23.-24.aprill

Me läksime higitelgi õdede-vendadega teenimisse noorkuul siin metsa tehes – väljumisel olen järkjärgult töö- ja teeniminehaaval tänini. 13. mail, reedel mõistagi 😀 – on õdede soovil siin emade-tütarde riitus. Evald teeb.

Reedel tegi ilus isamaa sedasi, et Soonele teel olnud rahvas istus kõikjal liiklusummikutes. Kuna kõik saabusid tund hiljem, jõudis kopp kenasti puurkaevust elumajja kraavi jurrata. Saara parandas seni koos hobustega koplit – panime siitsealt laudu tagasi, kohendasime ja laulsime, kuni kopp ja Indi 21. sajandit majapidamisse tagasi kaevasid 😀

Kivide kuumenemiseni viis Evald mehed metsa möirgama. Naised sädistasid-toetasid üksteist lõkke ümber. Kui üks Pärnu-Anne küsis, millal siin talgud on, vastasin: iga päev. Ma kulgen tööst töösse koos härjapõlvikute ja siriuse mansaga. Seda, tõsi jah, ma ei rääkinud. Ei räägi praegu kah 😀 Ülisuur eksistentsiaalne raputus oli kohtumine Ristimetsade dünastia mitmete aspektidega. Aitäh.

Evald pühendas Soonemetsa seekordse täiskuutseremoonia Vanaisadele. Saara sai riituse ajal tänu väga ja väga vägisele koosloomele Õdede-Vendadega teada, kui palju rohkem tähendavad talle tema enese vanaisad kui ta aimas. Valter Tohvelmann (eestindatud Vello Taimre) on keegi teine kui pakett esiemade tekitatud eelarvamusi. Mees, kes ei põgenenud. Mees, kes tuli hammasrataste vahelt väärika härrasmehena läbi. Ole austatud! Aleksander Vatmann (eestindatud Vasar) oma väheldase sitke elujanu ja ustavusega on… mina. Kirves kummaski käes. Mis siis, et juut – ikkagi ülikõva töömees koos kõigi annete-eeldustega – lapsed on vaja toita. Olen tänu ja uhkusega oma vanaisa-Vatmanni tee ja töö jätkaja kõigi võõrastamiste-arvustamiste-lammutamiste kiuste. Kuradi Vatmannid teavad väga täpselt, mida teevad. Olgu vabrikutöölisena või magistrikraadiga – me Teenime. Lihtsalt.
Mis telgis sünnib, see telki jääb. Minu kogu südamest tänukummardus ja palve Asser Murutari eest aga paiskus hingepõhjast nii jõuliselt taevasse, et tahan ja tohin jagada.
Asser on minu jaoks Vanaisa etalon.
Tema ja Inga abiga on mu vanemad lapsed täisikka kasvatatud.
Ta on Mees, kelle jaoks kõik lapsed – mina kaasa arvatud! – on alati õiged, parimad. Midagi pole puudu ega üle. Kellelgi pole põhjust ega õigust mitte kedagi lammutada ega halvustada – on õigus ja õnn austada ja armastada.
Ühel päeval küpseb see inimlik, eetiline ja õigupoolest jumalik arukus kõigisse mu järglastesse. Seeme on võimas. Küll tema idaneb. Ja õitseb. Ma tean – ja tänan südamest. Aitäh. A’How! Namaste! Shalom!

Kolmanda teenimisvärava järel kinkis vend Tenno meile kõigile vabastava naeru – ma pole sajandeid sedasi naernud. Neljanda värava järel täiskuu alla väljudes olin vaba. Mitte ühtki tunnet. Teadmine, miks on sajandeid eraklusse põgenetud – et mitte haiget saada ega valu teha. Möödas. Kõigi ebaõiglaste lammutamiste, põlvkondadepikkuse hävituspataljonide laamendamise, hingede lahutamise ja vägivalla suhtes… rahu. Vist seesama, mida budistid aastatuhandeid harjutavad 😀 Mitte äh-rahu ega trotsiv mulükskõik. Päris tõeline Tühjus. Aitäh.

Laupäevasse koorusin – Jordan kaisus – überpeavaluga, mis möödus tabletita, liigutama hakates. Liigutasin maja ja platsi, nõud ja pesud puhtaks ja korda. Autasuks sain paaritunnise südamestsüdamesse voolamise hingesugulasega.

