5.-8.august

Mis on viimaste kaleidoskoopiliste päevade juures olnud oluline MINU jaoks? Kaunis koostöö soome produtsent Ilkka Matilaga. Varangu suurpäeva totaalne õnnestumine. Laste vapper koduhaldamine koos Ele Kõlariga. Väga harmoonilised Minni Mangmani trennid Soonel. Ühised kinno-pittu-kontserdile-sööstud koos lastega. Lastega kõrvuti kulgemine hoiab muide ära viletsuseenergia ligihiilimise, mis võiks 300%lise õhuniiskuse, kleepuvate kärbeste massi ja igasuguste peetumiste-takerdumiste puhul hõlpsasti juhtuda. Jah, umbes seitse suurt ja väga suurt arvet on õhus – aga nad on tulemas! Ja laialitassitud hobusekasvanduse temaatikat arendab minu asemel härra Kirsis – juunilõpu koosoleku protokoll saabus täna 😀 – ent lepingu järgi pole mul selle raudse kantijate-kogumiga õieti mingit asja enam. Minu asi on näiteks see õnnelik tõsiasi, et Aleksandriga talle uusi jalkabuutsasid otsides… taasleidsin oma rabi!!!

Ma-tark panin mustsõstrapõõsaste ümbert nõknate rookimiseks kummikindad, sain uhke urtikaria – ja sööstsin teel Lagedile Rebeka sünnale Järve keskuse apteeki, kus töötab mu klassiõde. Preestritar. Viimati kohtusime Põlvas Rabi Benjamini karismaatilisel jumalateenistusel. Praegu on Benjamin – kes mu Saara nimesse võidiski! – liinil Iisrael-Nigeeria. Aga ta on mul nüüd jälle olemas, oh õnne! Tahan talle kõike näidata ja rääkida ja… üldse 😀

Reedel täispangaga lõppenud Varangu-salvestust saab Eesti rahvas näha aasta pärast. Ikitie-film on pühendatud Soome riigi sünnipäevale. Jutustab Antti Tuuri teose keeli 1930ndate aastate Karjala okupeerimisest ja massimõrvast. Sündmuspaik on seni okupeeritud ning AJ Annilal ei lastud filmi seal luua. Lõime Eestis. Me selles mõttes, et mitmete Eesti hobusekasvatajate hobused ja oskused töötasid kaks kuud Ilkka Matila ja Kris Taska heaks. Aitäh, EHSi sugutäkk Neff, Kauro ja Eeva Padari ning Roomet Vahtrase hobused Sääse ja Kolga tallidest, Juurimaa tall ja Kristiina Raudnagel, isand Tõnurist ja Diana Vihula mõisast, tõmmu trakeenitar ja Laura, Rehepapi Tall, Jaanus Kallaste – teie ardennid ja torikad ja viimsepealsehve mansa! Mina olin Karjala-tragöödia hobustaaride katus ja korraldaja, pihiema ja hobulausuja 24/7. Hobuinimeste ja filmirahva kui erinevate erivajadustega kaunite hingede omavahelise tõlkimise ja harmoniseerimise töö oli võimas elukool. Telefoniteel sai treiler auto tagant ära võetud, kui hobuinimestel filmiinimestest lampideni sai, mitmeid kordi – ja ikka just enne mu enda esietendust, enne lavale astumist, keset tüdrukutelaagriga eriti keskendunud tegelusi… Hakkama sain. Nii etenduste, laagri kui hobuste kaugtaltsutamisega.

