28.-29.juuli

Olen endaga rahul.

Lihtsalt ja ehtsalt.

Nii Ingli puudutuse tüdrukutelaager kui Mustrimuutjad on olnud jumalik kingitus oma hindamatu panusega kolme raamatusse. Hobused on Varangul filmivõtetel hallatud-vallatud, treiku kolm korda auto tagant ära võetud, kui küllastunud noored on… Kunagi räägin. Olen õnnelik, et mul on õnnestunud obenad seal töös hoida ning et olen selle kaugjuhtimise eest pälvinud hobunoorte sõpruse, nii et sutspüss Kauro ütles täna hommikul järjekordse telefoniseansi lõpetuseks: tead, sa oled lihtsalt tore.

Ma ise olen Tori ja Kodutunde raamatutes tagasi sees. Uuena. Päikesevärava hinguses. Kaduneljapäeva laines on üdini puhastatud nii maja kui õu, püramiid, tall kui laut. Loomadele ussirohi antud. Ja erinevate lindude suled Päikesevärava külge pandud. Koos tõotusega.

Tõotan teenida Mayade hinguses Päikesevärava väge, mis pulseerib Atlantise portaalis ja viib Tagapäikesemaa ühtsusse Siriuse jõuga. Luban pühalikult, et ei lase Päikeseväravat ega Soone talu, iseennast ega oma kodakondseid – lapsi-loomi-haldjaid-ingleid-paralleelmaailmade rahvast – kuritarvitada ega madaldada. Iga mõte, sõna ja tegu sündigu kõrgeimas võimalikus sageduses.

Kes Soonel käinud, see siinsetest vägedest kantuks jääb – tajun oma vastutuse suurust nii suurte kui väikeste õdede ja vendade ees. Hoian südame süles nii teid, meie väepaika kui seeläbi kogu Maad.

A’How! Namaste! Shalom! Aitüma!

Et seda tõotust pidada, tegin kaks jõulist lõppu rubriigist Eiütlemine Edasijõudnutele:

Hea Joel,

Sinu suureline teade vastuseks kutsele Soonele appi, et Sina jätsid jumalaga, kui viimati Su kahekuulise tsükli järel keset ööd Sulle järele ei sõitnud, jäi närima.

Kuivõrd Su elulaad ei lase Sul e-kirjade ega muu tsiviliseeritud maailma vahenditega teiste inimestega ühenduses olla, saadan paberist kirja. Nagu muiste.

Meil Indiga on olnud üpris karm ja eneseületust nõudev Sulle vastu ööd Tallinna järele tulla, haisva ja tudiseva Sinuga oma kodu sisustada – ja Sulle kogu oma energia, vitamiinid, tasajatargu-kohtlemine, hool ja armastus anda. Seda enam, et viimasel – eriti ränga pohmaka korral – mil olid ikka iseäranis kohutavas seisus, panid kohe siit minnes kuue pühendumispäeva ja Su jalule aitamise näguri järel uuesti jooma.

Kui olid jälle pea kaks kuud joonud ja transat hüüdsid, otsustasime Sinu tädi ja Neemega, et nüüd on kõik.

Tõotasin – ja pole taganenud – Sind alati aidata.

Ainus moodus joodikut aidata on tegelikult teda mitte aidata.

Tädi Ada ei tule Sulle iial Tallinna järele.

Neeme ei lase Sind oma maailma, kuni jood.

Meie Indiga otsustasime nendega ühineda – ei tule ei Tallinna ega karukanni. Ei too Sind tüdrukutelaagri ajaks siia haisema. Ega panusta lootusetusse juhtumisse.

Ilusa hinge perssekukkumine on painav protsess.

Su haigus on sügav ja hirmuäratav. Ei taha ma ise enam veeta päevi ja päevi Sind jälgides-kuulates-potitades – ega lase Indile seda saasta koju. Kõik.

Panin Sinu numbri filtrisse, nii et helistada Sa mulle ei saa.

Uks on avatud – kui soovid korras ja joonel kujul Indira ees end väärika ja väärilisena näidata, tere tulemast.

*

Meelimarjakene, õekene-hellakene!

Kui lugesin meie äsjalõppenud lastelaagri tüdrukuid koduteele saates Sinu sms-i, et keegi meie tahab Soonel augustis lastelaagrit teha, tulid kõigepealt igasugused meelelised aistingud. Lõhnad ja hääled mälupildist. Meenus teist kuud mu kodus valitsev paadikuuri meeleolu – tööjaotuses osalemise asemel laste-Elena-jne-ga tegelemise aseainena elutoa parketil kookospepundatud jäljest vabanemiseks tuli kogu põrand tammetõrvapeitsiga üle käia. Tunde tööd ja palju mõtteid… Ja meenus kime süüdistus, et Sinult on laager üle võetud ja kui ma Kristiinale persse ei poe, ei saa ma üksinda millegagi hakkama. See kõlas pärast seda, kui teiste perede lapsed olid minu kodus näljas, Kristiina üksinda nendega tegelnud ning Elena mind tõsiselt hoiatanud ärakasutamise ja maine kahjustamise eest.

Juunikuine laager lõppes õnnelikult.

Seekordne oli jumalik – tänu Päikesevärava ja Mustrimuutjate ligiolekule.

