11.-12.juuli

Eile nägin nii palju ilusaid hobuseid ja tüdrukuid – ma ise kaasa arvatud 😀 – et nähtava ja nähtamatu imedemaa tegelikkus sai kinnitust. Minni Mangman alustas Rehepapi friisineiu Marlene koolitamist Kuke Maila aluspõhjalt. Palju kaunim, kui ma kujutlesin. Igas mõttes. Toibutas Tajat vahepealse parmuvõidusõidu hämmastusest. Ilus. Juhendas Indi ja Maruusja koostööd. Armas. Ja tegi Namastega mõlematpidi kordetööd. Täna läheb sadul selga. Ent eilne komm ja rosin, kirss ja õnnistus oli tõsiasi, et kui me Minniga kahekesi Namasted käsitseme, sudime-siblime-seletame – siis Indira võttis oma hobuse, paljude elude tõotustega teekaaslase lihtsalt näpu otsa, läks ja tegi. Ime… Aitäh.

Kaksipidi kaared. Tagumised palged. Ja veel terve rida väljendeid on viimastel päevadel äratnud ahhaa-voo. Noorkuutseremoonial noppisin iga naise huulilt lauseid, mis midagi-kedagi äratasid. Et kosmos ei tunne sõna EI. Ja iga taime tärkamine su aias on ime, mis jutustab kellestki-millestki. Ning naftatsi seda sõnumit surnuks niitev „maarahvas“, kes oma toidu poodi laseb naftatada, ei saa seda kunagi teada.

Tagumiste palgete teema tuli jutuks pühapäevaõhtul metsatalus, kus niperdasin kaks tundi jutti oma kirjavahetust-elukorraldust tükkis võimalikult-kõigile-teatega, et kolmapäevaõhtuni Soonel netti pole – paluks suhelda telepaatia ja -foni teel.

Kaksipidi kaared on pärit Projektilaps Pärnust raamatus kirjeldatud perioodist. Oli üks jumalikult kaunis mees – Katku Villu ja Ukuaru Aksli moodi – kes Kabli-kandis tädi Meeta naaber oli – ja koos teise, mitte sugugi kauniga, kitsede talveheina niitmas käis. Kura Ülo ja Meinhard. Ülo, see kaunis, lubas: hommikul viiest tulen ja niidan kaksipidi kaared.

Üleeile õhtul niitsin lambakopli välist serva pidi end paarkümmend meetrit ühtepidi – ja siis tulin tuldud teed tagasi nii, et vastassuunas kaare niitsin juba niidetu peale. Kaksipidi. Ülimalt hea sai – ühtlane, sülepärane. Leiutasin jalgratta! Pärast kuulsin metsatalus, et nii tehaksegi – ongi kaksipidi kaared. Normaalne. Maarahvas – kes ei harguta murutraktorite selgas – saab need asjad lapsena teada. Mina rõõmustan praegu, nagu väike laps, et jalgratta leiutan 😀 Hobukopli külapoolse sissesõidu kaksipidikaarutasin eile paduvihmas juba teadliku rõõmuga.

Taja rõõmustas siin ükspäev absoluutselt jumalikul moel selle üle, et hea tüdruk olin ja Maruusja käest vabandust palusin. See tulenes tõsiasjast, et noorkuutseremoonia vedamise-pidamise järel on meeled oluliselt erksamad kui seni. Kui memm puges parmude eest just puhastatud Nibiru-boksi sitale, röökisin ta peale nii, et see kostis tema kõvast kuulmisest üle – eideke värises ja põgenes. Taja vaatas mulle etteheitvalt otsa ja püsis seni mul tihedalt kannul, kuni Maruusjat kallistasin ja vabandasin. Siis sättis kergendatud ja tänulik Taja mulle sügamiseks oma tissivahe – ja ma mõistsin, miks märal peaks igal aastal varss olema – siis ei kogune äka tissivahesse. Kui varssa pole, on selle jumala maapealse kehastuse kohustus, kes on otsustaja, kas varss on või pole, tissivahe puhtaks kratsida. Mis siis ikka, teeme ära.

