvimisest alati pöördesse minevaid hobuseid mööda jääkonarusi galopeerimas.

Kuna naabri-Anne käis just enne meil kohvil ja me arutasime, et ka neid nende kodus ründav sigidik käib ka neile närvidele, tahtsin Indit paluda, et ta läheks Anne juurde ja pöörduks koos taksipere poole… Ent siis saabus afekt. Lendasin taksi kannul nende maja nurgani ja röökisin tema nõmedatesse punnsilmadesse kõik, mis mul oktoobrist saadik talle öelda on olnud. Ajuvaba elund ei kuulanud pererahvast ja pläuras mulle vastu – andes võimaluse mul kõik endast välja valada nii valjusti, nagu ma vist kunagi varem lärmanud pole. Rohkem ei taha ka. Ei lärmata ega seda, et kuude kaupa kirjutan ja mõtlen, teenin ja talitan totaalse psühhoterrori all, kõrvad igal pool – ega massihävitusrelvana toimiv kääbik jälle meie laudas, tallis, koplis, koridoris ei laamenda ega kuse. Veel eriti ei taha ma, et selle huiamise krooniks saabub noor mees meie härjapõlvikute ja nähtamatu rahva sekka, kellega koos me nii palju taaga-klaarimise puhastustööd ja vibratõstmist oleme suutnud sooritada – ja röögib, et minu loomade hävitamist alustame koertest, sest neli aastat tagasi käisid kitsed nende põõsastes… Aitab. Jah, kui koer on mõrvar, siis on ka tema peremehel tapmine hinge peal. Aga ma ei taha, palun, rohkem seda intellektita vedru meie koju – armas Jumal, kui ma olen ise selline olnud, nagu see koer või temaga toime tulematu perekond – palun, las nüüd olla küllalt. Teeme nii, et see karma on tasa.

Palun rahu ja turvatunnet – ja mitte ühtki meest minu muinasmaal mulle tatti näkku pritsimas.

Indira nentis pärast, kui härjapõlvikud söandasid jälle meie jalgadest lahti lasta ja hingata, et muidu tore ja tubli mees läks nii pöördesse sellepärast, et ma olen tugevam kui ükski mees ning see tekitab hirmu, hirm paneb lammutama ja hävitama ning tagajärjeks ongi piinliku möginaga täidetud jutumull. Bravo!

Ma tean, et mida puhtam valgus, seda räpasemad jõud uusi protsesse käivitavad, et teenija laisaks ei muutuks. Inimesed pole selles süüdi. Keegi ei ole. Nad ei tea, mida nad teevad. Näen, et kogu olmelise-finantsilise parkuuri üks märksõna on alandus – kui igas valdkonnas üheaegselt kuningannat troonilt püütakse tõugata, on tema alandamine järelikult mõeldav – ja selle muudab võimalikuks üks ühine väljend: läbi-ussi-emmi. Läbi ussi emmi surume allahinnatud töid, mis tuleks mujale suunata, kerjame ja nõuame – ja hoiame läbi ussi emmi suhteid ka sellises olukorras, kus igasugune tolerants on välistatud. Mitte kakelda, vaid täieliselt ignoorida oleks vaja. Aga kuidas, kui su emasid-lapsi haavatakse ja tapetakse? Ja nii väestame oma üleelamistega – nagu ma siin praegugi näiteks 😀 😀 😀 – ülimadala vibraga räppa, mida me ju väestada ei taha. Nii et – ma tean, kus ja milles on point. Aga ei tea, mida teha. Ärakolimine on välistatud – portaalivalvur on mu siia tööle pannud – järgmisse kohta pagedes ja otsast alustades saaksin veel karmima koorma – ja kuna nähtamatu meeskond ei pruugi minuga kaasa tulla, võiksin surma saada ka veel. Enneaegu. Ja siis hakka järgmises elus otsast peale. Ei saa mingi pliuhkava nirunäraka pärast põgenemise-loobumise laviini vallandada. Mida teha… Võtit palun…

Sirgi ütles: lase vabaks… Tal on õigus. Ent vabakslastud finantshuiamised lõpevad tühjade kontodega. Vabakslaskmine ei hoia vähimalgi määral rangjalgset ebardisoolikat teisel pool kiviaeda. Mida selleks vabaks lasta, et mu koju ei tuldaks minuga selliste süüdistuste ja faktidega lahmima, justkui käsil oleks viie-kuue aasta tagune aeg – aga sina… ja esitatakse viie aasta tagune minu eksimus. Mis oli jah.

Aga selles pole süüdi tänane mina. Minus pole ükski rakk toonane. Kogu olemus on läbinud mitmeid kvanthüppeid. Vibratsioon on võrreldamatult tõusnud. Ent ka mina kohtlen ju mõnd kunagist viru elli endiselt harimatu pordupiigana – mida ta praegu enam ammu pole. Pensionil juba aastaid. Järelikult ei saa ma ka ise loota, et mind ebaõiglaselt kuhugi madalasse või olematusse kasti ei taandataks. Täiesti kindel, et kui ma olen kellelegi liiga teinud, olen ka mina talle seejärel lisaks kallale lennanud, teda mitme aasta või sajandi taguste eksimuste pärast rünnanud ja kunagise temana kohelnud. Ikka ise tehtud. Tubli.

