Täiskuu Kaljukitses 20.07.2016 kell 01:56

Maa elemendis Kaljukits on tõusmas täiskuuna, mis õpetab meile – kas tahad või ei – vabastama oma hirme ja usaldama ennast Ema Maa hoolde. Maa Ema saab võtta su raskused ja muundada need taas kergusteks.

See aktiivne, kaitsev ja ümberkujundav täiskuu toob inspiratsiooni, meeldivaid üllatusi ja valikuid erinevates elu aspektides. Aitab ka mõista ja võtta vastu suuremat vastutust oma tegude ja sõnade üle, sest kõik, mis ei ole tasakaalus ja harmoonias annab endast väga intensiivselt märku.
Kas sinu mõte, sõna ja tegu on ühel joonel ja tasakaalus?

Sinu suhtumine ja võime vastu võtta uusi väljakutseid on sulle hetkel suurimaks toeks ja teerajajaks. Kõik sõltub nüüd sinust endast.
Kas oled avatud? Kas võtad vastu? Kas oled valmis muutusteks? Kas tahad muutusi?

Sel perioodil kipuvad varjud olema veelgi tumedamad ja neid saab valgustada ainult Sinu enda sisemine valgus. Sinu süda ja Sinu võime Armastada.

Ole hetkes. Ole usalduses. Ole armastuses. Ole kaastundes. Ole mõistmises. Ole Valguses.

Ainult nii saad ja suudad näha võimalusi, kingitusi, avardumisi, lahendusi – mis on peidus selle varju taga.

Võta vastu – viha, raev, kurbus, meeleheide, hirm, tundmatus jne – need on loomulikud tunded ja vastukajad, mis vajavad tervendamist, sest on sinu sisse kinni jäänud ja sa ei ole lubanud neid endast läbi.
Täiskuu aitab neid näha, et igaüks saab vastu võtta osa iseendast ja saada tervikuks.
Saa tuttavaks iseenda lõpmatu kaaskonnaga ja võta need omaks – need on ju osa sinust.

Täiskuu Kaljukitses aitab näha ka tõelisust ja lõhkuda illusioonid.
Ei ole viisakas ilustada tõde, uhke suure roosa mulliga, mis ei muuda tegelikku olukorda.
Samamoodi ei ole mõtet ju hoida ka oma tõelisi tundeid enda sees peidus ja katta neid mõne ilustava maskiga ning teha nägu nagu neid ei oleks. Nad ei kao ju kuhugi. Ja sellega ei muutu midagi ka paremaks.

Võttes vastu varjud, jääb alati ruumi ka valgusele.
Olgu päev, kui päikeseline tahes – on igaühel oma vari alati kaasas.

*

Eelmisel teisipäeval Raikkülas Ivole ja Tennole proovi tehes aimasin, et sellest tuleb võrratu asi.

Esmaspäeval kirjutasin ja saatsin ära Brigitata-loo Eesti Naisele. Kolmapäeval sain teada, et Opeia peab need pikad ajad lutipudelita vastu – pole vaja ühtki võõrast paluda teda hirmutada ja mööda koplit taga ajada. Neljapäeval, kui Tiiu ja Evald koos liitunud Dagmariga kahe Kirna-etenduse vahel Tagapäikesemaa lagendikule Päikesevärava püstitamiseks valmis nibisid, sõelusin mööda märksõnu kapjade värkimine, hobuste haldamine Varangul Taska-filmi töös, heina ja silo tegemine, talvepuude lõikamine, ühe hoburaamatu ümberstruktureerimine, kogutud Kodutunde-materjali arvutisse suskimine, teise hoburaamatu koostamine… Ja olin õnnelikult oimetu.

Võib kujutleda, mida kujutab endast Asja Armastajate Trupi Etenduste viimine rahva ette. Rahvast oli palju. Aga ma tahtnuksin rohkem 🙂

Võib kujutleda, mida tähendab teisel etendusel ise mängimine, sest Meta pausitas.