Teeme ära kõik puhastused ja vabakspõdemised.

Poja aastataguse lause käes vindumine lahvatas noorkuutseremoonia kolmanda ringi järel tänu shamanjanka Helve lenduminekule kaubandustööstuskoja-standardkäsul seljakrambi läbi hetkelisse tagajalgade kaotusse – ja sealt sirge seljaga, valuta ja kahjustusteta puhtakspõlemisse. Valmis.

Jumalannad, kes ridamisi Soonet ja Saarat on ära kasutada, orjastada ja lüpsta püüdnud, kanduvad sujuvalt Ingli puudutuse raamatusse – mitte kättemaksuks, vaid mu enese tervenduseks – ja nad tulevad armsalt naljakate följetonidena. Mille peale keegi täiesti võõras Virust-Võrust-Vilsandilt aru pärib – miks sa minust kirjutasid? 😀

Ingli puudutuses Toora nime kandev tegelane saab võimetus vihas ja abituses peos hoidma kirvest ja bussirooli – suutmata tappa. Reede õhtul, kui lävel naabripenijõlliga silmitsi seisin, oli mul kirves käeulatuses – aga see oli ju nende haldjaliku peretütre sünnipäeva-kesköö, kuidas ma… Pühapäevaõhtul, kui metsatallu netisessioonile sutsasin, tuli rakatsiräbal – jälle lahtisena ringi hilbates, osad loomad on võrdsemad kui teised (Orwell) mulle sirgelt hobubussi ette. Ma poleks pruukinud muud teha kui mitte jalga gaasilt ära võtta ja… Aga selle asemel pidurdasin ja signaalitasin, sõimasin ennast ja sajatasin mulle nürimeelselt vastu vahtivat kääbikut. Ma ei saa.

Kuidagi teisiti ka ei saa, kui et kirjutan selle farsi-seeria raamatusse. Koos perenaise ülbe kräunimisega „ära luuleta“. Luuletan küll. Ja väga hästi seejuures. Raamatusse voolav on sama reaalne kui tseremooniatel toimuv. Ja külgnevate maailmade – hobusekasvatus, filmindus, kodutunde-maastik – omavaheline patsiks põimimine on loonud seesuguse luule, millest pole osanud unistadagi. Universum oskas.

Pidasime herr Häälega täna pikad koostööplaanid – minu tööd kokkuluuletatuna Taska kompanjoni Matila&Röhriga ja Rehepapi algatatud 21. sajandi töötava hobuse raamatuga, põllumõnna ja RMK toel ja nii International Horseshow jaoks kui Tori hobusekasvandus 160 heaks. Sisuline ja vormiline harmoonia ja sulandumine, eksistentsiaalne ja finantsiline kergendus ja õnnistus.

Lisaks Soonel maandunud Sõnajalgadele ja kuundunud Sookollidele peavad ohjamatut rakatsit külmrelvana pruukivad pärismaalased paraku veel ja veel mersusid ja vippe välja kannatama. Tean, mida pidas silmas akadeemik, koolijuhi kõrgharitlasest Toomas Raud, kui teda iseäranis eriti ärritas maade luuser-rentniku puhul mitte võlg 3500, vaid tõsiasi, et miski harimatane süvamats nahhaalselt, aga selle eest pidevalt näkku paneb. Ühendasime jõud ja vabanesime puugist.

Ühendame väed – ja kõik laheneb. Käisime eile kassa-Lilliga Tagapäikesemaa platsi üle vaatamas, et näitlejad-publik õigesti paigutada – ja ma mõistsin korraga, mida tähendab vibratsiooni tõus. Kui vanasti kartis Bella valimatult ühte moodi nii äikest kui koletulestikku, siis nüüd enam äikest ei karda! Koletulestikku aga aina enam – arusaadav ju, kui meenutada, et ühel toredal vanaaastaõhtul tulistati meile õhtul kell üheksa küla poolt hobusekoplisse ja akendesse luulelisi laenguid, millest jäid täiesti maised kestad – ja mille tõttu alasti mööda koplit hobunaid püüdsin. Namaste oli tookord Maruusja kõhus. Jah, ma luuletan need tõestisündinud lood teistesse nimedesse ja seostesse. Põen selle trilobiidi-tasandi julmuse välja. Ja elan ikka taevariigi seaduste järgi.