Jõudsime laste isaga eile järeldusele, et ka kahe meetri kõrguse aia ehitamine poleks lahendus – metsa poolt pääseks rõve nuhtlus ikkagi koplitesse. Mida teha?

Vabastame-andestame-lahustame-neelame – ja kord poole aasta tagant plahvatame – nagu näitas mu eilne afekt – tõsi, värdjat maha tapma polnud ma ka totaalses afektis suuteline. Ehkki nii laste isa kui teised eluterved on ammu öelnud, et siin on üks lahendus. Jajah. Oleks revolver alleski – ma ju ei tulistaks. Vabastame-andestame-lahustame-neelame…

Jaanika on paar korda rõhutanud, et 7×7 eluaasta täitumisel alanud elutsükkel on sõna, sümbolite ja tähenduste seitse aastat. Tean. Ja loodan osata. Vabastan-andestan-lahustan-neelan…

Pärnu meistritar reageeris: puhastus on Sulle tööle pandud. Sealt võib veel reptiloidide tagasilööke tulla. No kõigepealt tuleb Allikast see hoiatus, mis ei ole Sulle absoluutselt uudis: kõik lihtsalt pumpavad Sind, anna, anna, anna – osta, varusta, maksa, teeninda, ohverda. Mida lähedasemad, seda julmemat teatrit tehes nad sind tühjendavad. Vähimatki vastu andmata. Valetavad ja näitlevad. Valetavad-valetavad-valetavad… Aga kaugema ringiga on asi veel nukram – mitte midagi ei saa vastu. Kohe üldse mitte midagi. Kes kasutab Sind, et enesele reklaami saada, kes kasutab Su muinasjuttu, et tulu teenida ja kes kasutab Sind, et oma uudisimu rahuldada. Ja igaühele Sa heldelt ka annad, oma energiat ja aega.

Mõrkjas nutumaitse tuleb mulle kurku, kui Sinu energiasse tulles näen, mida ikka veel endaga teha lased. Usud inimestest ainult head – ja lased nii lastel kui võhivõõrastel end halastamatult ära kasutada. See muster peab kohe muutuma. Kohe. Tead, sellega on nüüd nii, minu eesmärk ei ole kunagi, et ma hakkan teisele dikteerima, mida ta oma elus tegema peab, mida muutma – nii ei tohi keegi teha. Juhtus midagi Sinu jaoks murrangulist. Kui ma siin Valgerannas istusin, kanaldasin ning abi ja puhastust palusin Sulle, tuli Edgar Valter, kes on Sind alati väga hoidnud ja armastanud. Ta viis Su metsa ja ta hakkas Sulle ette näitama Su elu erinevaid perioode ja episoode, millest mida õppida. Kui Sulle nüüd ootamatult mingid seigad, unustatud pisiasjad meenuvad, siis tead – see on Edgar Valteri ulatatud võti.

*

See võti on nii palju toiminud, et hommikuks oli suur osa suluseise muide lahenenud.

Abiks ka eileõhtune Esoteerika keskuses töötamine. Vägede valitsemine. Painavatesse energiatesse sisenemine, et need seestpoolt tuttavaks saanutena igaveseks maha raputada.

Eilne seanss Sirgi keskuses oli vapustavalt huvitav. Majahaldjas Estrella lasi mul teha seda, mida mu Täisringi-loos tavatseb teha Mõisahärra – minna teiste inimeste energiasse. Ja kehastuda madalasse energiasse – mida muide ka Sirgi on õppinud ja harrastanud – et asju seestpoolt näha. Madalasse vibratsiooni seestumine teeb kuningannast kohutava mõrra. Korra – ja igaveseks möödas.

Estrella sulatas mu röökiva-väriseva-seosetut jura pritsiva noore mehega üheks – palun, see oled sina.

Telliskivitänavas tervendav ja juhendav kohavaimutar tutvustas mulle noort naist, kes minust platvormsaabastega edasi-tagasi üle kappab, nagu just kasulikum on – näed, kuidas tunneb end Artist, kes toob rollimängud lavalt ellu – näed, kuidas tunnevad ennast kõik, kes võõraid energiaid pidi kooserdades kunagi endaga kokku, endaks ei saa – üha mängivad ja tarbivad, esinevad ja kasutavad – see on tõelise loovuseta tupik. Jah – ja ka see noor egotsentriliselt rabe naine olen mina.