Misjärel helistas hõimlane Odraks ja uuris, mis materjalid-vahendid teda uuel laupäeval trepiehitusel ootavad ja mida juurde on vaja. Ja seepeale saadeti labidamees, kes uuristas kopakaevatud kraavist Aleksandri tuppa teekonna, midapidi täna torud majja tulevad. Kuni Valgre – ongi päriselt ka! – kaevas, puhastasin kanala ja talli, korrastasin raiesmiku ja kandsin kraavikaevamisega maa peale tulnud kivid aiaks.

Ning tatsasin koos härjapõlvikute, tötskääbikute, partide-rebaste-kitsede ning siriuse mansaga tasakene selgeks, mida õieti reedesel riitusel teada sain. Et Helve oli üleeile Araabias mu emakene, juba teadsin. Nüüd sain teada, et tema noorem tütar sündis eelmine kord täpselt samamoodi, nagu nüüd Merileena. Sellest ma siin rohkem ei räägi. Oli ära. Igatahes 16 aastat hiljem sai ta eostatud – oma õigele emale – ja libises 15 minutiga Pärnusse, kuhu ta on määratud.

Ole õnnistatud, MEIE Merilee.

Meeli poega kallistades nägin tema ja ta laste esimest kohtumist – poja ja tütre valssi ema voodi ees, kui nad polnud veel otsustanud, kumb tuleb poisi, kumb tüdrukuna.

Lauri võttis kangelasliku otsuse tulla poisiks – Liisi aga sai kanda kangelasliku Naise missiooni. Saame näha…

Liina Meta käed tundsin ära hetkel, kui ta kuumas õhupuuduses minu jalast kinni hoidis.

Teadsin-teadsin… ja eile raiesmikult viimaseid puid kokku korjates, tuhanded linnud mu ümber, nagu ma polekski inimene 😀 – sain äratundmise.

Nii, nagu Meta hoidis telgis mu jalast, hoidis Laiuse mustlanna Mäe Alma (minu vanaema, Aivar Mäe vanatädi) kinni mu vanaisa Aleksander Vatmanni jalast.

Aleksander põgenes, kui kuulis, et 15aastane tüdruk on kirelõõmas lapseootele pistetud.

Üksijäetud Alma andis mu isa Harri lastekodusse – 3 aastat sellist algust siis…

Aleksander rammis oma süü ja võlatunde Teenimisse – tegi 7 naisele 9 last ja pidas kõiki neid üleval. Vabrikutöölisena – ise juut… Tema üks järglastest on mu tädipoeg Lauri Saatpalu.

Mina aga olen… Vatmann! Nüüd tean, miks ma väsinud õhtutel juudivanamehe moodi olen. Sest ma olengi. Tänu Meta kätele sain pihta – ma olengi oma enese vanaisa Aleksander, kelle piltigi ma näinud pole. Ja Meta on Mäe Alma. Juudijuurne 12. kuninga suguvõsa tütar – Laiuse mustlane, kelles Paul Ariste juba ammu juudid tuvastas – ja kelle põlvnemisest nüüd ka Stockholmi riigiarhiivis juttu on leitud.

Mäe Alma oli pisike, rõõmsameelne juudimutt, kari lapsi sabas, kitarr kõhu peal ja – enamasti üsna purjus 😀 Nii et otsad sõlmusid. Ja Araabia otsad on samuti sõlmumas.

Alma liinist on pool Eestit värvilisi elukunstnikke täis – Aleksandri liin on andnud tiba soliidsemat rahvast – ma ei üllatu enam ammu, kui keegi helistab ja teatab, et on emma-kumma järglane. Kui Meta sel nädalal Soonele tuleb, näitan talle tema pilti – Aleksandrist, kes tookord oma kodarad Alma käest lahti tõmbas, mul pilti pole. Ja seekord ära ka ei põgene 😀

Täna näitan toru-Maratile töö kätte, puhastan talli ja sõidan liinile Tabasalu-Tallinn-Naistemäe. Hommikul tegin Kessule-Meelile invendi, saatsin kõik lubatud dokud-manused. Tegin tsere kokkuvõtted. Õhtul näpin suvist logistikat. Uuel nädalal teen 2 Leader-projekti ning kui värske allapanu kuivab, puhastan lauda – pügajad tulevad. Ja puud tulevad metsast välja. Kujund selline 😀