19.-20.juuni

Maruusja ja Lilli ütlesid, et tuleb võimas ja hoitud nädal. Arvates sandi-mandi-süsteemis nädala alguseks pühapäeva, algas nädal pärast valgustööliste laialilendu kella kahe ajal – osad kodudesse, Evald ja Meta koos tütretiba Susi Minumeelega siia tuttu – kaheksast Maruusja sooritusega. Kui hobunad õue lasin, võttis Maruusja täkuhoiaku ja kündis mööda koplit mu järel riituseplatsi poole, kael kumaras ja sõõrmed puhevil. Mina – näenkõik-teankõik-kuulenkõik 😀 – ei saanud muhvigi aru, mida veerandsajandine memmeke mürgeldab. Kui ärganud meister Evald nentis, et on öises paduvihmas tseremoonia järel metsast majja tulles trumminuia kaotanud, sain aru. Šamaanitrumminuiaralli. Maruusja nägi kohe boksist väljudes eemal väe-eset ja läks ähmi – mina vahtisin tuuritavat teda, mitte seda, mida ta mulle näitab 😀

Kolmapäeval – kui alustasin lastele trummiriituse tegemisega – ja neljapäeval – kui kütsin lastele Telgi – mis jättis muide soojad kivid meie pööritserele tervitust tooma 🙂 – kõndis Evald kogu sama aja, telefon peos. Pean Saarale helistama… Loomulikult mõtlesin iga natukese aja tagant: Evald, appi… Nii käivad need asjad.

Tormireedel käisime ohutiste valmistamise asemel – need olid Metal kaasas – telgiga lendamas. Kui maavallakoja vardja plikatibaga Soonele jõudis, oli meie peotelk juba paar tiiru õhku tõusnud – sellega poodi lendamise asemel otsustasime ta enne Evaldi saabumist omal jõul maha võtta – ja saime mõned korrad täiesti reaalselt õhku tõusta. Liina Meta tegi tuuleloitsu. Tõelise. Tuul vaibus 7 minutiks, mille jooksul jõudsime katted maha nööpida-rullida. Saabunud Evald aitas viimased jalad ära sikutada – kokkuvõttes paindus vaid 3 katusepulka, mille sirgekspinnimine on juba pisiasi. Huh.

Edasi oli väerahvas käpuli maasikates – Helve, Elena ja majavaim Aabrami ette ja kätte näidatud Kärje keskele püstkoda kujustades ja Päikeseväravat visioneerides avastasime end tormises-padukases metsas keset metsmaasikaid ja meil pehmelt öeldes läks natuke aega tsereplatsile jõudmisega 😀 Viisime toas ootavatele tirtsudele peotäite kaupa maasikaid.

Seitsmene telk tuli ka seitsme ringiga – meister Evald ütles vend Tennole – täna paneme täiega. Panime küll. Kui higi polnud enam soolane – Meta tähelepanek – polnud enam ka pisaraid, keha lõpetas vastupanu – ja kolmanda ringi järel tekkinud põgenemiskihu andis järele. Kuuendaks ringiks oli kuppel tühi ja nägemist 😀

Pühapäevahommikul – pärast avastust, et peltapott on siiski teistsuguse äravooluga, täna vaja ümber vahetada – saatsime šamaanid teele – järgnes kogu talu puhastus ja seoses vihma lõppemisega pesupäev. Mida eeldas ka postkastist nagu pärmi saanud peldikust kaela voolavate visiitkaartide-peeglite-ajastututvustuste kaskaad. Võeh. Panime kodule pai tegemise saatjaks mängima Indile sünnipäevaks kingitud Fantuzzi-plaadi, mispeale helistati üldsemitte-eestist – ei-ütle-kes tegi prohveteeringu – loetles, kes valgustöölistest on omad – nägi võrdsetele-õiglastele ette ühendatud kuningriigid, suure kärje ja väikeste kärgede mustri loomise. Ning läbis kõne lõpetuseks selgeltnägijate tuleproovi – ütles, et keegi ootab õues armastust ja kaitset. Lisas, et see keegi jääb elupäevade lõpuni meil soojuse-valguse järel, et tasakaalustada kodus toimuvat. Tõlgendas, et too keegi ei ründa, vaid püüab kaitsta ja kuuluda – kuna ta on kokkusegatud tõugudele omaselt nürimeelne ja haldamatu, tuleb see välja, nagu alati… Meediumi jutu ajal oli õues täielik vaikus. Mu koerad ei öelnud silpigi.