Sellest, et õpingud on vaatamata hämmastavatele looklemistele olnud Isale meelpärased, annab tunnistust äsjane mitme kanaldaja paralleelne ja samaaegne sõnumitoomine:

Soone talu asub Atlantise Värava portaalis ning Saara on Indira emana kutsutud ja seatud seda teenima. Indira on tulevane Rahvajuht. Tema heaks portaalivalvur teid siia kolis ja Saara teenib. Tubli töö tulemusel on lisaks alalisele Siiriuse esindusele siia saabunud Tagapäikesemaa mehitatud Laevad. Me küll ei näe, ent teame ja tajume nende kohalolekut.

2012.aasta viimastel päevadel maandus Soone talu hobusekopli külapoolses servas Siiriuse laev. Hobused ja kassid nägid seda. Ei kartnud. Emand tajus – ja ütles automaatselt-intuitiivselt tere. Sellest saadik on poolsada Siiriuse asukat alaliselt siinses väepaigas elanud. Mis on põhjus, miks Saara teeb asju, mida ei ole võimalik – teeb mitme inimese eest – teab hommikuti pärast tootmisnõupidamist Kodus asju, mida tegelikult justkui ei peaks oskama ega suutma.

2015.aastal saatis kõrgem tsivilisatsioon Tagapäikesemaalt Soonele – ka Kirnasse ja mitmesse teise väepaika – oma alalise esinduse. Koosneb paarikümnest humanoidist – Soone Indira on neid joonistanud ja mitu tundlikku nendega kohtunud. Galaktika kaugemate alade rahvas vahetab vahtkonda nii, et alaline esindus on kohal. Siiriuse omad koos Soone Saara ja Indira ja oma väerahvaga teenivad neid. Ehk siis kõrgemaimat võimalikku energiat. Meie ülesanne on laulda ja naerda, hobustega tantsida ja pulseerida. Sõna otseses ja ülekantud tähenduses.

Saame hakkama. Alati.

Ka siis, kui kõrvad on alaliselt õues – ega ometi jälle kriiskavat klähvimist kosta.

Armas Looja, palun ära lase mu kodus elavaid emasid vigastada ega lapsi tappa. Hea Jumal, ma hindan Su abi ja toetust südameüdini – tead ju küll…

Tänan.

*

Optimism kohtub pessimismiga – Jupiteri Saturni nurkseis
23ndal märtsil on Jupiter Neitsis teist korda nurkseisus Saturniga Amburis. Areng ja laienemine kohtavad piiranguid. Optimism kohtub pessimismiga. Küllus kohtub puudusega. Jupiter pakub meile šanssi avastada piirangud, mille oleme endile seadnud ja kutsub ettevaatlikult kitsendustest vabanema.
Jupiter ja Saturn suudavad koos töötada küll, kuid võib olla üsna piinarikas mõista, kus ja millest tuleb loobuda, et saavutada arenguruumi teisal. Kõike korraga ei ole võimalik jätkata.
Kuigi Jupiteri ja Saturni nurkseis 23nda märtsi kuuvarjutust otseselt ei puuduta, kordab vajadus valida Kaalude Kuu valitsemisala märguannet.
Viimati oli Jupiter (koos Veenusega) nurkseisus Saturniga 2015. aasta 3. agustil ning toona väljendus see tõenäoliselt viivituse või piiranguna kas raha asjus või armastuses.
Järgmisel korral kordub see seis 26ndal mail 2016. Jupiteri ja Saturni nurkseisus lööb ikka kaasa Neptuun, mis jätab otsad lahtiseks ja tekitab ebakindlust.

*

Suubusin tänasesse ärgates vägavarahommikusse meditatsiooni.

Iseeneslikult. Selleks, et tuua vastus küsimusele, miks noored mehed mind hüsteerilise vihaga ründavad, nagu oleksin hirmuäratav mees. Sellepärast, et meie kõrgemad minad mäletavad. Olin ühes päris koledas ühiskonnas kastreerija. Mees, kes võttis eunuhhidel ja kastraat-lauljatel mune maha. Vähe sellest, olin pede. Mitte veetlev andekas gei, vaid puhta pede. Lisaks veel sadist ka. Enne poiste munade kaksamist vägistasin nad. Võeh, päris sellist teadasaamist meditatsioonis keegi ei oota. Aga kui see tuleb, on selge. Miks nüüd juba kolmas tubli pereisa tõukab ja jätab mu hätta – ja seejärel ründab. Kolmas jah. Neil kenadel noortel meestel on komme enese põhjustatud või süvendatud jama krooniks kas meetripikkune sõimukiri saata. Parem mitu. Või laivi lennata ja vaprusest värisedes kõik välja pursata. Sest ma olen olnud sadist-pederast, kes noori mehi kastreerib – ja kõrgemad minad ju mäletavad 😀 😀 😀 😀 😀 😀 😀

Täna tulevad väekoja Meeli-Jaanika enne oma õhtust Angala-tööd Soonelt läbi, arutame seda kohitsemise asja ja muud ja määd.

Aitäh.