Tüdrukud tulevad ka sügisesel koolivaheajal.

Sinu soov FB-piltide põhjal minu ja Kristiina, Päikesevärava ja Mustrimuutjate ühisloomes sündinud laagri kiiluvees teenida on mõistetav – aga meie sünergias on oluline Teenimine. Olen Mayade traditsioonide järgi püstitatud Atlantise portaali Päikesevärava perenaiseks saades andnud tõotuse seda mitte devalveerida, rüvetada ega risustada. See puudutab ka siiasaabuvate palverändurite teenindamist.

Sa ei armasta Soone talu ega austa mind.

See tähendab, et siinsed loomad, loodusjõud ja nähtamatu maailm ei teeni Sind.

Vastupidi – kuna suhtud ja kõneled alavääristavalt, töötavad nad Sulle vastu.

Selleks, et saaksid kasvõi teoreetiliselt 11.-14.augustil siin eksisteerida, vajad ohtrat abijõudu. Kuna minul on sel ajal töö Nedremal, olen vähemalt ühe päeva ära. Ele Kõlar hoiab kodu, korjab samal ajal naabrihärra mustri sõstraid ja lutitab talle. Kui soovid teda ka 12+ lapsele süüa tegema, neid turvama ja koera nendega ühitama, pead talle päevaraha maksma.

Pädematu seltskonna siinviibides peaksin Indi jätma siia hobuseid-ponisid-lambaid haldama-turvama – kusjuures ebakindel tunne oleks mul ikka – ka tema peab siis päevaraha saama.

Et minu äraolles koduhaldjad üleolevatele sissetungijatele näkku ei paneks ning siinsamas metsas resideeriv noor isakaru ülekäte ei läheks, oleks teil vaja Evaldit. Ja talle päevatasu maksta.

Juba reibas hõise, et minu poolt on talu, näitab – Sa ei tea, mida teed. See talu tähendab suuri koduloomi ja külgnevaid põtru-karusid, väga jõulisi nähtamatuid vägesid ja massiivset olmet, mille mulle, Elele, Indile ja Evaldile mängeldes kaela tooksid. Ise milleski osalemata, sest Sa ei oska.

Kuulata ka ei oska.

Juunilaagris püüdsin aine ringkäigust kõnelda – pälvisin vaid kimeda iroonilise kriiske, kuidas kõik on mürgitatud. Kuna Sa ei kuula, korjasid nõgeseid kohast, kuhu ma tühjendan majaalust lampkasti. Sitt on orgaanika – aga majavetes on pesupulber, nõudepesuvahend, torusiil ja muu olmekeemia. Korjasid keemiast läbi imbunud nõgeseid, küpsetasid neist kakud – ja müüsid üks euro tükk väekoja üritusel. Väga sümboolne ja märgiline.

Minu jaoks tähendab Sinu laagri – Liisi ja gongimehega tutvun kunagi meeleldi! – Soonele-tulek vastutust, mida Sina ei jaga. Ka finantsiliselt pole mul ühtki põhjust Sind usaldada. Ele-Evaldi-Indi päevaraha jääb kindlalt olemata, kuivõrd Sa ei kirjutanud ühtki lubatud projekti, ei leidnud ühtki lubatud finantsi – saatsid oma poja Kristiina ja minu teenitud rahaga Ameerikasse – teenisid oma õilmitsemistega küll selle raha enam-vähem tasa, aga 100 euroga lasid mind ikkagi üle. Mitte väga elegantselt. Et mitte end nõmeda lüpsiloomana tunda, maksin seda raha Kristiinale loovutades enda jaoks kinni mala, rohelise raamatu ja Indi külaskäigu Sinu õpetlikku maailma.

Makstud. Lõpetatud. Puhastatud.

Andestatud – aga mitte unustatud.

Liis teeb augustilaagri meeleldi Pärispeal enda juures.

Minu muinasmaad, minu Teenitavat energiat Sina müüa ei saa – ei ole ju Sinust ei telkide ülespanijat, päevakavast kinni pidajat, laste toitjat ega vaimset teejuhti. Su ettepanek oli hämmastav – aga ju mul oli tarvis Sulle selgitades ka endale meenutada, kui püha on mulle mu Kodu.

Sina oled teda korra rüvetanud, mind alandada ja mu maailma naeruvääristada püüdnud – sest Sina ei jää siin ellu.

Mitte üheski mõttes.

Ka siis, kui Ele-Evaldi-Indi päevaraha ning tasu talu eest tuleks ettemaksuna, ei tohiks ma Sinu sehkendamist siia lubada – karu tuleb. Siin elav karu suhtleb ja suhestub minuga väärikalt. Kui meievahelist diili sodima tullakse, ei päästa ei Päikesevärav ega kiired jalad – karu tuleb.

Lapsevanemad usuvad Kristiina ja minu loodud tüdrukutenädala lummust, usaldavad oma kalleima vara siia – ja saavad… karu?

Ei.

Ei.

Ei.

*

Need enesevõitmised on olulised. Halja niitmine ja arvetekirjutamine, dokude koostamine ja kõigi oma tööde eest vastutuse võtmine on samuti oluline. Aga seekordse kaduka puhul on just need väädilõikamised-kombitsakaksamised tähtsad.

Sama teile!