27.-30. märts

Küsige – ja teile antakse. Pühapäeval sain aru, et projektikirjutaja peab olema projekti objekti ja subjekti lähedal. Tänaseks on Rakverest tulnud suurepärane äriplaan ning reedel termineeruva projekti finantsosa töös. Ent inimlik side peab ka projektimaastikul olema. Ja pühapäeva õhtul leidsin end tänu Mustrimuutjate teatriprojektile Raikküla mõisast, mille emandal on projektifirma! Isand on endine Maarjaküla õpetaja, autismiteadlane – ja nad kokku üks võrratu naaberpaar Soonelt linnulennul 4 kilomeetri kaugusel. Enamasti olen seda põldudevahelist teed kobanud kogemata, nüüd tuleb see teadlikult selgeks teha, sest 26. augustil mängime Raikkülas Mustrimuutjaid – enne seda on hulk koostööd ja -meelt vaja üle põldude sünkrooni sujutada.

Pühapäeva lõunaks oli üksildane ja üsna meeleheitel tunne: Einoteretoreteatripäeva – olen end läbi pühade nii massiivselt läbi vajalike soorituste surunud, et tahaksin ainult magada. Esiteks pole ma projekti- ega numbriinimene. Teiseks on asjad Rakverega nii virtuaalsed, et olen kimbatuses. Kolmandaks tuleb mul reedeks projekt kokku panna – mis tähendab, et neljapäeval peab rümp kuidagi teisiti kui minuga Tartusse sõitma.

Aga õhtul olid mul juba Ivo ja Karmel. Ja metsataadiga otsustasime rümba lihtviisiliselt bussi peale panna 😀

Esmaspäeval kirjutasin vägavara üht ajakirjateksti, mille lõpetan täna autoteeninduses, kuni vuhwat sidurdatakse-pidurdatakse.

Tulika nõupidamine Teresa-Reimo-Meeliga tekitas põhjaliku memokirja, milles kõik olulised punktid kirjas ja inimesed on järgnevail päevil ise meeskonda paiknenud. Markofka-kohvikus kappasime Meeliga projektimaastiku läbi – ta paneb Raikküla mõisaprouaga seljad kokku.

Niine nõupidamine rõõmustas mind tõsiasjaga, et lisaks ajakirjade kirjastuse raamatuosakonna emandale pidas ka pärispealik vajalikuks minuga kohtuma tulla.

Kodus panime veel per telefon Meeliga pead kokku ning seejärel võtsime Indiga madam Citroenist viljad maha, korrastasime koplitee – lammutuse ajal olid eterniidid pehmelt öeldes valesti saanud. Lasime Amazonia õue, mängisime hobustega – ja ma kukkusin kell kaheksa magama.

Teisipäeval viiest seitsmeni koostasin kirju-dokumente – ja vajutasin madam Citroeniga Nastja nõiaköögi saatesse – ma ei saanud sidurilibistamisega maanteele jäämisega riskida. Näo joonistasin endale Ccplaza parklas – võttegrupp oli võrratu. Ja mis peamine – Nastja on soe, armas ja väga Oma. Naersime temaga – tõsi, põhiliselt kaadri taga – pisarateni. Nagu kaks väikest tüdrukut. Kes me olemegi.

Täna, kolmapäeval istun autoteeninduses, lõpetan paar päeva servi seisnud teksti. Korraldan higitelgitaguse metsa korrastamise ja seeläbi aastase telgikütise tegemise talgud. Vaatan üle öösel saabunud äriplaani, õngitsen aastaaruannet ja eelarvet, ajan jälgi, kes kv-portaalis ikka veel Soonet müüb!!! – ja reastan lõpliku hoburaamatu kujundusfaili.

Reedel ehitame metsataadiga siia uksekarkassi, mille sisse saan läbi nädalavahetuse tasapisi kivid kasvatada – et koos Rootsist kommuuni ehitamast naasva isand Odraksiga haldjatuppa trepiauku lõigates varingut ei põhjustaks.

Kui pärast kümnel põhjusel Juurus Rehepapi tallis käimist koerte aedikut paremaks ehitasin, avastasin terrassi matejalid. Keldris on riiulid-salved, mis kätkevad nii lauda-palki-prussi kui kõiki neid materjale, mis ma ise sinna ladustasin – ja unustasin. Seda õnneks pole unustanud, et metsamaterjal ootab väljavedu 🙂

Kuidas see materjal sealt välja saada? Kes kanaaediku puhastab? Millal koplipostid-karjused kevadkorrastan? Altarilt malat ära toomas käies sain aru, et mul on higitelgi taga vähemalt kümne kui mitte mitmekümne teenistuse kiviküttepuud. Vaja jupitada. Kes? Oh tule, noor ja tugev mees 😀

Loodetavasti on meestega mööda-olemiste seeria läbitud. Kolme seaduspära järgi peaks tsükkel olema läbitud – kolm kastraati, kolm pussutapeedega surnut, kolm tulutut targutajat… Kolm korda kolm jama ühesõnaga.

Nüüd tuleb kolm korda kolm tegudeinimest.

Aitäh.