Deepak Chopra manitseb olnud valudesse naasmast. Kuni pole välja luuletatud, valutame. Õnneks on alati lahendus. Igaühel oma. Tänane Häälega-vestlus maandas ka tõrke ja vaakumi seoses pädematu ametniku rapsimiste-vassimiste ja minust ohvritalle tegemise püüetega. Kui Varangul-Laekveres-Pirital korje- ja orgunnilennul käidud, Kodutunde kaks uut peatükki ja Eesti Naise septembrisooritus kirjas, sukeldun nüüd juba rõõmu ja rahuga hobukasvandusteost ümber struktureerima. Selleks on kõik hommikud enne Mustrimuutjate proove, enne laagrilaste ärkamist – ühel Kirna-otsal peame KukeMaiega Särevere-peatüki tekitama. Hobuseltside maastiku saan suvalisel hetkel papa Kallastega üle käia. Kuni tänase lahtihüppeni – õieti luulelise patsipõimimiseni – käsi ei tõusnud. Käsi tegi massiivselt teisi kirjatöid ja hüper-mahus talutöid. Nüüd tõuseb ka seda patsi lõpuni luuletama.

Rahu… nagu palvetas emand Sirje noorkuu-Telgis 🙂

Ta ei tahtnud öelda A’How – ega Jaanika-moodi yahoo! – ega turist-telklaste kombel uhhuu!

Rahu.

Ja kippadikappadi Kultuurikeskuse Galeriisse netiseansile. Homme, kui Indi koos Mariga kodu hoiab, tuleb tehnik ja nett ja 21. sajand Soonele tagasi 😀

Soone talu sündmused – www.aabramihobulausujad.ee

20.ja 21. juulil Mustrimuutjate etendus Kirnas

22.juulil loodusrahvaste päev, Päikesevärava avamine Tagapäikesemaa lagendikul, Mustrimuutjate etendus ja täiskuutseremoonia Soonel

22.-27.juuli tüdrukutelaager – Kristiina Laasi, Saara ja Indi

2.august Arne Lauri kontsert-tantsuõhtu

20. augustil osaleme Raikküla kärajate ürgturul mõisaõuel

24.augustil Mustrimuutjate etendus Raikküla kärajate peaõhtul

27.augustil suvelõpu indiaanilaupäev Soone riituseplatsil – unenäopüüdja valmistamine – Reti Toriella ja Liina Meta, kotkasulgi maalib Evald Kotkasulg – telgitseremooniat teenib Lauri-Kare Laos. Mitakuye Oyasin! A’How!

*

Mustrimuutjad on seitse inimest, kes satuvad hämmastavatel asjaoludel kokku viimses Eesti metsajupikeses. Linnad on getostunud, viimset metsa-reservaati aga hakatakse maha raiuma. Metsavaht ja nunn, moslemitarist teadlane ja nõiatar, poliitik, ärimees ja väemees satuvad vastastikuses sünergias ja konfliktides, koosloomes ja ärkamises ellujäämiseks olulisse mustrite muutmisse.

Inimesed tunnistavad, mis on nende varasemates eludes juhtunud.

Kasvavad välja märtrirollist, mida kõigi seitsme elu läbinud vägivald ja valud on põhjustanud. Ohvrirollist väljumine tähendab, et inimesed hakkavad lõpuks ometi tegelema sellega, mida tahavad-oskavad-armastavad. Kes lahkub, kes tõuseb lendu, kes vabaneb vaimselt, kes füüsiliselt. Üksteist leitakse ja ahelad kaotatakse. On palju pihtimusi ja… naeru. Sõprust ja armastust – ja ühiselt mõeldakse-tegutsetakse välja, kuidas Eestimaa kestma jääb.