Tegin ukse lahti ja… jõllrakats Fredi istus koridoris ukse taga. Meie penid silmitsesid teda, nagu. Ei kommentaari. Inertsist ruigasin kääberdise koju, aga kanaldaja täiestiteistpiditõlgendus mõikas. Pärast siestat – väga palju unenägusid, kus üks mind usinasti puukinud-pruukinud, seejuures mitte ainsatki lubadust täitnud teekaaslane aina taganes, silmad aukus ja hääl kimenasaalne – ära tapa mind! – korrastasin hobude-lambude voodid ja viisin Indi näidendiproovi. Ise sõitsin Margoti juurde… pitsa järele 😀 Mõte oli, et viisin kuludokusid – aga neil oli pitsa ja täpselt sobiv hetk. Ja meilt Kuusemäele läinud Jo-Jo tütreke Lucy jäigi Raja Luriku ainsaks varsaks. Üks tuli vaiksena. Rohkem ei tulnudki. Heldekene küll noh…

Kodus panime hernestele nöörid, tegin massiivselt fototapeeti – tervitasin täiskuud ja võtsin Lilli kaissu. Hommikul astus kassa-Lilli mu telefoni peale, mille viimane kõne oli Indi – helistas sedasi alumisele korrusele ja ajas mu neljast üles. Evald Miidurannas, mina Soonel – nägime superkuu loojumist koos.

Edasi läheb esmaspäev sedasi, et teel talinafilmitööle tuleb espakus teise äravoolunurgaga peltapoti vahetus, et ükspäev teisehomme vabaneda pärmisaanud ja samas kõhukinnisuses kiduva kanalka energeetikast, siis sipsti postkontoris emale raamat – tuli tunne, emme on minust endiselt pisikese Mašana Karu käes tuunimisel, olgu tal seal vähemasti raamat lugeda 😀 -, ning Piritale Igitee võtetele. Võimalik, et Soome lastekaitse ei luba Indil kaitsevahenditeta stseeni teha. Mida iganes – tuleb tore päev. Väga tahaks Miidurannalt Evaldi kodunt läbi jõuda.

Mõni hetk enne seda, kui Pilvede all viimase osa kordust vaadates selle stseenini jõudsime, kus isa armuke Mammule kõrvakiilu annab, hakkas Indi nutma. Vot sellised lood.

*

Alkeemiast:

Mitte miski siin elus pole juhuslik, kõigel on oma kindel põhjus. Maailmas elab 7 miljardit inimest, need kellega me kohtume, pole sugugi juhuslik valik. Kuigi me ei pruugi seda kohe mõista, siis kohtume alati nende inimestega, kes on meile kindlasti sel hetkel kõige vajalikumad, näitamaks ja peegeldamaks meile just seda, mida meil on vaja näha ja mõista.

Kõikide inimestega, kellega me oma elus kohtume, oleme määratud kohtuma ehk nad kohtuvad meiega teatud eesmärgil. Ei ole vahet, kui kaua nad meie elus figureerivad. Absoluutselt igal inimesel on meile midagi õpetada. Vahet pole, kas nad osalevad meie elus 10 sekundit, 10 minutit või 10 aastat, kuid nad on olemas kindlasti õigel ajal ja õiges kohas. Nad osalevad meie elus täpselt niikaua, kuni õpime ära oma hinge õppetunni või teame, kuhu poole peame liikuma. Vahest võib panna lihtsalt üks põgus pilk teise inimese silmadesse tahtma meid muutuda paremaks inimeseks.

Kui me kohtume inimesega, kes meile ei meeldi ja kes meid ärritab või vihastab, siis näitab see lihtsalt seda, kui palju on Sinul veel õppida – kannatlikust, mõistmist, tolerantsust või hoopis empaatiat. Selline inimene annab sulle võimaluse näha iseennast ka siis, kui keegi mõtleb
või käitub sinust erinevalt ja kui sinu ego kategoriseerib selle heaks või halvaks.

Võibolla kohtume  inimesega, kes on meiega julm, kes meiega manipuleerib ja meid ära kasutab. Siis on vaja lihtsalt õppida ennast kehtestama. Tuleb õppida ei ütlema ja lõpetada ohvri mängimine. Selline inimene õpetab meile julgust olla sina ise. Õpetab olema enesekindel, kartmatu ja otsekohene ning iseennast austama.

Kui me kohtume inimesega, kes meid innustab ja kellega me hästi klapime, siis see näitab see seda, kuhu poole peaksime liikuma või ka seda, et juba oleme õigel teel. Sellised inimesed aitavad meil tõsta või hoida vajalikku vibratsiooni, nad inspireerivad meid käima oma teed.

Kui sa mõistad, et juhuseid pole olemas ja kõik, kelle või millega sa siin elus kokku puutud on sulle vajalik, siis sa suhtud  ellu hoopis teisiti. Sa püüad olla tähelepanelikum ümbritseva suhtes. Sa oled
avatum, hoolivam, mõistvam, kaastundlikum, ei klammerdu kellegi külge ja aktsepteerid elu sellisena, nagu see on.

Kuigi me kõik oleme oma teekonnal erinevates etappides, saame me alati usaldada Universumit, kes on meie hingele parim teenäitaja. Me ei kohtu teiste inimestega juhuslikult, meie teed on mõeldud ristuma põhjusega.

Allikas: Egle Koppel

Allikas: www.kehakeel.ee