Võib kujutleda, mida tähendab talu ja vikati, loomade ja sitahargi haldamine sinna kõige vahele.

Võib kujutleda, milline oli Suur Reede Soonel – lastelaagri saabumine tähendas, et mul olid abikäed istmete ja parkimise, higitelgi platsi ja tseremooniaks valmistumise haldamisel. Lapsed tegid piletid, küpsetasid saiakesed ja avasid kohviku!!! Aga inimesi oli ikka eriti mitmekihiliselt – näitlejad ja lapsed, loomad ja publik, väerahvas ja nähtamatud ja…

Kell neli sai Päikesevärav püsti ja mind tabas paanikasööst.

Sammalsalataride loos kirjutan, miks. Igatahes Päikesevärava esimene teene oli selle lahendamine. Üliedukas. Päikesevärava avamisel nutsin lahinal. Rahvast oli palju. Ja nüüd, kus sõna on liikvele läinud, pean juhatust saama, kuidas palverändureid Teenida. Etendus oli võrratu. Ja sellele järgnev higitelgi tseremoonia… kuninglik. Mis telgis sünnib, see telki jääb – lühidalt öeldes – laulsime ka fotodele jäädvustunud vaimolenditega koos ambralõhnalise leilivee paistel kell kaks öösel loomasammude, haldjate puudutuste ja Looja läheduse saatel… koraale 😀 Päriselt ka 😀 😀 😀

Laupäevahommikul lennutasin üksinda kuuest üheksani maja ja hoovi, tsereplatsi ja talli korda. Oli hobupäev, mil Taja ja Maruusja teenisid lapsi. Imeliselt. Kristiina voolis lastega hobuseid, õhtul oli lastele telgiriitus – Evald ja Dagmar seadsid tule valmis. Selle käigus sattusin koos Dagmariga Islandile. Mõlemad olime vulkaanipurskest pihta saanud mehed. Minul pool nägu ja silmad untsus. Temal hingamine hävinud. Ta oli mu teejuht. Ja… Kirjutan sellest Sammalsalataride loos.

Laste telgi ajal sattus mu kallis kaksikleek piltide voolamisse. Sellestki mõnes raamatus.

Parimad palad Loomade-lausujate raamatusse sündisid eile lambakoplis koos lastega kanaldades – Kristiina poolt olid kristallid – Terje imedeaias – ja täna kanaaedikus, kuhu lapsed koos endaga kinni panin 😀

Kristiina tegi koos lastega unenäopüüdjad. Need laevad kolmapäevani Päikesevärava küljes.

Jäädvustan viimase nädala kaleidoskoobi Öökulli järve ääres, kuni lapsed ujuvad. Õhtul tuleb Minni pliksidele trenni tegema. Homme on ballett ja koeraenergia päev koos väeehete valmistamisega. Ülehomme kassipäev ja kojusõit.

Neljapäeval tühjendan lampkasti, lõikan Elmari sarved, korrastan-koristan, kuni Joel kurivaim alustab puude lõikamisega – käin prias paari lamba sigrimigri klattimas – teen laviini fotosid.

Terje tulevikuplaanide üle mõtlen, kui suudan seda taluda.

Töölaual olevate raamatute jaoks kogutu jäädvustan ja korrastan järkjärgult.

Pärast Aleksandri sünnipäeva Arne Lauri diskoga tuleb Varangu-nädal, mil Indi-Aleksander-Ele hoiavad kodu – see tipneb Fantuzziga Padisel. Ja edasi Saara kirjutab. Pausideks üks suts Nedremale ja siuhviuh Eurajoele.

Kusjuures nii sündmused kui nende analüüs, nii õppimine kui õpetamine, nii Teenimine kui lihtne-ehtne töö toimuvad pärast Päikesevärava kerkimist… teistmoodi. Aitäh. Vägavägaväga aitäh.