3.-4.juuni

Laupäeva koorusin läbi tõdemuse, et olen ebaõiglane. Ma teadsin seda tegelikult juba reede õhtul 😀

Reede õhtul, kui hobustele keskendunult ja mõnuga niitsin – nii et sääsedki mulle pihta ei saanud – lennutasid nad üha taldu, ähmitsesid ja töllasid mul seljas. Olin just neile kõik ära jõudnud öelda, kui avastasin, et hulguskass Nurinööp piirab meid ning tema kirjud välgatamised ajasid mu rohusöödikud ähmi. Keset sügavat ööd hakkasid koerad huilgama ja kraapima – mõtlesin nende kohta juba igasuguseid sõnu – ütlemiseks olin liiga väss, – ja alles õue kakerdades nägin keset hoovi koerasitta söövat rebast. Kõhna ja sirgussabalist – titadega emarebane. Lasin Jordi talle peale – vabandust… – jätsin ukse lahti ning pärast sääski jõudis kunagi ka samblalõhnaline ähkiv koeravolask mulle selga. Sellise ettevalmistusega siis sõidan täna Kosele Kodutunde ühe ülisuure töö vastuvõtmisele.

Öös on müttajaid. Mis on ka põhjus, miks paljud mu teekaaslased on krooniliselt või ägedalt haiged, läbi põlenud ja alla andnud. Öösiti südaöö ja kella 3 vahel saadavad müttajad üksteisele hirmutavaid, lammutavaid, musta hunti toitvaid kirju. Need, kes tõusevad 4-5 – siis, kui kurjus magab – saavad ikkagi selle laksu kätte.

See on peegel.

Killustunud inimesed teevad vigu, mis õhtupoole ööd neile hirmulainena üle pea tõusevad – ja veeretavad tolle õõvatsunaami kaela neile, kes tõusevad hommikupoole ööd. Kurjus magab, aga valguseteenijaile lüüakse augud sisse. Valguse teenijad mähkuvad hirmuloori, mis ei pärine neilt, vaid killustunud hädasolijailt. Ja kui selle hirmuloori päritolu jääb läbi hammustamata, annavad valgustöölised alla. Jäävad haigeks või surevad suisa maha.

See on ebakompetentsuse tulevärk – parim-enne-möödas inimesed, kes on oma positsiooni kaotamas, rabelevad ennast tõestada ning püüavad hirmutamise kastmes jagatud hakkamasaamatuse keerises ka teisi põhja viia. Selle asemel, et mõni teine töö ja teenistus leida.

Öös on müttajaid, kes raiskavad aega – katastroofiliste tagajärgedega ajaraiskamise ja käkerdamise järel upuvad ise ja uputavad teekaaslased. Olen seda näinud sulgumiseelsete väljaannete toimetajate, reformitavate asutuste juhtide ning mastaapsete ettevõtmiste mutrikeste seas – mõranenud lipud-kunnid hävitavad hääbudes ettureid.

See fenomen oli jutuks nii üleeilsel taimetoidu-evendil Soone talus koos sensitiiv Elena Kandaga kui eile Pärnus Helve-Aili-Meeliga. Ja – Alo Murutar, ma armastan Sind! Tänan, et just õigel ajal helistasid, ebakompetentsuse kollidele molli mõõtmise metoodika koostasid – ja kõik on… teistmoodi.

Metsataadi ristilaste ema-isa ilusalongis läks meil naistega asi valge maagia abil läbi musta kuu tulemiseks ja totaalseks mustrimuutmise riituseks Afrodiite kullaseeria triitmentide kastmes. Jutud olid oluliselt sügavamad-erilisemad kui loota võis.

Kodus reastasin koos loomadega neid emmedes – huh, sel õhtul ei niitnud keegi lähikonnas murutraktori ega trimmeriga, aitäh! – tegevusjärjekorra. Et ma ülestikku kokkuleppeid ei sõlmiks. Et Indi sünnipäevaks oleks kõik oluline olemas. Et lapsekene saaks Taska-filmi võtete ajaks õpetatud, demod filmitud ja hobused õigeks ajaks õigesse kohta. Nädala esimestel päevadel läheb Mustrimuutjate raamat trükki. Väga loodetavasti jõuavad Tori-raamatu kujundusmaterjalid koju tagasi. Käiku läheb härra lasteisa koostatud retsept kollidele molli mõõtmiseks. Ja kõik on hästi.

Õhtul lähevad kõrvitsad maha ja Aabrami koja valgus üles. Korraldan Indi sünnipäevaks trummiloitsu ja hoogustan nii pärimuspäeva kui raamatumüügi. Läheb aina paremaks – universum oskab. Aitähaitähaitäh.