Nüüd on veel hakkama saada vahepeal minemakanditud torinduse, kirjastajatega uue kursi sissetöötamise, kodutundevärgi ja töötavate hobuste taiesega – millele järgneb inglipuudutuse vormimine, loomade-lausujate kaanetamine ja kvanthüppe panoraami koostamine. Elu, ühesõnaga.
Reedesel suurpäeval jäi veel peaprodutsent Matila hobusega ühte sulatada, hobuseid joota-kallistada, lapsi hoida, näitlejate peavalu leevendada, siesta ajal hobudele laulda, palju kallistada ja naerda – ja lõpmata tänulik olla. Et raadiosaatja abil 100-inimeselise massi seas viljalõikusel meie paarisrakendeid ühitada, lidusin patside lehvides 8+ tundi autentsete põlismasinate kannul ringi-ringi-ringi. Nägin seejuures võrratult entusiastlikke vabatahtlike Rakvere inimeste silmi ja naeratusi – ja süda laulab. Lihtsalt. Igitee valmib sügisel 2017 ning on asjatundjate sõnul kindel võõrkeelse filmi Oscari kandidaat. Maailm toimub, head inimesed!

Endale noppisin Varangul Taska-filmi ja Matila-Röhr Productionsi ühistööna valmiva Antti Tuuri Igitee salvestuselt hetki, mil suure ja traagilise ajaloofilmi heaks töötavat hobuparki hallates tundsin sügavat tänulikkust, rõõmu ja õnnelikku teadmist – olen õigel teel. Aitäh, hobused ja teised imetajad!

Ilkkast oli poisikeselikult kangelaslik ise Ville Virtase asemel mustal märal keha sõita – ta polnud 15 aastat sadulas olnud. Mära loomulikult indles. Ja käitus vastavalt 😀 Kõigepealt oli boss-Matila silmis hirm ja ehmatus – hetkeks meeleheide – siis tänulikkus ja alistumine – ja seejärel neli tundi puhast rõõmu. See tulenes nende ühendamisest kinnisilmi. Palusin Ilkkal silmad sulgeda ja alistuda. Mitte võidelda-tõestada-alistada. Toimis. Mära võttis vastutuse ja neist sai tore paar. Ma ise vilistasin nende kõrval neid vormides ja sulatades laulukest „don’t worry, be happy“ 😀 Olengi õnnelik.

Saara-moor jootis ja potitas filmihobuseid muide koos Eeva ja Kauro Padari tütretibaga – seljas oli mul see imeliste silmadega kahe ja poolene ritsikas. Mida me hobumeestega lõunapausi ajal tegime? Toit veeti meile autoga võtteplatsile kätte – kohvipiima lüpsime artistidelt ise. Ühel torikal ootas varss kodus, nii et hobupiimaga kohv jah. A mis te siis arvasite?

Mina arvan, et täna on ülim aeg KukeMaiega kohtuda.

Ta on morn ja pire. Vist Minni jagamise pärast. Tuhandete asjade pärast. Pärast Kirna-trenni tirin ta Fantuzzi kontserdile. Ja homme tirivad lapsed mu kinno Tarzani 3D-d vaatama. Praegu võtavad herneid üles – enne Kirnat jõuame ka hoovi niita ja lammastele sisse sööta.

Душа человека энергетический потенциал для духа. Если дух не получает энергию любви, радости и счастья он не имеет возможности двигаться в духовные миры и надолго застревает на Земле .Наша задача это понять и уже на Земле в своём воплощении изменять свои энергии и учить -этому на своём примере других. Elena Kanda ütles ükspäev siin sedasi.

Just.

Jätkame matka!

Haljas on ka 17 hektaril haldamisel, mispäeval 3meetrised pliidipuud normi tõmbuvad, tean juba ka – eile võeti kogu Soone elekter üksipulgi lahti, kuni elujõukeskuse Piiale ja Lagedi-omadele Päikeseväravat tutvustasin – olime väimehe omateedminekust saadik elevas olukorras elanud. Ise seda teadmata. Null, maandus, oli voolu all – viimastel päevadel süttisid lambid, nagu tahtsid, poltergeist möllas – ja enamus karpe sai eile ümber ehitatud, turvatud, üle käidud. Ptüiptüiptüi. Aitäh, koduhaldjad ja majavaim Aabram – sellise elektrisüsteemi ohjamisega tegite imet.

Me kõik teeme imesid. Iga päev. Aitäh.